BADUSSE. Ühe inglanna dramaatiline elu ja seiklused Venemaal enne, keset ja pärast revolutsiooni
Olen sügavalt tänulik endisele Prantsuse suursaadikule Petrogradis monsieur Paléologue’ile ja tsareevitši koduõpetajale monsieur Gilliardile paljude oluliste ajalooliste üksikasjade eest, mis ma nende raamatutest olen leidnud ja millele ma viitan, ning samuti vürstinna Al. Gagarinale mulle laenatud Petrogradi fotode eest, mida olen selles raamatus taasesitanud.
Je me suis résignée; mais il y a des heures,
Où mon âme, indignée devant cette injustice,
Se révolte et, brisée, demande au Créateur:
„O, dîtes, qu’avons nous fait, Seigneur,
Pour mériter un tel supplice?” 1
I PEATÜKK
„Miks te oma lugu kirja ei pane?”
Seda on mult tihti küsitud. Mulle on kinnitatud, et mu Venemaa-läbielamistest jätkuks mitmeks köiteks ja et neist saab teada nii palju, et mul lasub kohustus need avalikuks teha.
Ma ei ole sellega päris nõus. Seda teemat on kohutavalt raske lahata. Tolle võimsa impeeriumi traagilisest langusest on nõnda palju kirjutatud, et tundub lausa kohatu rääkida sellele lisaks veel minu isiklikust pisikesest tragöödiast; mu lugu tundub täiesti tähtsusetu, võrreldes terve rahva ääretu, kõike enda alla matva tragöödiaga, võrreldes kõikide nende õnnetute märtrite kannatustega, kes erinevalt minust ei tulnud sellest eluga välja ega saanud veel kord tunda vabaduse õnnistust.
Ja ikkagi on suur kiusatus tolle vana aja juurde tagasi pöörduda. Kõik me kipume teiste inimeste muresid väga kiiresti unustama. Me elame sagivas, närvilises maailmas; kõik me võitleme – mitte ainult oma koha pärast päikese all, vaid enamik meie seast teeb seda ellujäämise nimel. Kellel oleks aega tunda huvi teiste inimeste eluraskuste vastu, kui meil endilgi jagub neid küllaga? Kuidas saakski meilt oodata, et peame kogu aeg meeles keisriperekonna verist tapmist ühe maja keldris Jekaterinburgis kümne aasta eest? Või seda, et toimus revolutsioon, mida need, kelle asi see oli, oleksid pidanud ette nägema? Või seda, et ühest lurjusest, keda me ikka veel mäletame Rasputini nime all – ja keda ei oleks iial tohtinud lubada keisri õukonnale tuhande miili lähedussegi –, sai õnnetu tsaarinna kuri geenius, kes tõi kaasa võimsa impeeriumi languse?
Venemaa vedas meid ilmasõjas alt. Seda me mäletame küll. Ent tema kangelaslikkus sõja esimese kahe ja poole aasta jooksul on ununenud.
Sõjakuulutus tabas teda kui välk selgest taevast. Mitte keegi ei uskunud hetkekski, et see on võimalik. Nende üle, kes väljendasid kahtlust, naerdi ja neid kutsuti pessimistideks. Juba säärane mõtegi oli absurdne! Olin ise tunnistajaks sellele, et suurvürst Kirill Vladimirovitš, tsaari nõbu, ei näinud seda peaaegu üldse ette.
Suurvürst oli innukas mootorsõidukite huviline ja Balti aadelkond korraldas tema auks autovõistluse, milles Nende Keiserlik Kõrgus koos abikaasa suurvürstinna Viktoria Fjodorovnaga (kes oli Rumeenia kuninganna Maria õde) oli nõustunud osalema. Võidusõidu marsruut pidi kulgema läbi Eestimaa, Kuramaa ja Vitebski kubermangu, teekonna pikkus oli ligikaudu 1500 miili ning kogu ettevõtmisele pidi kuluma kuus päeva. Võistlusest võttis osa kakskümmend viis autot, mind koos abikaasaga kutsus oma 100 hj Benzis kaasa minu onu krahv Šuvalov.
Asusime Pihkvast teele 27. juulil2. Ilm oli imeline ja Keiserlikud Kõrgused, kes olid puhkuseks sama hästi meelestatud kui me kõik, olid nõuks võtnud nädal otsa meelelahutusi nautida. Meie ootusi ei petetud. Sõit oli igas mõttes vaimustav ja kui keegi oleks ennustanud, et nädala pärast kuulutatakse välja kõigi aegade kõige kohutavam sõda, oleks teda peetud püstihulluks.
Iga päev tuli läbida teatud hulgal miile. Alustasime varahommikuti, sõit viis meid ühest mõisast teise, lõppsihiks oli Riia. Meile korraldati igal pool suurepäraseid vastuvõtte, sest kohalikud aadlikud olid eriti uhked võimaluse üle võtta omas kodus vastu suurvürsti ja suurvürstinnat, kuna Keiserlikud Kõrgused külastasid riigi toda kanti esimest korda. Tavaliselt jõudsime lõunasöögiks ühte valdusse ja asusime uuesti teele varasel pealelõunal, jõudes õhtusöögiks järgmisse mõisa, kus meile kõigile pakuti ka öömaja. Mõned residentsid oli justkui paleed. Olen harva näinud eravaldustes säärast luksust ja seda isegi Peterburiga võrreldes. Imetlesime vanade maalide ja portselanikogusid, mis oleksid muuseumidele au teinud.
„Meie niimoodi ei ela,” ütles suurvürst Kirill mulle seal ikka.
Ühe meie võõrustaja maitse oli eriti kallis ja ekstravagantne. Talle oli tulnud pähe, et ta tahaks oma häärberi ette järve – ja ta lasigi sinna tiigi kaevata, lisaks ehitati sinna juurde viiv marmorist trepp. Tema arvates oli château’st miili kaugusel asuvas suures järves ebamugav supelda, sest selle põhi oli kivine – ja ta lasi kohale tuua hulga liiva mere äärest, miilide kauguselt.
Iga võõrustaja võistles oma naabriga selles, kes kõige paremini keiserlikel külalistel meelt lahutab. Mõlemad tantsisid meelsasti ja igal õhtul ilmus mõnest suurest linnast kohale – vahemaadel polnud mingit tähtsust – keelpilliorkester ning me tantsisime üle kesköö.
Nõnda tuhisesidki päevad mööda erutuse ja naudingute keeristormis. Meieni jõudsid kuuldused, et Sarajevos korraldatud atentaadil ja Austria-Ungari poolt Serbiale kuulutatud sõjal võivad olla poliitilised tagajärjed. Muidugi ebameeldivad tagajärjed, aga keegi ei võtnud seda tõsiselt.
Ükskord küsisin ma suurvürstilt, kas ta arvab, et sõda on tulekul. Oma vastust tundeliselt rõhutades ütles ta, et tema arvates mitte.
„See oleks hullumeelsus,” lisas ta. „Venemaa on juba niigi teinud piisavalt palju nende väikeste slaavi riikide heaks. Meid ei tänata selle eest kunagi ja iga kord on sellega seotud igasugu ebameeldivused.”
„Parem ongi,” mõtlesin ma. „Tema juba teab, nii et milleks kuulata neid vanatoisid, kes käivad ringi tõsiste nägudega ja püüavad kogu lõbu ära rikkuda?”
Jõudsime Riiga neljapäeva, 31. juuli hilisel pärastlõunal. Seal kuulsime uudist osalise mobilisatsiooni kohta. See tegi meeleolu päris räbalaks, aga seda peeti ainult ettevaatusabinõuks, mis ei tähendanud midagi. Suurvürst jäi oma arvamuse juurde: sõda ei tule. Ta teadis kindlalt, et selle ärahoidmiseks tehakse kõik, mis võimalik.
Tol õhtul korraldas kuberner keiserlike külaliste auks ametliku vastuvõtu – vaoshoitud, igava ürituse. Keiserlikud Kõrgused, kes olid viimase nädala kestel oma võluva lihtsusega kõigi südame võitnud, kaebasid mõnele meie seast, et mõte ametlikust vastuvõtust tundub neile tüütu.
Tol korral tegin koos abikaasaga kohutava faux pas. Pärast nauditavat, aga ülimalt väsitavat võidusõitu olin ma Riiga saabudes täiesti kurnatud. Käisin vannis ja läksin magama (nagu mu abikaasagi) ning ütlesin hotelliteenijale, et ta ajaks meid üles tund aega enne banketi algust.
Ärkasin kottpimedas, teadmata, kus ma olen või mis toimub. Kätega kobades sain voodi kõrval lambi põlema ja jäin vahtima väikest kella: 11.45. See ei öelnud mulle midagi, aga järgmisena märkasin sädelevat kleiti ja kingakesi, mis olid minu jaoks välja pandud. Siis tuli mulle kõik korraga meelde. Pidime õhtul kell 11 banketil olema, aga toatüdruk oli unustanud meid üles ajada!
Tormasin abikaasa tuppa ja leidsin ta eest sügavas unes, sama õndsas teadmatuses tervest maailmast, nagu minagi olin hetke eest olnud! Istusime teineteist vaadates, tummas hämmastuses ja tundes end väga süüdlaslikult, kuid samal ajal ka natuke lõbusalt, ise liiga unised, et osata midagi mõistlikku ette võtta. Olukord oli eriti täbar seetõttu, et vana paruness Pahlenit – kuberneri naist – tundvad inimesed olid meid hoiatanud, et ta on kogu Kuramaa kõige rangem ja väga kriitilise meelega naine ning et peaksime hoolega silmas pidama, et me etiketi vastu mitte milleski ei eksiks. Ja nüüd siis läks nõndaviisi!
Arvasime, et kõige parem on, kui helistame kuberneri paleesse. Mu abikaasa rääkis vürst Lieveniga, kes oli suurvürsti adjutant, ning palus tal meie nimel Keiserlike Kõrguste ees vabandada, teatada neile, mis oli juhtunud, ja küsida, kas poleks parem, kui me ei tulegi. Vastus oli: „Tehke kiiresti ja tulge!”
Sõitsime palee juurde südamevärinal,