utvub Nero Wolfe'iga
1. PEATÜKK
Olgugi et september oli vaevalt poole peal, pani Hudsonilt puhuv tuul mind soovima, et oleksin kandnud oma uut karusnahkse vooderdusega jakki. Nende pisut rohkema kui kahe nädala vältel, mil olin Morelandi impordikompanii sadamasildu valvanud, tundus iga uus öö eelmisest jahedam. Selle tempoga külmun ma enne Halloweeni surnuks.
Ma poleks valinud seda tööd, kui midagi paremat oleks pinnale kerkinud, kuid mul oli hea meel üldse mingit tööd saada. Olin näinud piisavalt tihti noid pikki sabasid supiköögi ukse taga tänaval, et olla tänulik palgatšeki eest, olgugi see väike. Pealegi, ma ei kavatsenud pöörduda tagasi Ohiosse, Chillicothe’i, saba jalge vahel.
Bates oli manitsenud mind eriti valvas olema laeva tõttu, mis oli sadamasse jõudnud tund enne minu saabumist suure laadungi Šveitsi käekellade ja muude hinnaliste kelladega. Need pidi maha laaditama järgmisel hommikul. «Vaevalt et miskit juhtub, poiss,» ütles ta mulle õlale patsutades, «aga parem on mitte riskida. Pea meeles, kui näed kedagi kahtlast, tulista õhku. See toob võmmid kähku kohale ja hirmutab pätid minema.»
Ma sõrmitsesin püstolit, mis rippus puusal kabuuris. Kuigi olin kodumail isaga jõe ääres haavlipüssist parte lasknud, polnud ma revolvrit kunagi käes hoidnud ega arvanud, et mul seda valvuritöös vaja läheb.
Olin just lõpetanud kolmanda tiiru pikal sadamasillal ja leidsin end vahtimas New Jersey tulesid teispool jõge, kui kuulsin, nagu oleks keegi kusagil selja taga kingaga kraapsanud. Surusin end vastu laohoone seina ja õngitsesin välja taskulambi. Enne, kui selle põlema sain, nägin kedagi laevanina varju kaduvat.
«Seis!» karjusin vööri poole joostes, tulistasin ühe lasu õhku ja võpatasin selle kajast. Võtsin tempo maha, kui lähenesin kohale, kuhu olin varju kadumas näinud, kui kõlas uus lask – ja seekord tulistati mind!
Kuul tungis laohoone seina otse mu õla kohal ning see sundis mu kiiresti maha kükitama. Öisest külmast hoolimata hakkasin higistama, kui nihutasin end ümber suure kaubalaeva vööri, püstol laskevalmis. Kaks meest, kelle siluetid Jersey kalda tulede paistel välja joonistusid, hiivasid end kaubalaeva üht kinnitustrossi pidi ülespoole nagu paar ahve.
«Seis!» karjusin uuesti. Seekord tulistasid mõlemad mehed, kuid nende sihik oli kehv, kuna nad pidid lisaks püstolile kõikuvast köiest kinni hoidma. Minu oma oli parem. Sain teha paar lasku ja tüübid varisesid sadamasillale nagu surnud.
Ja nagu selgus, nad olidki surnud, kuigi tol hetkel ma seda veel ei teadnud. Liginesin neile, revolver endiselt pihus, kuid lasin sel langeda, kui nägin, et meeste relvad olid neist mitu jalga kaugemal ja mehed ise liikumatud. Mulle hakkas kohale jõudma tõsiasi, et olin just tapnud kaks inimest.
Äkki leidsin end valgusvihust. «Püsi paigal!» kõmistas hääl valgusallika tagant. «Viska relv maha. Tõsta käed üles!»
Kuuletusin, kiiruga.
«Kõigevägevam jumal, mis meil siin siis on?» küsis jässakas New Yorgi võmm, kui torkas taskulambi mulle näkku ja silmitses mu vormiriietust. «Kas sadamamehed on juba nii hädas, et palkavad juntsusid valvuriteks?»
«Võid seda neetud depressiooni süüdistada, Murph,» vastas puhkides kohale jooksnud teine võmm. «Nad saavad noorukid odavalt kätte.»
«Vana sa oled, poja?» küsis esimene politseinik.
«Üheksateist. Ja nemad tulistasid mind esimesena, pärast seda, kui olin hoiatuseks õhku lasknud,» ütlesin, viibates väriseva käega kahe maas lebava kogu poole ning osutades seejärel kuuliaugule sadamahoone seinas. «Pardal on suur laadung kalleid Šveitsi kelli,» lisasin. «Mul kästi täna eriti valvas olla.»
«Olgu ma neetud, see on Jake McCaffey,» sõnas teine politseinik, lastes lambi valgusvihul ühelt näolt teisele libiseda. «Ja tema käealune Rumson. See paar on aastaid sadamas rööve toime pannud või üritanud. Hüva, rohkem nad seda ei tee,» lisas ta emotsioonitult.
«Mis su nimi on, poiss?» küsis see, keda Murphiks hüüti.
«Archie Goodwin,» vastasin kähedalt.
«Olgu, Archie Goodwin, näib, et nad tõesti tulistasid esimesena, aga sa pead siiski jaoskonda tulema. Raport tuleb teha ja küsimustele vastata, meeldib see või ei.»
Lõpuks veetsin kümnendas jaoskonnas, mis ühtlasi, nagu ma teada sain, oli Lääne mõrvaosakonna peakorter, üle kolme tunni. Vähemalt kahe vältel neist pinnis mind tõre leitnant nimega Rowcliff, kellel olid punnsilmad ja lõrisev hääl, ärritudes hakkas ta kokutama ja ta tundus ärrituvat pea kogu aeg.
Ta proovis panna mind tunnistama, et tulistasin röövleid esimesena. Olin närvis, ja kuna ma ei taganenud oma loost, muutus tema kogelemine järjest hullemaks, mis mõnes teises olukorras oleks ju naljakaski olnud. Lõpuks taandus Rowcliff urisedes ja mul lubati minna, kui annan politseile teada, kust mind leida, mida siis ka tegin.
Tagasi oma toas, käisin öised sündmused mõttes läbi, küsides endalt, mida oleksin pidanud teisiti tegema. Ühtegi head vastust pähe ei turgatanud. Kaks meest – halvad mehed – olid surnud. Miks ma end siis nii kehvasti tundsin?
Järgmisel õhtupoolikul, kui tööle saabusin, võttis mind Morelandi Impordi ukse peal vastu minu ülemus Luke Bates. «Goodwin, kahjuks peame laskma sul minna,» ütles ta õlakehitusega.
«Miks? Ma ainult …»
«Ma tean, ma tean. Sa kaitsesid lihtsalt laeva ja selle laadungit ja me hindame seda. Kuid valvur, kes kipub kiiresti päästikule vajutama, ei mõju firma mainele hästi. Pole midagi parata.»
«Aga te teate, et nemad tulistasid mind esimesena, kui olin teinud hoiatuslasu õhku,» ütlesin. «Ja nad on röövinud sadamas aastaid.»
Ta kehitas uuesti õlgu, justkui rõhutamaks oma abitust: «Vaat, mis ma ütlen, kuigi see on eeskirjadevastane, kuna oled siin olnud nii lühikest aega, annan sulle nädalase valuraha lisaks kahe nädala palgale.»
Seega, pärast esimest kuud New Yorgis oli mul taskus kolme nädala palgaraha, ja mul polnud tööd ega väljavaateid.
2. PEATÜKK
Kõmpisin tagasi üürimajja, mis jäi 10. avenüü lähedale Lääne 53. tänavale, soovides, et oleksin tundnud Manhattanit piisavalt palju, et leida salakõrts ja teha üks naps, eeldades, et mulle oleks üldse midagi müüdud, võttes arvesse mu vanust. Olin tulnud suurlinna, et pääseda Ohio väikelinna üksluisusest ja leida veidi põnevust. Selleks polnud just kaua aega kulunud.
Esimene asi, mis minu väikeses päevinäinud kolmanda korruse toas silma jäi, oli ajakiri Black Mask öökapil. Mul oli paari aasta eest harjumuseks saanud aeg-ajalt mõni krimiajakiri osta. Detektiividest ja nende juhtumitest lugemine oli teatud maani rahuldustpakkuv, kuigi tundsin, et saanuks ma võimaluse, oleksin vähemalt sama nutikas kui kes tahes noist odavate juttude nuuskuritest.
Lappasin laisalt Black Maski, panin selle siis tagasi, jõudnud otsusele. Minu toa ukse taga koridoris, taksofoni kõrval riiulil lebas paks Manhattani telefoniraamat. Otsisin välja detektiiviagentuurid ja ajasin tähestikus järge, jättes vahele AAA Uurijad ja ACE Kadunud Inimesed, mis kõlasid liiga tehtult. Pisut allpool jäin pidama Bascomi detektiivibüroo juures, mis asus minu üürimajast vaid kuue ploki kaugusel.
Kitsa, kulunud välimusega neljakordse maja tänavakorruse hõivas pandimaja, mille tolmuste akende taga tolgendas pool tosinat muusikainstrumenti. Pandimajast paremale jääva ukse kohal oleval sildil olid loetletud hoone kõrgemate korruste rentnikud: Mrs LeBlanc – ennustused ja nõuanded; Holmani mündi- ja margipood; Bascomi detektiivibüroo.
Lahtise kabiiniga lift, mille operaatoriks oli kiilaspäine tubakat mäluv kiitsakas tüüp higiplekilises särgis, lõgistas neljandale korrusele ja jättis mu eesruumi, mille vastasseinas oli halli jääklaasiga uks, millelt võis lugeda lihtsalt Bascom. Kaalusin, kas koputada, aga otsustasin selle asemel sisse astuda. Väikese laua taga väikeses eesruumis vaatas mulle üle raamita prilliklaaside otsa kuivetunud näoga naine, kes võinuks juba U. S. Granti presidendivalimistel hääletada.1 Niipalju siis ettekujutusest detektiivi töö juurde kuuluvast vormikast sekretärineiust.
«Jah?»