Winnie ja Wilbur. Ettevaatust, nõid!. Laura Owen

Owen

      Winnie ja Wilbur. Ettevaatust, nõid!

      WINNIE on palavusest pahur

      Winnie aias oli palav nagu katlas. Wilbur lesis rabarberilehe all, jalad laiali ja keel suust väljas. Tema juurde astus Winnie, kes kandis nii tumedaid päikeseprille, et ta komistas ja KOPSTI..

      „Mäu!”

      „Oih, kass, sindrinahk!” ütles Winnie nina hõõrudes.

      „Mä-u-u-u!” ütles Wilbur.

      „No kuule, ka minul on palav,” vastas Winnie.

      „Mina olen palavusest pahur nõid ja sina oled palavusest pahur kass. Me peame end jahutama.”

      Winnie võttis kastekannu ja kastis enda jalgu.

      „Oh kui mõnus!” ütles ta oma auravaid varbaid liigutades „Oleks mul vaid … Ohoo, mul tuli mõte!” üles Winnie ja osutas oma võlukepiga kastekannule.

      „Abrakadabra!” hüüdis ta.

      Kohemaid ilmus taevasse tohutu kastekann, kust pahises alla hiiglasuur külma vee juga.

      „Suurepärane!” ütles Winnie duši all tantsides. „Tule ka, Wilbur!” Aga Wilbur tagus oma märja sabaga vastu maad ja põrnitses Winniet kurjalt. „Oh sa tuline tüügas,” ütles Winnie. „Mul läks meelest ära, et kassid ei armasta vett!”

      „Abrakadabra!”

      Hetkega oli kastekann kadunud. Winnie seisis tilkudes ja aurates keset veeloiku.

      „Vabandust, Wilbur. Vabandust, vabandust, vabandust. Noh, kas võime nüüd ära leppida?”

      Wilbur sulges silmad.

      „Ma võlun sulle päikesekübara. Ma võlun sulle päikeseprillid!” ütles Winnie.

      „Abrakadabra! Abrakadabra!”

      Nüüd nägi Wilbur küll äge välja, aga ta oli ikka pahane.

      „Ma räägin sulle ühe nalja!” ütles Winnie. „Mis on roheline ja ligane ning kõlab nagu kirikukell?”

      Wilbur vaatas eemale ja tegi näo, nagu ta ei kuulaks.

      „Koll!” ütles Winnie. „Ninakoll on roheline ja ligane ja „koll” on hääl, mida teeb kirikukell! Saad aru?”

      Wilbur kirtsutas nina.

      „Ma ostan sulle kingituse. See teeb su tuju paremaks,” ütles Winnie ja istus oma luuale.

      „Hüppa peale, Wilbur!”

      Wilbur tõmbas kõrvad peadligi, aga ronis siiski luuale.

      Ka lennates oli neil palav.

      „Sõidame kiiremini, et veidi tuult teha,” ütles Winnie. „Abrakadabra!”

      Nüüd pidi Wilbur end kõigi oma kümne küünega luua küljes kinni hoidma. Ta pressis end madalaks ja pani silmad kinni, saba luua järel vihisemas.

      „Juhuu!” hüüdis Winnie. „See on lahe!”

      „Mäu!” huilgas Wilbur.

      „Tee, mis sa teed, aga neid sindrima kasse on võimatu lõbustada!” kurtis Winnie.

      Nad jõudsid poodideni ja parkisid luua ära. „Pea kinni!” ütles Winnie. „Sina, Wilbur, oota luuakorvis, muidu pole see mingi üllatus.”

      Wilbur ronis parasjagu korvi, kui teda märkas väike tüdruk nimega Clara.

      „Tere, kiisu!” ütles Clara. „Kas sul on palav, kiisuke? Kas sul on kõht tühi? Tule minuga kaasa!” Clara sikutas Wilburi korvist välja. Wilbur oli peaaegu niisama suur nagu Clara, aga tüdrukul õnnestus ta kuidagi koju vedida.