Gay Talese
Piiluja Motel
Üks
TEAN ÜHT abielumeest ja kahe lapse isa, kes ostis aastaid tagasi Denveri lähedale kahekümne ühe toaga motelli, et hakata seal piilumisega tegelema.
Naine abiks, lõikus ta tosinkonna toa lagedesse ristkülikukujulised augud, kõik mõõduga 15x35 cm. Seejärel kattis ta avaused alumiiniumvõredega, nii et need nägid välja nagu ventilatsioonirestid, kuid olid tegelikult hoopiski vaatlusavad, mis lubasid tal motelli viilkatuse all paksu vaibaga kaetud pööningul põlvitades jälgida, mida teevad tubades viibivad külastajad. Ta vaatles neid aastakümneid, pidades pea iga päev päevikut selle kohta, mida nägi ja kuulis – ega jäänud nende aastate jooksul mitte kordagi vahele.
Minu esimeseks kokkupuuteks temaga oli mu New Yorgi koju jõudnud käsitsi kirjutatud ja ekstra kohale toimetatud kiri, millel puudus allkiri ja mis kandis kuupäeva 7. jaanuar 1980. See algas nii:
Hea hr Talese,
Olles kuulnud teie kauaoodatud uuringust Ameerika seksielu kohta, mis näeb päevavalgust teie peagi ilmuvas teoses „Sinu naabri naine”, ja usun, et mul on olulist infot, mis võiks sellele või mõnele tulevasele raamatule ainest anda.
Lubage ma täpsustan. Mulle kuulub väike, 21 toaga motell Denveris. Olen nimetatud motelli omanik olnud viimased 15 aastat ning kuna see on suunatud pigem keskklassile, on motell meelitanud ligi kõiksugu elualade esindajaid ja selle külastajad esindavad ulatuslikku ülevaadet Ameerika elanikkonnast. Motelli ostmise põhjuseks oli nii soov rahuldada oma vuajeristlikke kalduvusi kui ka äärmiselt suurt huvi inimese eluviiside vastu, nii sotsiaalses kui seksuaalses plaanis, ning iha leida vastust igivanale küsimusele „kuidas inimesed magamistoas oma seksuaalsust väljendavad”.
Selleks ostsingi motelli ja juhatasin seda isiklikult, arendades välja lollikindla meetodi, kuidas jälgida ja kuulata pealt inimeste elusid, ilma et nad teaksid, et keegi piilub. Tegin seda puhtalt oma otsatust uudishimust inimeste vastu, mitte pelgalt meeltesegaduses piilujana. See eksperiment on kestnud viimased 15 aastat ja olen teinud täpseid ülestähendusi enamike inimeste kohta, keda jälgisin, ning koostanud huvitava statistika kõigest, sealjuures ka sellest, mida tehti, mida öeldi, külastajate isikuomadustest, vanusest ja kehatüübist, paigast, kust nad tulid, ja nende seksuaalkäitumisest. Külastajad esindavad kõiksugu elualasid. Ärimees, kes viib sekretäri keskpäevase pausi ajal motelli; motelliäris nimetatakse seda „tunnikülastuseks”. Abielupaarid, kes reisivad osariigist osariiki, kas äri- või puhkuse eesmärgil. Paarid, kes pole abielus, aga elavad koos. Naised, kes petavad oma mehi ja vastupidi. Lesbilisus, mida vaatlesin eraldi, sest motelli läheduses asus USA sõjaväehaigla ning asutuses töötas palju õdesid ja naissõjaväelisi. Geilisus, mille vastu mul polnud suurt huvi, kuid mida ma ikkagi jälgisin, et motivatsioonist ja protseduurist endast aimu saada. Seitsmekümnendate teine pool sünnitas veel ühe seksuaalse kõrvalekalde, nimelt „grupiseksi”, ja seda oli mul väga huvitav piiluda.
Enamik inimesi peaks eelnimetatut seksuaalhälveteks, ent kuna nõnda suur hulk rahvastikust seda kõike niivõrd sageli harrastab, tuleks need hoopis ümber nimetada seksuaalseteks huvideks. Kui seksuaalsuse uurijad ja ka tavainimesed saaksid teiste eraellu vaadata ja näha, kuidas see välja näeb, veenduda, kui suur hulk tavainimesi tegelikult nende nii-öelda hälvetega tegelevad, hakkaksid nad kõike sedamaid teises valguses nägema.
Olen olnud tunnistajaks enamikele emotsioonidele kogu nende huumoris ja traagikas. Mis seksuaalsusesse puutub, siis ma olen nende viimase 15 aasta jooksul näinud, jälginud ja uurinud parimat vahetut, sundimatut, pingevaba seksi paaride vahel ja ka enamikke võimalikke seksuaalhälbeid.
Peamine eesmärk, miks ma soovin selle konfidentsiaalse info teile avaldada, on minu usk, et see võib inimestele ja eelkõige just seksuaalsuse uurijatele väärtuslikuks materjaliks osutuda. Lisaks sellele olen soovinud rääkida oma lugu, kuid ma pole piisavalt andekas ja pelgan, et mind paljastatakse. Loodetavasti pakub see infoallikas teiste kõrval teile alternatiivset vaatenurka nii käesoleva kui ka tulevase loomingu jaoks. Juhul, kui teil selle infoga midagi peale pole hakata, võiksite anda mu kontakti kellelegi, kellel võiks sellest kasu olla. Kui soovite rohkem infot või tahaksite minu motelli ja tegutsemist näha, kirjutage minu allpool mainitud postkasti aadressil või andke teada, kuidas saaksin teiega ühendust võtta. Praegusel hetkel ei saa ma ärihuvide tõttu oma isikut avaldada, kuid paljastan selle, kui saate mulle kinnitada, et see info jääb täielikult konfidentsiaalseks.
Pärast kirja saamist ei puutunud ma seda mitu päeva, kuna ei suutnud otsustada, kuidas või kas üldse vastata. Mind häiris sügavalt, kuidas kirja autor oma klientide usaldust kuritarvitas ja nende privaatsust rikkus. Ja kuna ma ei kirjuta ilukirjandust, vaid kasutan oma artiklites ja raamatutes pärisnimesid, teadsin kohe, et ei saa anonüümsuse palvega nõustuda, kuigi, nagu see inimene oma kirjas aimu andis, polnud tal kuigi suurt valikut. Vältimaks vanglakaristust ja võimalikke kohtuasju, mis ta laostaksid, soovis ta privaatsust, mida ta oma motelli külastajatele ei võimaldanud. Kas niisugune inimene saab olla usaldusväärne allikas?
Ent ometi, kui mõningaid tema käsitsikirjutatud lauseid uuesti lugesin – „tegin seda puhtalt otsatust uudishimust inimeste vastu, mitte pelgalt meeltesegaduses piilujana” ning „ma olen teinud täpseid ülestähendusi enamiku inimeste kohta, keda jälgisin” –, jõudsin järeldusele, et tema uurimismeetodid ja — motiivid sarnanevad minu omadega raamatus „Sinu naabri naine”. Ka mina tegin salaja ülestähendusi, kui pidasin New Yorgis massaažisalonge ja viibisin California lõunaosas Sandstone’i kuurorti nudistide kommuunis svingerite seas; ning minu 1969. aastal ilmunud raamat New York Times’i kohta, pealkirjaga „Kuningriik ja võim”, algab sõnadega: „Enamik ajakirjanikke on väsimatud piilujad, kes näevad maailma soolatüükaid, inimeste ja kohtade ebatäiuslikkust.” Ent need inimesed, keda mina jälgisin ja kellest kirjutasin, olid andnud mulle oma nõusoleku.
Kui see kiri 1980. aastal minuni jõudis, oli „Sinu naabri naise” ilmumiseni aega kuus kuud, kuid teos oli leidnud juba omajagu kajastamist. New York Timesi 1979. aasta 9. oktoobri numbris kirjutati lugu sellest, et filmikompanii United Artists ostis 2,5 miljoni dollari eest raamatu filmiõigused, ületades sellega kõrgeima summa, mis oli seni teosest-filmiks-diili puhul makstud – „Lõuad” õigused maksid 2,15 miljonit dollarit.
Varem, seitsmekümnendatel aastatel, oli „Sinu naabri naisest” avaldatud katkendeid Esquire’is, ja hiljem kirjutati sellest kümnetes ajakirjades ja — lehtedes. Just minu uurimismeetod oli see, mis ajakirjanduse tähelepanu pälvis – massaažisalongide pidamine New Yorgis, seksikaubanduse uurimine Kesk-Läänes, edela- ja kaguosariikides, ning vahetu kogemus ja faktide kogumine, kui elasin mitu kuud nudistina svingeritele mõeldud Sandstone’i kuurortis Topanga kanjonis. Kui teos ükskord ilmavalgust nägi, tõusis see Timesi menukite tippu; see oli üheksa nädalat järjest esikohal ning nii USAs kui mujal müüdi miljoneid eksemplare.
Mis puutub sellesse, kas minu Colorado korrespondent oli, nagu ta ise väljendas, „meeltesegaduses piiluja” – meenutades Bates’i motelli omanikku Alfred Hitchcocki „Psühhos” või mõrvarist filmimeest Michael Powelli „Piiluja Tomis”; või hoopis süütu mees „otsatu uudishimuga”, nagu Jimmy Stewarti ratastooli aheldatud fotoajakirjanik Hitchcocki „Salaaknas” või pelgalt lihtne jutuvestja –, oli sellest võimalik aimu saada vaid juhul, kui otsustasin võtta vastu sellesama Colorado mehe kutse ja temaga lähemalt tuttavaks saada.
Kuna kavatsesin kuu lõpus Phoenixisse sõita, otsustasin talle saata kirjakese oma telefoninumbriga, kus pakkusin välja, et hüppan tagasiteel New Yorki Denveri lennujaamast läbi ja kohtun temaga 23. jaanuaril kell 16.00 pagasilindi juures. Ta jättis mõni päev hiljem mu automaatvastajale teate, öeldes, et tuleb kohale – ja tuligi, ilmudes ootavast rahvahulgast ja tabades mind, kui pagasilindile lähenesin.
„Tere tulemast Denverisse,” ütles ta naeratades, hoides vasakus käes kirjakest, mille olin talle saatnud. „Minu nimi on Gerald Foos.”
Esmamulje oli, et see meeldiv võõras sarnanes vähemalt poolte meestega, kellega olin