a tegelikult suudad?
Tere tulemast teadvusse!
Meie, inimesed, oleme sild reaalsuse ja kõikvõimaliku kujuteldava vahel. Kujutlusvõime on loov jõud. See, mida me tõeliselt enda kohta usume, muudab meie maailma just selliseks, nagu see on.
Albert Einstein:
„Reaalsus on vaid illusioon, kuigi väga püsiv.“
Gerald M. Edleman:
„Ajuteadusest saab uue ajastu üks peamisi aluseid. Sellest lähtuvalt hakatakse looma uusi meetodeid haiguste raviks ja ajutegevusel baseeruvaid masinaid, saadakse täiendavat infot meie loomuse ning tajumise kohta.”
Meie ajus tekib meie reaalsus – meie maailm ja kõik, mis selles on – sealhulgas tähed, sinu keha, tool, millel sa istud, ja kõik aatomid, millest need moodustuvad. Need kõik on reaalsuse projektsioonid, lausa teiselt poolt aega ja ruumi pärinevad kujutised.
Kvantfüüsika näitab selgelt, et aeg ja ruum pole tõelised. Need on illusioonid nagu enamik meie poolt tegelikkuseks peetavat.
Kuidas siis on võimalik, et aega ja ruumi tajutakse tõelisena?
Aeg ja ruum lõimitakse kogemuseks ajus. Aju on meie reaalsuse korrigeerija, mis kogub kokku sissetuleva tunnetusliku info tükid ja vormib need selleks, mida me nimetame tegelikkuseks.
Kolmemõõtmelisel tasandil eksisteerimiseks tuleb meie poolt kogetav töödelda ajus ajaks ja ruumiks, et võimaldada meil siin raskusteta elada.
Selleks toimub ajus tsenseeriv/redigeeriv protsess, seades samas meile ka piiranguid. Just see protsess hoiab meid n.ö loori taga.
Michael Talbot, „The Holographic Universe“ autor:
„Selline reaalsus, mida me tunneme, on mõnevõrra plastiline. Me kipume andma sellele struktuuri, vormi. Meie aju võtab informatsiooni vastu ja mõnikord annab vastuvõetud infole kuju. Meie poolt nähtav pole pilt, vaid meie uskumuste süsteemi põhjal pildiks muudetud vastu võetud info.”
Teadlased on hiljuti kindlaks teinud, millised on reaalsust tootvad ajupiirkonnad. Tsiteerin otse uurimusest:
„Uuringu läbiviijad on kindlaks määranud “reaalsust” loovad ajupiirkonnad ja ka selle, millest me seda illusiooni või ettekujutust luues mõtleme.”
See uurimus näitab, kuidas meeled maailma tajuvad ja kuidas moonutused seejärel eemaldatakse.
Aju on tõeliselt märkimisväärne tajuorgan. See võtab vastu uskumatul hulgal infot, mille sisust me oleme teadlikud vaid osaliselt. Aju toimib mitmesuguseid reaalsuseniite kokku põimides imeliselt, andes reaalsust luues pildile viimase lihvi ja muutes selle äärmiselt tõeluse sarnaseks.
Kõike eelnevalt räägitut silmas pidades oleme läbi viinud katseid, mis on seotud alateadvuse, kaugvaatluse, kaugmõjutamise ja transdimensionaalse suhtlusega.
Veenvalt on tõestatud, et inimese õigesti fookustatud mõte suudab füüsilist massi mõjutada ja muuta. Nüüd teatakse ja mõistetakse, et tegelikult on inimese mõte vastasmõjus meie füüsilise universumiga. Oleme olnud tunnistajaks haigete vähirakkude tervendamisele ainult inimeste mõtte jõul. Oleme näinud, kuidas inimese mõistus mõjutab materiaalset maailma tuhandel moel.
Ajalooliselt on iga suurem teaduslik läbimurre alanud lihtsast ideest, mis ähvardab pea peale pöörata kõik senised tõekspidamised. „Maakera on ümmargune“ seisukohta naeruvääristati kui täiesti võimatut, kuna enamik inimesi uskus, et siis voolaks ookean planeedilt maha. Kitsa silmaringiga inimesed on alati viha välja valanud isikute peale, kes on nende jaoks mõistetamatud. On selliseid, kes loovad, ja neid, kes lammutavad. Suuri mõtlejaid on vähemus ikka kartnud.
See raamat paljastab tõelise, „mõtemõttele“, „mõistusmõistusele“ ja „mõistus-sündmusele“ reaalsuse loomise saladuse. Kaugvaatlus, – mõjutamine ja transdimensionaalne suhtlemine on osutunud kasulikeks oma varjatuse, silmatorkamatuse ja seadusliku määratluse puudumise tõttu. See põhjalikel uuringutel põhinev raamat on kirjutatud lugejasõbralikus vormis ja kirjeldab sooritatud eksperimente kaasahaaravalt. Siia kogutu näitab, mida me suudame saavutada, kui ületame traditsioonilisi teaduse ja vaimsuse piire. Raamat on loodud, täitmaks tühimikku tänapäevase parima teaduse ja mineviku ajatu tarkuse vahel, põimides need kaks kokku meie elu ja loovuse paremaks mõistmiseks.
SISSEJUHATUS
Meil on väge pääseda ligi kõrgematele, tavameeltele ja mõtlemisvõimele kättesaamatutele teadmistele. Meie T.I.M.E. (Transdimensionaalse Intelligentsuse Mälu Eksperiment, ingl k Transdimensional Intelligent Memory Experiment) katsed on näidanud, et inimesed avaldavad otsest mõju universumi lainetele ja osakestele – universum reageerib meie mõtetele ja tõekspidamistele. Eksperimentide tulemused on täesti vapustavad.
Kaugvaatlus, – mõjutamine ja transdimensionaalne suhtlemine on kõrgelt struktueeritud ja standardiseeritud tehnikad, mis võimaldavad meil rangeid protokollide komplekte rakendades saada pidevat informatsiooni ja avaldada mõju vastavalt meie vajadusele. Need on treenitud oskused otseseste teadmiste hankimiseks asjade, sündmuste ja sihtmärkide kohta ajas või ruumis.
Kõigil inimestel on võime võtta oma mõistust kasutades eesmärgistatult vastu detailset infot. Ometi on läbi ajaloo ainult väike hulk erandlikke ekstrasensse oma võimed treeningu ja järjekindlusega erakordseks arendanud.
Alles hiljuti, 20. sajandi teisel poolel, kulutasid USA luureringkonnad ekstrasensitiivsuse valdkonna uuringutes tõelise läbimurde saavutamiseks miljoneid dollareid. USA Kaitseluureagentuur (Defence Intelligence Agency, DIA) sõlmis lepingu Stanfordis asuva Uuringu Instituudiga ekstrasensitiivide abil luureandmete hankimiseks. Eesmärgiks oli välja töötada usaldusväärne tehnika täpse informatsiooni kogumiseks kaugelasuvatelt sihtmärkidelt. Selle uuringu tulemusena loodi käitumisjuhendite komplekt ja koolitusprogramm, mis võimaldasid praktiliselt igal treenitud isikul ekstrasensitiivselt infot hankida. Kaugvaatleja sai esmakordselt õppida kujutlust tegelikust sihtmärgiinfost järjekindlalt eristama ja oma sihitud signaalil püsima.
Programm koosnes kahest eraldi tegevusalast. Tegevusüksus värbas kaugvaatlejaid kaugvaatluse treenimiseks ja vaatluse abil luureandmete kogumiseks. Uurimisprogrammi käigus hoiti tegevusüksust eraldi.
Programmi käivitas USA Luure Keskagentuur (Central Intelligence Agency, CIA), kuna tundis muret ekstrasensoorsete nähtuste teadaolevate uuringute pärast Nõukogude Liidus. USA luureringkondade allikad järeldasid aastatel 1969–1971, et Nõukogude Liit on seotud psühhotroonse uuringuga. Oletati, et Nõukogude Liit oli 1970. aastaks sellele kulutanud ligikaudu 60 miljonit rubla aastas ja 1975. aastaks kokku 300 miljonit. Arvati ka, et Nõukogude Liidu psühhotroonikauuringusse investeeritud raha ja personali abiga saavutati läbimurdeid. Samas peeti teemat spekulatiivseks, vastuoluliseks ja äärmuslikuks.
Algse uurimisprogrammi SCANATE (scan by coordinate – skanni koordinaadi alusel) lõi LKA 1970. aasta algul. Kaugvaatluse uuring algas 1972. aastal Californias Stanfordi Uuringu Instituudis, Menlo Parkis. Uurimuse viisid läbi Russel Targ ja Harold Puthoff tookordse Scientologisti juures koos tänase USA Riikliku Sisejulgeoleku Agentuuriga (National Security Agency, NSA). Alguses keskenduti katsetega paarile andekale isikule, näiteks New Yorgi Scientologisti artistile Ingo Swannile. Paljud SRI (Stanfordi Uurimisinstituut) empaatidest olid pärit Saientoloogia Kirikust (Church of Scientology). Vastavaid võimeid ilmutanud isikuid treeniti ja õpetati oma andeid kasutama ekstrasensitiivses sõjas. Väidetavalt nõudsid kliendid, et vaatluste minimaalne täpsus oleks 65 %. Programmi propageerijad väidavad, et treeningute hilisematel etappidel ületati seda täpsustaset järjekindlalt.
Rohkem kui kahe kümnendi jooksul kulutati programmile STARGATE ja sellega seotud tegevustele umbes 20 miljonit dollarit, lisaks 11 miljonit 1980. aastate keskpaigast varajaste 1990. aastateni. Programmis treenis kokku üle 40 isiku, nende hulgas 23 kaugvaatlejat. Programmi tippajal, 1980. aastate keskel, osales seal seitse täisajaga vaatlejat ning sama palju analüütilisi ja tugitöötajaid. Teadaolevalt töötasid need ekstrasensitiivid Ford Meade’is LKA heaks aastatel 1990.–1995. Sensitiive kasutati ka teiste nende teenuseid vajavate valitsusagentuuride juures.
1995. aastaks oli programmis läbi viidud mitusada tuhandetest kaugvaatluse seansidest koosnevat luureandmete kogumise projekti. Märkimisväärseid edusamme