Minu vanaemale Samalee Jones’ile. Armastusega, mis on kaugelt suurem, kui nendele lehekülgedele mahub.
Esimene raamat
Nad võtsid ära ta ilusad rõivad, riietasid ta vanasse halli kitlisse ja andsid talle jalga puukingad.
Esimene peatükk
Kruvi Cinderi pahkluus oli roostes, isegi graveeritud ristimärgid põhjani siledaks kulunud. Ta sõrmenukid tuikasid kruvikeeraja liigese vahele surumisest, laubalt tilkus higi, kuid kruvi oli jonnakas. Viimaks andis see siiski nii palju järele, et ta sai selle oma terasest käeproteesiga vabaks väänata.
Cinder viskas kruvikeeraja eemale, haaras kannast ja tõmbas jala järsult oma pesast välja. Sssärts! Sõrmeots sai valusa siraka. Ta lasi jala kähku lahti, jättes selle kollaste ja punaste juhtmete sasipuntra otsa rippuma.
Siis vajus ta toolile ja lasi kuuldavale magusa ohke. Nende juhtmete otsast paistis midagi mõnusat – vabadus. Ta oli jälestanud seda mitu numbrit väikest jalga juba neli aastat ja lubas nüüd endale, et ei keera seda rämpsu enam iial otsa tagasi. Kui Iko vaid uuega ruttu kohale jõuaks.
Cinder oli Uus-Pekingi turu ainus alaline mehaanik. Ometi polnud tema putkal siltigi. Tema ametist andsid aimu vaid maast laeni kõrguvad riiulid, mis olid täis androidide varuosi. Surutud oli ta putka hämarasse kangialusesse, naabriteks ruuterimüüja ja siidikaupmees, kes mõlemad ei väsinud kaeblemast Cinderi valdustest levivate pikantsete metalli- ja õliaroomide üle. Olgugi, et tavaliselt mattusid lõhnad väljaku teises servas asuva pagariäri meekuklite hõngu. Cinder teadis väga hästi – nad hädaldasid lihtsalt sellepärast, et neile ei meeldinud tema kõrval olla.
Praegu varjas teda mööda ruttavate laadaliste eest vaid üle leti ääre visatud määrdunud laudlina. Oli, kelle eest varjuda. Väljak oli täis ostlejaid, äritsejaid, lapsi – valitses üldine kisa-kära. Eriti suure panuse lisasid sellesse mehed, kes püüdsid robotitest müüjatele möirates selgeks teha, et neil oleks mõistlik oma kasumist loobuda, sest siis oleksid hinnad ju madalamad. ID-skannerid surisesid ja audiotšekid andsid monotoonselt teada, kui raha omanikku vahetas. Kõige taustal undasid väliekraanidel lõputud reklaamid, uudised, kõmulood.
Cinderi kuulmisliides taandas kogu selle müra tavaliselt ühtlaseks suminaks, kuid täna kajas üle kõige üks kummituslik laulujoru. Tema leti ees seisis kamp lapsi, kes lõugasid „Mull on man maa haisu, suu man surma haisu…“ ja langesid siis naerukrampides kõnniteele.
Cinderi suunurgad tõusid vägisi ülespoole. Tegelikult polnud see mingi lastelauluke, vaid taudist ja surmast rääkiv vana rahvaviis. Viimased kümme aastat olid kõik seda leelotanud. See saatis judinad üle ta selja. Aga samas nautis ta nii väga nende möödujate altkulmupilke, kes ühtäkki oma jalge eest itsitavad lapsed leidsid. Ostlejad ukerdasid maas väänlevatest kehadest kurja vandudes mööda ning Cinder aina itsitas.
„Sunto! Sunto!“
Cinderi rõõm lahtus. Ta märkas pagar Sacha Changi, kes jahuse põlle lehvides läbi rahvasumma nende poole rühkis. „Sunto! Tule kohe siia! Ma ju keelasin sul mängida nii lähedal sellele…“
Tabanud endal Cinderi pilgu, surus Sacha huuled kriipsuks, haaras poja kaenlasse ja pööras kanna pealt ringi. Poiss vingus ja lohistas jalgu järel kui sai ema käest pragada, et oli julgenud nende putka eest plehku panna. Cinder näitas pagari eemalduvale seljale keelt. Teised lapsed kadusid rahvahulka, viies oma heleda naeru endaga kaasa.
„Nagu juhtmed võiksid nakatada,“ pobises Cinder oma tühjale putkale.
Ta sirutas selgroo raginal käed pea kohale, tõmbas õliste sõrmedega läbi juuste, sättis need sakris patsi ja haaras oma räpased töökindad. Esimesena kattis ta terasest vasaku käe. Ja ehkki parem käsi hakkas paksus kindas kohe higistama, tundis ta end kaetud kätega palju paremini. Ta ajas sõrmed harali, et lahti saada kruvikeeraja hoidmisest pöidla alla tekkinud krambist. Siis kissitas ta väljaku poole silmi. Rahvasummas märkas ta mitut valget androidi, kuid ükski neist polnud Iko.
Cinder ohkas ja kummardas laua all oleva tööriistakasti kohale. Sobranud läbi lugematud mutrivõtmed ja kruvikeerajad, leidis ta viimaks kõige põhjast juhtmetangid. Ükshaaval särts-särts-särts ühendas ta lahti kõik juhtmed, mis labajalga ikka veel tema pahkluuga ühendasid. Samal ajal hakkas ta silma võrkkestal vilkuma punane tuluke, mis hoiatas, et ühendus ühe jäsemega on kadumas.
Viimane juhe katkes, jalg kukkus kolinal põrandale.
Lõpuks ometi. Kordki elus tundis ta end… vabana.
Ta lükkas laual vedelevad rattalaagrid ja mutrivõtmed laiali ning lajatas jala nende vahele püsti nagu altarile. Siis kummardas ta taas laua alla, et oma pahkluu pesa nartsuga õlist puhtaks nühkida.
MÜRTS.
Cinder võpatas nii, et lõi pea valusasti vastu lauda. Temast vallandus möire, mis tabas kõigepealt laual lebavat elutut androidi ja seejärel tolle taga seisvat meest. Siis kohtus ta pilk ehmunud vasekarva silmade, kõrvade peale tungivate mustade juustega ja huultega, mida kõik selle riigi tüdrukud olid tuhat korda imetlenud.
Cinderi möire lahtus.
Mees kogus end kiiresti. „Andestust!“ sõnas ta. „Ma ei teadnud, et keegi siin all on.“
Vabandust pani Cinder vaevu tähele, pea oli täitsa tühi. Mida kiiremini ta süda lõi, seda kiiremini analüüsis võrkkesta skanner külalise näojooni. Topelt ju ei kärise, ehkki see nägu oli talle aastatega lugematutelt ekraanidelt niigi mällu sööbinud. Päriselus tundus ta pikem ning see hall dressipluus ei meenutanud ühestki otsast tema tavalisi riideid. Kõigest hoolimata kulus Cinderi skanneril vaid 2,6 sekundit, et andmebaasist vaste leida. Sekund hiljem jooksis võrkkesta all servas rohelises kirjas info, mida Cinder niigi väga hästi teadis.
PRINTS KAITO, IDA ÜHENDRIIKIDE KROONPRINTS
ID #0082719057
SÜNDINUD 7 APR 108 KA1
88 987 MEEDIAVASTET
HILISEIM SISSEKANNE 14 AUG 126: 15 AUG TOIMUB
KROONPRINTS KAI JUHTIMISEL PRESSIKONVERENTS,
KUS TUTVUSTATAKSE LETUMOOSI SENISEID UURINGUID
NING VÕIMALIKKE RAVIMEETODEID…
Cinder kargas toolilt püsti ja käis peaaegu ninali. Puuduolev jalg, muidugi! Kuidas tal see küll meelest läks. Haaranud mõlema käega kõvasti lauaservast, suutis ta end siiski püsti hoida ja isegi midagi reveransitaolist korda saata. Võrkkesta-tabloo vajus silme eest.
„Teie Kõrgeausus, prints,“ kokutas ta, pea maas, ise vaikselt rõõmustades, et laudlina ta tühja pahkluu ära varjas.
Prints võpatas, heitis kiire pilgu üle õla ja kummardas tema poole. „Äkki võiks selle printsindusega teha nii?“ Ta pani näpu kokku surutud huultele.
Silmad nagu tõllarattad, suutis Cinder siiski millegi noogutuselaadsega lagedale tulla. „Jah. Muidugi. Kuidas ma teid… läheb?“ Sõnad keerlesid ta suus nagu oapuder. Ta neelatas.
„Ma otsin härra Linh Cinderit,“ teatas prints. „Mul oleks väga vaja temaga kohtuda.“
Cinder julges viimaks tõsta ühe teda seni toetanud käe laualt. Ta sikutas sellega teise käe kinda kõrgemale. Siis lausus ta pilku printsi rinnal hoides: „Mina o-olen Cinder Linh.“
Prints asetas oma käe tasakesi androidi sibulakujulise pea peale.
„Teie olete Cinder Linh?“
„Jah, Teie Kõrg…“ Ta hammustas poole sõna pealt huulde.
„See mehaanik?“
Ta noogutas. „Kuidas ma saan teile kasulik olla?“
Vastamise asemel kummardas prints veel rohkem ette ning keeras oma pea Cinderi nina alla nii, et tol ei jäänud üle muud, kui talle otsa vaadata. Üle printsi näo levis lai naeratus. Cinderi süda jättis löögi vahele.
„Midagi säärast poleks ma küll osanud oodata.“
„Noh, ega teidki poleks osanud… Hm.“ Kauem ei suutnud ta printsile silma vaadata. Niisiis haaras ta androidist ja sikutas selle enda ette. „Ja mis