s kuuluvad mu perekonda
Esimene õppetund
Lama selili, tütreke, toeta
mu peopesale pea.
Vaikselt, ja ma hoian sind. Heida
käed laiali, leba hoovusel
ja vaata kajakaid, kes lendavad kõrgel.
Surnu hulbib nägu vees. Peagi
sukeldud ja ujud seal, kus tõusuvesi
taas merre voolab. Tütreke, usu mind,
kui väsid pikast ujumisest oma
saarele, heida selili, ja jää ellu.
Nagu hõljud ka nüüd, mil hoian sind,
ja kui lahti lasen, kui hirm lööb krampi südame,
ära unusta, mida õpetasin:
leba vaikselt, laiali käsi, valgusaasta tähtede
all, lama selili, ja meri kannab sind.
ÜHE TÜDRUKU LUGU
Ma olin kolmeteistkümnene, kui mina ja Tommy Webber teisipäeva õhtul kell 11 Montaras vana Chart House’i kõrval parklas Tommy Buickis mu isale vahele jäime. Tommy oli seitseteist ja minu venna Darreni nii-öelda sõber.
Ma ei armastanud teda.
Ma pole isegi kindel, kas ta meeldis mulle.
Autos oli külm ja Tommy oli pilves ja me olime seda värki seal juba oma tosin korda teinud, ja ma tundsin rannast tõusvat soolaka õhu lõhna ja oma peas kirjutasin ma lugu ühest tüdrukust, kes surfas külmal rohelisel ookeanil, kuid ühel päeval hakkas ta vales suunas sõudma ega saanud sellest enne aru, kui ta tagasi vaadates enam kallast ei näinud.
Oma peas kirjutasin ma seda lugu, samal ajal kui Tommy oma asja ajas, hoides ühe käega mu hobusesabast.
Ma mõtlesin parajasti sellele tüdrukule – sellele surfarile –, kui Tommy vandesõna kuuldavale tõi ja mind lahti lasi. Mu isa rebis kõigepealt autost välja tema, siis minu. Ta tõukas Tommy eemale ja surus minu meie vanasse Tercelisse.
Vahetult enne parklast väljasõitu heitsin vargsi pilgu isa poole. Need võisid olla pisarad, mis mööda ta põski alla nirisesid, aga see võis olla ka udus peegelduvate autotulede põhjustatud silmapete.
Ma hakkasin midagi ütlema. Ma ei mäleta, mida.
„Ära mõtlegi,” ütles ta.
See oli peaaegu kolm aastat tagasi.
Sellest ajast saati pole isa mulle silma vaadanud ega minuga rääkinud, nagu päriselt rääkinud.
1
Kümnenda klassi lõpus kästi meil koolikapid tühjaks teha. Ma rebisin maha ukse siseküljele kinnitatud tunniplaani, mille olin sinna semestri alguses kleepinud, ja viskasin vanapaberisse minevasse hunnikusse, kuhu oli kuhjatud juba üheksakümmend viis protsenti sellest jamast, mille nimel ma olin terve aasta rassinud ja vaeva näinud. Mis on kogu selle niinimetatud õppimise point, kui see kõik lõpuks prügikasti jõuab? Ainsad asjad, mille ma alles jätsin, olid mu edasijõudnute inglise keele tööd. Ma eitaksin seda, kui keegi küsiks, aga ma arvasin, et võib-olla tahaksin kunagi mõnd oma esseed veel korra lugeda. Näiteks oli seal essee ajast, kui me lugesime „Kärbeste jumalat”. See jättis mulle tõesti sügava mulje, see metsikus ja tugevad-jäävad-ellu-värk. Paljudele minu klassikaaslastele ei jõudnudki see kohale. Jeremy Walker küsis: „Miks need poisid seal saarel omavahel läbi ei saanud?”
Ja seepeale ütles Caitlin Spinelli: „Jaa, kas nad siis ei taibanud, et nende ellujäämisväljavaated oleks nagu, noh, nii palju suuremad, kui nad oleksid koostööd teinud?”
Halloo! Jaluta kolm sekundit meie kooli koridoris, Spinelli: me oleme metslased. Pole vaja mingeid ajurünnakuid, et parema mõttega välja tulla. Pole mingit populaarsusepiruka jagamist neile, kellel ei ole nii palju õnne. Pole mingit nõrgemate abistamist, et me kõik koos üle finišijoone jõuaksime. Vähemalt mitte minu jaoks. Caitlin Spinellil võib selles asjas olla teine nägemus, sest ta on rikas kõigi nende asjade poolest, mis liigitaksid tema ellujäävasse hõimu.
Igatahes, härra North kirjutas märkused mu esseele lilla pastakaga. Ta kasutas punast pastakat, et parandada õigekirja või vigast grammatikat ja muud sellist, aga kui ta tahtis teada anda, et talle miski meeldib, kasutas ta lillat pastakat.
Deanna, kirjutas ta, sul on ilmselgelt öelda palju olulisi asju.
Palju olulisi asju.
„Jou, Lambert!”
Rääkides metslastest – Bruce Cowell ja tema jobukakkudest kambajõmmid, kes on kõigist kooli spordimeeskondadest ülbitsemise ja/või keelatud ainete tarvitamise pärast välja visatud, olid kohal täpselt õigel ajal, et täita oma iganädalane jobutsemise norm.
Bruce toetus vastu kappi. „Sa näed täna kuum välja, Lambert.”
„Jaa.” Tucker Bradford, lodev ja punase näoga, astus lähemale ja ütles: „Mu arust kasvasid su tissid sel aastal suuremaks.”
Ma sorteerisin oma asju edasi, rebides ühe eelmistest jõuludest pärit pulgakommi mapi küljest lahti. Ma tuletasin endale meelde, et täna on viimane koolipäev, ja pealegi, need kutid olid abituriendid. Kui ma need järgmised viis minutit vastu pean, ei pruugi ma neid enam kunagi näha.
Aga – viis minutit on pikk aeg ja mõnikord ma lihtsalt ei suuda oma suud kinni hoida.
„Võib-olla,” ütlesin ma sõrmega Tuckeri rinnale osutades. „Aga need pole ikka veel nii suured kui sinu omad.”
Bruce ja tema tallalakkujad, kes seisid mõni meeter kaugemal, naersid, Tucker läks näost veel punasemaks, punasemaks kui üldse võimalik oli. Ta kummardus lähemale ja ütles oma rõvedat Gastorade’i hingeõhku mulle näkku puhudes: „Ma ei tea, kelle jaoks sa end hoiad, Lambert.”
Selles asi ongi: Pacifica on lollakas väikelinn ainult ühe tõelise keskkooliga, kus kõik on kõigi asjadega kursis ja kuulujutud ei lõpe enne, kui mõni tüüp on piisavalt loll, et teha midagi, millest saab veel parema loo. Kuid minu lool oli au olla edetabeli tipus juba teist aastat järjest. Sest lugu, milles abiturient jääb, püksid rebadel, vahele kaheksanda klassi tüdrukuga, kusjuures jääb vahele tüdruku isale („Pole olemas! Tüdruku isale? Ma lihtsalt tapaksin end ära!”), on ikka väga raske üle lüüa. Seda lugu räägiti koridorides ja riietusruumides ja pidudel ja klassi viimastes ridades alates hetkest, kui Tommy järgmisel hommikul kooli jõudis. Ja siis andis ta oma sõpradele täieliku ülevaate koos kõigi üksikasjadega, kuigi teadis, et minu vend Darren võib talle selle eest kere peale anda. (Andis ka.) Kui mina Terra Novasse üheksandasse klassi tulin, arvasid kõik õpilased, et nad teavad Deanna Lambertist kõike, mida on võimalik teada. Iga kord, kui keegi koolis mu näolappi nägi, teadsin ma, millest nad mõtlesid. Ma teadsin seda, sest iga kord, kui peeglisse vaatasin, mõtlesin sellest ka mina.
Nii et kui Tucker oma haisu mulle näkku hingas ja ütles seda, mida ütles, teadsin ma, et see polnud lihtsalt üldine solvang, mis sobib igale tüdrukule. Ta koondas kogu mu eluloo üheks kaheksasõnaliseks rünnakuks. Selle eest pidin ma ta ikka väga stiilselt pikalt saatma. Ma alustasin keskmise sõrmega (klassikaga ei saa ikka naljalt mööda panna). Siis jätkasin mõne tema ema kohta käiva valitud sõnaga ning lõpetasin vihjega, et järsku talle ei meeldigi tüdrukud.
Just umbes sel hetkel tuli mulle pähe ringi vaadata, kas mõni õpetaja või mõni teine vastutav täiskasvanu ka kuskil läheduses on, juhuks kui Tucker ja Bruce ja nende sõbrad otsustavad, et ainult sõnadest ei piisa. Arvatavasti oleksin võinud sellele varem mõelda.
Bruce ütles sõna sekka. „Miks sa vastu ajad, Lambert? Miks sa teed näo, et sa pole narts, kui sa tegelikult oled?” Ta osutas endale ja tema ümber seisvatele kuttidele. „Meie teame seda. Sina tead seda. Ja… ee… sinu isa teab seda, nii et…”
Koridori teisest otsas kõlas hääl: „Kas teil, tüüpidel, pole mõnd kassipoega, keda piinata või midagi?”
Jasoni hääl pole kunagi paremini kõlanud.
„Sa tõesti ei taha end sellesse segada, tatikas,” karjus Tucker üle