ection>
ESIMENE
RAAMAT
Esimene peatükk
Kümnes hobune
GLYNNI KUNINGANNA – Kelsea Raleigh Glynn, Tearlingi seitsmes kuninganna. Tuntud ka kui Märgitud Kuninganna. Carlin ja Bartholemew (Barty Lahke) Glynni kasutütar. Ema kuninganna Elyssa Raleigh. Isa teadmata. Edasiseks mõtteaineks vt lisa XI.
Kelsea Glynn istus täiesti liikumatult ja vaatas, kuidas väeüksus tema eluasemele läheneb. Ratsurikolonnil olid nurkades piilurid ja kõik mehed kandsid Tearlingi kuningliku ihukaitseväe halli mundrit. Ratsanike mantlid lehvisid tuules, paljastades nende hinnalised relvad: mõõgad ja lühikesed noad, kõik Mortmesne’i terasest. Ühel oli koguni sõjanui, Kelsea nägi sadula küljes turritamas tolle ogalist pead. Sellest, kui mornilt mehed oma hobused maja poole suunasid, võis selgesti aru saada, et nad on tulnud siia vastu tahtmist.
Kelsea istus, mantel seljas ja kapuuts peas, maja välisuksest umbes kolmekümne jala kaugusel kasvava puu okste vahel. Tema rõivad olid kapuutsist kuni samblakarva saabasteni sügavrohelised. Kaelas rippus tal puhtast hõbedast keti otsas safiir. Kalliskivil oli tüütu komme lipsata Kelsea särgikaelusest alatasa välja, ükskõik kui sageli ta seda sinna ka tagasi ei torganud, ning tänase häda põhjus oligi just safiir.
Üheksa meest, kümme hobust.
Ratsanikud jõudsid majaesisele rehitsetud muldteele ja tulid hobuse seljast maha. Kui nad kapuutsi peast lükkasid, nägi Kelsea, et kõik on temast palju vanemad. Mehed olid kolmekümnendates või neljakümnendates eluaastates, karmi parkunud näoga, mis kõneles ohtratest lahingutest. Sõjanuiaga sõdur pomises midagi ja tema kaaslaste käsi läks sedamaid mõõgapidemele.
„Parem, kui sellega kiiresti ühele poole saame.” Nende sõnadega astus pikk kõhn mees, kelles käskiva tooni järgi võis ära tunda juhi, ette ning koputas kolm korda välisuksele. See läks sedamaid lahti, just nagu oleks Barty tulijaid kogu aja oodanud. Isegi oma vahipostilt võis Kelsea näha, et Barty ümar nägu on kortsudest küntud ning silmad punased ja paistes. Ta oli saatnud Kelsea hommikul metsa, et tüdruk ei peaks nägema tema kurvastust. Kelsea oli vastu vaielnud, aga Barty ei võtnud teda kuulda ning lõpuks lausa lükkas ta uksest välja, öeldes: „Mine jäta metsaga hüvasti, tüdruk! Küllap läheb hulk aega, enne kui sul lastakse jälle vabalt ringi liikuda.”
Siis oli Kelsea läinud ja hulkunud terve hommikupooliku metsas, ronides üle maha langenud puude ning peatudes aeg-ajalt, et kuulata laane vaikust – täiuslikku hääletust, mis tundus selles ülimalt elurohkes paigas nii ebatavaline. Igavuse peletamiseks oli ta püüdnud paeltega isegi ühe küüliku ja lasknud selle siis jälle lahti. Bartyl ja Carlinil polnud liha vaja ning talle ei meeldinud tappa. Vaadates, kuidas küülik keksleb eemale ja kaob metsa, kus Kelsea oli veetnud lapsepõlves nii palju aega, lausus ta taas tolle sõna, ehkki sellel oli tema suus tolmumaitse: kuninganna. See kõlas kurjakuulutavalt ning näis ennustavat sünget tulevikku.
„Barty.” Kompanii juht tervitas uksel seisjat. „Palju vett on merre voolanud.”
Barty pomises midagi arusaamatut.
„Me tulime tüdrukule järele.”
Barty noogutas, torkas kaks sõrme suhu ning vilistas valjusti ja läbilõikavalt. Kelsea libistas end vaikselt puu otsast maha ja kõndis kaitsvast metsast välja, süda sees vasardamas. Ta teadis, mismoodi kaitsta end noaga üheainsa kallaletungija vastu – seda oli Barty talle õpetanud. Aga too hambuni relvastatud väeüksus heidutas teda. Kelsea tajus endal kõigi nende meeste hindavat pilku. Väljanägemise poolest ei meenutanud ta kaugeltki kuningannat ning teadis seda ise väga hästi.
Juht, karmi näoga mees, kelle lõuga ääristas arm, tegi tema ees sügava kummarduse. „Teie Kõrgus. Mina olen Carroll, lahkunud kuninganna ihukaitseväe kapten.”
Möödus hetk ja siis kummardasid ka teised. Sõjanuiaga kaardiväelane painutas ennast ehk üksnes tollijagu, nii et lõug jõnksatas vaevumärgatavalt allapoole.
„Me peame nägema märki,” pomises üks sõdur, kelle nägu jäi peaaegu täielikult punase habemepuhma varju. „Ja kalliskivi.”
„Kas arvate, et ma võiksin kuningriiki petta?” küsis Barty karedalt.
„Ta ei ole sugugi ema moodi,” vastas punase habemega mees teravalt.
Kelsea punastas. Carlini jutu järgi oli kuninganna Elyssa olnud klassikaline Tearlingi iludus – pikk, blond ja nõtke. Kelsea oli samuti pikk, aga ta oli tõmmu ja tema nägu ei saanud parimagi tahtmise juures ilusaks nimetada. Sale ei olnud ta samuti kuskilt kandist: kuigi ta liikus palju, oli tal ka suurepärane söögiisu.
„Tal on Raleigh’ silmad,” tähendas teine sõdur.
„Ma tahaksin ikkagi näha kalliskivi ja armi,” vastas juht ning punapäine mees noogutas samuti.
„Näita neile, Kel.”
Kelsea tõmbas särgi alt välja safiirripatsi ja tõstis valguse kätte. See ehe oli rippunud tüdrukul kaelas nii kaua, kui ta mäletas, ja praegu valdas teda vaat et vastupandamatu soov kiskuda see ära ja anda neile tagasi. Aga Barty ja Carlin olid juba kinnitanud, et ei luba seda teha. Ta oli Tearlingi kroonprintsess, täna oli tema üheksateistkümnes sünnipäev ning see oli Tearlingi kuningatel Jonathan Tearist alates olnud troonile tõusmise iga. Kelsea võib karjuda ja vastu punnida niipalju kui tahab, kuninganna ihukaitseväelased viivad ta ikkagi tagasi lossi ning sunnivad istuma siidi ja sametisse riietatuna troonil nagu vangi, kuni palgamõrtsukas talle otsa peale teeb.
Juht noogutas kalliskivi nähes ning Kelsea raputas tagasi varruka, paljastades käsivarre, millel ulatus randmest biitsepsini pikk noaterakujuline arm. Paari mehe suust kostis pomin ning esimest korda pärast kohalejõudmist lasksid nad käel mõõgapidemelt langeda.
„Olgu siis peale,” kuulutas Carroll karedalt. „Hakkame minema.”
„Üks hetk.” Nüüd astus ukselävele Carlin, lükates Barty tasakesi kõrvale. Ta ei teinud seda sõrmede, vaid randmetega, ilmselt valmistas artriit talle täna põrguvalu. Vana naise välimus oli laitmatu nagu alati, valged juuksed olid kuklas kenasti nõeltega üles pandud. Kelsea märkas üllatusega, et ka tema silmad on natuke punased. Carlin ei andnud kunagi pisaratele vaba voli – harva, kui ta üldse tundeid välja näitas.
Carlinit nähes ajas mitu ihukaitseväelast selja sirgu. Neist paar, sealhulgas sõjanuiaga mees, astus koguni sammu tagasi. Kelsea oli alati mõelnud, et Carlin näeb välja, nagu oleks ise ka kuninglikust soost, aga oli ometi üllatunud, nähes mõõgamehi ühe vana naise ees aukartust tundmas.
Jumalale tänu, et mina ainus ei ole.
„Esitage tõendid!” nõudis Carlin. „Kust me võime teada, et olete lossist?”
„Kes veel võiks osata teda praegu siit otsida?” küsis Carroll.
„Mõrtsukad.”
Mitu sõdurit hakkas õelalt itsitama. Aga see, kellel oli sõjanui, astus ette ja otsis midagi põuest.
Carlin vaatas talle otsa. „Sind tunnen ma küll.”
„Ma võtsin kaasa kuninganna korralduse,” ütles mees Carlinile, tuues mantli alt nähtavale aastatega kollaseks tõmbunud paksu ümbriku. „Juhuks kui teil peaks olema meelest läinud.”
„Neid pole vist just palju, kellel sinu nägu meelest läheb, Lazarus,” vastas Carlin ja tema häälest aimus pahurust. Ta voltis paberi kiiresti lahti, ehkki artriidist puretud sõrmedega pidi see olema kuratlikult valus, ja laskis pilgul sellest üle käia. Kelsea silmitses lehekest lummatult. Tema ema oli ammu surnud, ent ometi oli siin tema kirjutatud kiri – miski, mida kuninganna Elyssa oli oma käega puudutanud.
Tundus, et Carlin jäi rahule. Ta ulatas paberi tagasi kaardiväelasele. „Kelseal on vaja aega, et asjad kokku panna.”
„Ainult mõni minut, Kõrgus. Me peame teele asuma.” Nüüd rääkis Carroll temaga ja kummardas jälle, ning Kelsea nägi, et Carlin ei puutu enam asjasse. Carlin ise oli samuti seda muutust märganud, tema nägu oli otsekui kivist. Kelsea