>
Ühel külmal novembrihommikul märkas Ira Tever kortermajast väljudes välistrepil istumas naist. Esmapilgul oli pilt tavaline, sest see naine konutas seal suitsu kimudes tihti, kuid enamasti oli tal ka mõni soojem hilp õlgadel, seekord mitte. Ira oleks tahtnud trepil tukkuma jäänud naist õlast puudutada, kuid märkas siis bussi peatusse lähenemas. Kartus loengule hilineda sundis teda mitte viivitama, sammu kiirendama ja bussi peale hüppama. Pilt poolpaljaste õlgadega naisest talvisel välistrepil jäi aga ta süütunnet painama. Ülikooli peahoonesse jõudis Ira õigeks ajaks ja kuna päeva loengugraafik oli tihe, unus ka hommikune vahejuhtum. Hilisõhtul korterisse naastes meenus see lugu talle taas, ent seekord juba sootuks uues valguses. Nimelt rääkis ta filoloogist toanaaber, et hiljuti oli maja eest lahkunud kiirabiauto, sest ülakorrusel oli ühest korterist leitud alajahtunud naine. Kiirabi oli üsna ruttu lahkunud, sest naine oli surnud. Nende korterelamus oli juba oktoobri algusest saati toasoe sees ja ühistu esinaise sõnul polnud majas ühtegi võlgnikku, kel oleks vee või küttearve maksmata. Tagantjärele mõeldes võis see trepil istunud naine juba hommikul surnud olla, sest õues oli ikka väga külm, kuid kuidas ta siis oma korterisse sai? Ehk oli tal siiski eluvaim sees ning ta läks tuppa tagasi. Võimalik, et keegi ikkagi puudutas teda õlast, aitas tõusta ja korterisse kõndida. Iral oli toona piinlik, et see polnud tema. Kiirustamine oli patt, meenus talle ema väide ja ta kahetses, et polnud tol varahommikul seda naist õlast puudutanud, siis ehk poleks kiirabi asjata kohale sõitnud ja üks elu oleks olnud päästetud. Süütunnet patukahetsus ei kahandanud, aga stiimuliks, mis kannustas Ira Teverit valitud erialal edasi õppima, ülikooli lõpetama ja tulevikus mitte kiirustama, sai see vahejuhtum siiski.
Neid kahetsemisi, olekseid ja valesid valikuid võinuks Ira elus üldse vähem olla. Tehtud vead eksitasid ja viitsid tema kallist aega, ometi oli neist ajapikku omamoodi abigi. Kõik, mis noore naise elus aset leidis, toimus ta enda arvates tema tahtel. Ta oli veendunud, et sepistas ise oma õnne. Kahtlused ja eksimused olid ta tegemistes samuti oma kohal ja salvestusid mällu kogemuste sildi alla. Ülikoolis õpitust oli kasu vaid seni, kuni ta algaja assistendina juurdlusorganite kontoritoolil istus, internetilehtedel surfas ja kaustadesse köidetud arhiivitoimikuid korrastas. Kuid ühel päeval pöördus õnneks kõik ja temast sai nooremuurija vanade kalade meeskonnas. Kala Sulev, Lõuna-Eesti prefektuuri kriminaaltalituse boss lihtsalt ei suutnud ega viitsinud enam igasse maanurka isiklikult kohale sõita ja valis selleks tööks noore ning tüütu olemisega naisterahva oma kontorist.
„Las see blondiin läheb, siis saavad ka akvaariumikalad oma lipsu lõdvemaks lasta ja pisut rohkem hapnikku, muidu lämbuvad veel ära,” lausus ta Irale mõistmatu vihje ja saatis noore uurija kontorikostüümis selle regiooni kaugeimasse maakonda oma alluva alluvusse.
Esimese asi, mis Irat uues töökohas ees ootas, polnud sugugi mitte tool ja laud, vaid sõit sündmuskohale. Kusagilt oli tulnud väljakutse, mida noor naisuurija oli tegelikult juba ammu ja pikisilmi oodanud. Tema kohalesaabumisest ei tehtud erilist numbrit, aga oodati küll, sest niipea kui ta majja sisenes, võeti ta kohe rajalt maha.
Teisi naissoo esindajaid Irale maakonna politseimajas silma ei hakanud. Teda oodanud meestekamp naeris nagu ikka blondiini nähes naerdakse, vähemalt tundus Irale nii ja ta oletas, miks naerdi. Ta teadis end blondi olevat, kuid ei hakanud kellelegi otsesõnu seletama, et blond ja blondiin pole samatähenduslikud sõnad. Tema läks pärast väljasõidukorraldust kohaliku laomehe juurde ja laskis endale välitööde vormi ning talvesaapad välja kirjutada. Vähe sellest! Ta pani need kohe sealsamas ka selga ega teinud laomehe juuresolekust väljagi. Vaene mees ei teadnud, kuhu silmi peita, aga ega ta peitnudki. Tema tegi nähtust oma järeldused. See riietusruum lao eesruumis oli ju ainuke ja kõigile ühine. Tubli naine, mõtles mees, ei ta pirtsutanud ega nõudnud sirmi ja oli ka, mida vaadata. Selliseid siin majas iga päev ei näe, isegi mõned mehed paistavad niruma kehaehitusega olevat kui see naine.
Ira ei mõelnud ruumist, riietest ega laomehest. Tema tegeles oma hirmude mahasurumisega, sest see välitööle minek oli ikkagi ta esimene päris sõit sündmuskohale ning sellest võis sõltuda tema ametikoht ja edasine saatus.
„Andu, kappi ka on või?” küsis ta, kui oli ümberriietumisega valmis saanud ja laos olnud mehe rinnasildilt nime lugenud.
Andu ei tabanud kohe küsimuse tuuma, kuna oli oma mõttes ikka veel atleetiliselt kauni naisekeha kütkes, ja kuigi ta tegelikult ümberriietujat ei vaadanudki, nägi ta teda ometi.
„Kappi? Ah kappi! Maanuse kapp on vaba, aga sel pole veel uut lukku ees,” kobises ta ja lubas õhtuks uue luku paigaldada.
„Siin on ju asjadki sees veel!” imestas Ira ja jäi oma edasise tegutsemismõttega kahevahele, aga mitte kauaks, sest hüüd avanenud ukselt sundis teda kiirustama.
„Kuule tibi! Kaua me su järele ootame!” sõnas vastne kolleeg pahuralt ja kirus naist, kes oli aja justkui meikimiseks maha võtnud.
„Ma teen ise kapi tühjaks ja panen su asjad ära. Mine aga!” lausus Andu.
Ira jättiski oma kontorikostüümi ning kingakesed tema hoolde ja suundus kutsuja järel korrus kõrgemale. Boss luges seal oma meeskonnale manitsussõnu ja mehed isegi ei märganud, et üks neist oli naine.
Autos oli kohti viiele ja kes kuhu istus, oli valikukiiruse küsimus. Ira oli mõistagi nobe ja esiiste oli tema päralt enne, kui keegi meestest sellele mõeldagi jõudis. Tavaharjumus rooli taga olla tuli tal seekord kõrvale jätta. Peagi selgus, et tehtud kiirvalik polnudki parim, sest rajalugeja kohale istunul tuli ka pardaarvuti enda hoolde võtta ja tagaistujate kommentaare ning käsklusi taluda.
„Vaata kaarti!” nõudis mees roolis, kel ilmselt oli peale auto teelhoidmise veel teisigi kohustusi.
„Uuri järele, miks kumbki kohalikest konstaablitest ise sündmuskohale minemast keeldus!” käskis tagaistmel istuv boss, ainus, kes end Irale tutvustanud oli.
Parameedikust fotograaf sirutas käe üle Ira õla, et arvutit üleüldse enda valdusse haarata.
Seda mõistagi ei juhtunud, sest Ira lihtsalt ei lasknud sel juhtuda. Sündmuskoha koordinaadid leidis ta kiiresti, aga kohaliku konstaabli andmed jäid kättesaamatuks, vähemalt selles osas, mis küsimust puudutas.
„Sündmuskoht on kahe valla piiril. Konstaableid kaks. Kumma valime?” leidis Ira võimaluse esitatud küsimust põrgatada.
„Kes teatas?” küsis end ennist Erik Suplsiks nimetanud vanemuurija, aga vastust ei oodanud, sest vastas ise. „Kumbki pole teatanud. Mõlemad said info meilt. Kurat küll! Võtame siis esmalt selle, kes teele jääb, Kahula mehe. Riivot tean ma kooliajast. Las tema tuleb,” lausus ta ja haaras rinnataskust mobiiltelefoni.
„Kes siis ikkagi teatas?” tundis Ira huvi.
„Kes? Noh, jah! Sa hüppasid siia tõesti ju rongi pealt,” ühmas Sulps ja mida ta edasi ütles, ütles ta juba telefoni ja nii sai ka Ira infost osa.
Ta sai teada, et oletuslikult oli tegu mingit laadi enesetapuga ja et teate edastas helikopteri piloot, kes Lõuna-Eesti talverallit ülelennul filminud telemehi kohast kohta liigutas. Hommikul ralli stardipaika lennates oli piloot märganud keset metsi tühjal põllumaal inimest ja kui ta õhtul ralli lõppedes tagasi lendas, istus see inimene ikka seal. Ka telemeestele tundus asi kummaline, sest lähikonnas ei paistnud ühtegi majapidamist, ainult mingid varemed ja vaevalt et mõni jahimeeski keset tühermaad hommikust õhtuni oma saaki passiks, aga ega see neid huvitanudki, sest nemad said hea pildi ja olid selle üle rõõmsad.
„Vauu! See punane pleed valges lumes on kui reetur Bondi filmis… tõesti hea pilt! Sellega võib isegi pressifoto aastagalal nomineerida,” kiitis parameedikust fotograaf.
„Kandideerige aga!” lausus Sulps. „Kust sa tead, et see on päris, ah? Äkki on jälle mõni mulaaž või mõne tõsieluseriaali produtsendi kommertslavastus? See võib olla kelle tahes mingi x-peformance. Neetud diletandid. Neid on nüüd kõik kohad täis ja igaüks arvab, et on kõva tegija.”
„Ära sa ütle! Andekatel pole staariks saamiseks haridust vajagi,” lisas kolmas mees.
Ira tundis, et oli tõesti rongilt hüpanud ega teadnud välitööst ja sündmuskoha menetlemisest rohkemat, kui stuudiumi pakutud videod aimata lubasid, aga ta ei näidanud oma nõrkust, vaid varjas seda.
„Kahula valla konstaabel on Riivo Vask,” asus ta agaralt leitud infot jagama, „Politseiakadeemia lõpetanud. Töötab…”
„Ma