Ime“ tegelastest
„[Palacio] on jätkuvalt imeliselt kergestiloetav ja väljendusrikas autor. See on otsekui „Imest” välja lõigatud lugu, täiuslik lisa.”
„Lapsed saavad tähtsa õppetunni teise nahas olemise kohta, kui nad avastavad, mis on tegelikult Juliani tegude taga. Koolid, kus esimene raamat on juba olemas, peaksid kindlasti käesoleva raamatu oma raamatukogusse lisama, sest nii seda teost kui ka „Imet” saavad õpilased ja õpetajad suurepäraselt iseloomukasvatuses kasutada.”
Kas tead, mida tähendab olla laps? See on midagi hoopis muud, kui olla nüüdisaja inimene. See tähendab, et sinus voolab endiselt ristimisveega kaasa saadud vaim; see on uskuda armastusse, uskuda ilusse, uskuda uskumisse; see on olla nii väike, et haldjad ulatuvad sulle kõrva sosistama; see tähendab, et suudad muuta kõrvitsad tõldadeks ja hiired hobusteks, madaluse ülevuseks, mitte millegi millekski, sest iga lapse hinges elab tema haldjast ristiema; see on elada pähklikoores ja pidada end terve ilma valitsejaks.
Sissejuhatus
„Kas „Imele” järg ka tuleb?” küsib keegi publiku hulgast.
„Ei, kahjuks mitte,” vastan pisut piinlikkust tundes. „Minu meelest ei ole see selline raamat, millele saab järge kirjutada. Mulle meeldib mõelda, et „Ime” fännid kujutavad ise ette, mis Auggie Pullmani ja teiste inimestega tema elus edasi juhtub.”
Selline või sellesarnane mõttevahetus on ette tulnud peaaegu igal autogrammide jagamisel, loengul või ettelugemisel pärast seda, kui „Ime” 2012. aasta 14. veebruaril ilmus. Tõenäoliselt esitatakse seda küsimust mulle kõige rohkem, kui välja arvata „Kas „Imest” tuleb film ka?” ja „Mis teid „Imet” kirjutama ajendas?”.
Aga siin ma nüüd olen ja kirjutan sissejuhatust raamatule, mis kuulub igas mõttes „Ime” juurde. Kuidas see nii ikkagi juhtus?
Sellele küsimusele vastamiseks pean rääkima pisut „Imest”. Kui te olete selle raamatu ostnud või see on teile kingitud, olete väga tõenäoliselt juba „Imet” lugenud, nii et ma ei pea teile sellest eriti palju rääkima. Piisab, kui öelda, et „Ime” on lugu kümneaastasest poisist nimega Auggie Pullman, kes sündis moonutatud näoga ning püüab Beecheri erakooli uue õpilasena tõusude ja mõõnadega toime tulla. Me näeme seda teekonda tema ja mitme tegelaskuju pilgu läbi, kelle elu selle pöördelise aasta jooksul tema omaga juhtumisi ristub ja kelle tähelepanekud aitavad lugejal Auggie enesega leppimise teekonda paremini mõista. Me ei kuule midagi tegelastelt, kelle lood ei ole Auggie juhtumistega viiendas klassis otseselt seotud või kes puutuvad Auggiega liiga vähe kokku, et tema isikule valgust heita. „Ime” on ikkagi Auggie lugu, otsast lõpuni. Ja ma püüdsin väga rangelt seda lihtsalt ja sirgjooneliselt rääkida. Kui tegelaskuju jutustust edasi ei viinud – ja tema lugu ei kulgenud „Ime” sündmustega paralleelselt, enne seda või pärast –, ei saanud ta ka „Imes” sõna võtta.
Kuid see ei tähenda, et teistel tegelaskujudel ei olnud midagi huvitavat rääkida – midagi, mis oleks ehk veidi nende motiive selgitanud, isegi kui need paljastused otseselt Auggiet ei puudutanud.
Siinkohal tulebki mängu see raamat.
Teeme ühe asja selgeks: „Auggie & mina” ei ole järjeraamat. Selles ei jätkata kohast, kus „Ime” lõppes. See ei jätka lugu Auggie Pullmani elust põhikoolis. Auggie on nendes lugudes tegelikult vaid kõrvaltegelane.
See teos on täpsemalt öeldes Auggie maailma edasiarendus. Kolm juttu raamatus „Auggie & mina” – „Juliani peatükk”, „Pluuto” ja „Shingaling” –, mis algselt ilmusid lühikeste e-raamatutena, on kirjutatud vastavalt Juliani, Christopheri ja Charlotte’i vaatenurgast. Need on kolm täiesti erinevat pajatust, milles räägitakse nende tegelaste lugu, kes vaid põgusalt, kui üldse, üksteise jutustustest läbi käivad. Kuid neil kõigil on üks ühisosa ja selleks on Auggie Pullman. Tema olemasolu nende elus muudab neid kõiki kas natuke või rohkemal määral.
„Auggie & mina” ei ole ka traditsioonilises mõttes järjejutt, sest Auggie lugu ei lähe edasi, ainult Juliani peatükis heidetakse põgusalt pilk suvele pärast viienda klassi lõppu, millega Juliani ja Auggie sisuliin saab kena lõpu. Kui see välja arvata, ei saa lugejad teada, mis saab Auggie Pullmanist kuuendas klassis või keskkoolis või hiljem. Võin kindlalt öelda, et seda raamatut, tõelist järge, ei tule kunagi. Ja see on hea. Üks kõige ilusamaid asju, mis „Ime” kirjutamisega on kaasnenud, on see, milliseid hämmastavaid lugusid fännid on kirjutanud. Õpetajad kasutavad „Imet” tunnis ning paluvad õpilastel end mõne tegelaskuju asemele panna ja Auggiest või Summerist või Jackist lugusid kirjutada. Ma olen lugenud jutte Viast, Justinist ja Mirandast. Peatükke, mis on kirjutatud Amose, Milesi ja Henry vaatenurgast. Olen lugenud isegi ühe lapse väga tabavat lühikirjutist Daisy vaatenurgast!
Aga kõige liigutavamad lood, mida lugenud olen, on kirjutatud Auggiest, kellega lugejad paistavad kirglikku sidet tundvat. Mõned lapsed on mulle öelnud, et nad teavad kindlalt, et Auggiest saab täiskasvanuna astronaut. Või õpetaja. Või loomaarst. Muide, nad räägivad mulle nendest asjadest suure – peaaegu nagu enda kogemusel põhineva – veendumusega. Ei mingit aja raiskamist. Ei mingit huupi arvamist. Kes olen mina, et neile vastu vaielda? Ja miks ma peaksin kirjutama järjeloo, mis kõiki neid võimalusi piiraks? Minu meelest seisab Auggiel ees särav ja imeline tulevik, täis lõputuid võimalusi, igaüks niisama kõrgelennuline kui eelmine.
Mul on tõeliselt vedanud, et „Ime” lugejad tunnevad end talle piisavalt lähedasena, kujutamaks ette, kuidas tema elu edasi läheb. Ma tean, et nad mõistavad, et minu otsus lõpetada „Ime” õnneliku päevaga Auggie elus ei taga talle õnnelikku elu. Kindlasti seisab ta suuremaks kasvades silmitsi parajalt suure hulga raskustega, tulevad uued tõusud ja mõõnad, uued sõbrad, uued Julianid ja Jackid ja loomulikult Summerid. Loodetavasti aimavad lugejad sellest, kuidas Auggie on esimese aasta jooksul Beecheri erakoolis katsumuste ja raskete hetkedega toime tulnud, et temas on olemas kõik, mis vaja, et saada hakkama kõigega, mida elu tema teele veeretab, raskustele vastu pidada, vahtijate pilkudele samaga vastata (või nende peale naerda). Temaga on alati, nii heas kui ka halvas, tema imeline perekond – Isabel, Nate ja Via. „Ainuke asi, mis tõesti inimesi terveks teeb, on tingimusteta armastus,” kirjutas Elisabeth Kübler-Ross1 ja võib-olla seetõttu ei jäägi Auggie mitte kunagi alla haavadele, mida möödujate hoolimatud sõnad või tema sõprade valikud tekitavad. Tal on nii teadaolevaid kui ka varjule jäänud sõpru, kes tema eest kõige olulisemal ajal seisavad.
Lõppkokkuvõttes teavad „Ime” lugejad, et see raamat ei olegi sellest, mis juhtub Auggie Pullmaniga. See räägib sellest, kuidas Auggie Pullman maailma mõjutab.
Mis toobki mind tagasi käesoleva raamatu juurde – täpsemalt öeldes kolme loo juurde raamatus „Auggie & mina”.
Kui mulle tehti esimest korda ettepanek need lühikesed „Imega” seotud e-raamatud kirjutada, haarasin kohe võimalusest kinni – eelkõige Juliani pärast, kellest oli „Ime” fännide seas väga põlatud isik saanud. „Keep calm and don’t be a Julian”2 on lause, mida saab isegi guugeldada, sest inimesed on omal algatusel sellekohaseid hoiatavaid plakateid loonud.
Ja ma mõistan täielikult, miks Julian mitte kellelegi ei meeldi. Seni oleme teda vaid Auggie, Jacki, Summeri ja Justini pilgu läbi näinud. Ta on ebaviisakas. Ta on õel. See, kuidas ta vahib, Auggiele hüüdnimesid paneb, klassikaaslastega manipuleerida püüab, et nad Jackile selja keeraksid, on kiusamine. Aga millest tuleb tema raev Auggie vastu? Mis värk selle Julianiga on ja miks on ta selline nõmedik?
Juba „Imet” kirjutades teadsin, et Julianil on oma lugu rääkida. Ma teadsin ka, et tema kiuslikkus või põhjus, miks ta kiusab, ei muuda Auggie jaoks eriti midagi ega mõjuta raamatu sisuliini ning seetõttu ei pea sellest „Imes” rääkima. Kiusamise ohvrid ei pea ju oma piinajate vastu kaastunnet otsima. Aga mulle meeldis väga mõte uurida Juliani tegelaskuju eraldi lühijutus – mitte selleks, et tema tegusid õigustada, sest tema teod „Imes” on laiduväärsed ja õigustamatud, vaid selleks, et teda paremini mõista. Oluline on meeles pidada, et Julian on siiski väike