enteeritud juudi anekdoodid. Ja Saara naeris…
TOIMETAJA EESSÕNA
Juudid hindavad head nalja ja on alati valmis naerma. Kohe Esimeses Moosese raamatus hakkab Aabraham naerma, kui Jumal teatab, nagu võiks 100aastasele mehele ja 90aastasele naisele poeg sündida (1 Ms 17:17). Jumal ei vihasta, isegi mitte siis, kui naeruga ühineb toosama 90aastane Saara, Aabrahami abikaasa (1 Ms 18:12). Tõsi, igaks juhuks naerab ta sisimas, aga Jumal näeb ja kuuleb ju kõike. Nüüd salgab Saara oma naeru, sest tal on hirm. Jumal aga ütleb: „Sa naersid küll!“ (1 Ms 18:15).
Aabram ja Saara on juudi anekdootide lemmikpaar. Ikka ja taas satuvad nad kentsakatesse olukordadesse, vaidlevad ja nääklevad. Nad on väga inimlikud. Ja sestap kuulajale-lugejale väga lähedased. Ajaloos on eestlastel ja juutidel palju ühist: sõltumine teistest rahvastest, eraldiolek, oma riigi puudumine päris hilise ajani välja, sellesama riigi edukas loomine ja kaitsmine. Eriti sarnane on jõud ja tahe end ikka uuesti jalule ajada ja edasi minna.
Euroopas sajandeid nuginud judofoobia leidis rahvusriigi koidikul Eestiski pinda, aga suures plaanis on võõraste suhtes umbusklikud eestlased kohalike juutidega päris hästi läbi saanud. Napid sissevaated juutide ellu on küll üllatanud – nii ei mõistnud Artur Adson, miks juudi mehed pulmas ringtantsu tantsisid –, aga võõristus pole palju suurem kui näiteks setude, hiidlaste või mulkide kombeid hinnates. Kõik kolm nimetet on eesti rahvanaljadele palju tänuväärt ainest andnud. Lätlased, saksad ja venelased muidugi ka. Eesti nalju juudi omadega kõrvutades näeme, et juutidelgi jääb rumalamaks pooleks ikka naaber. Mõnikord juudist naaber, mõnikord venelane või – uuemal ajal – araablane.
Juudi anekdoote on eesti keeles ilmunud ka varem, nii naljaraamatute osana kui ka eraldi kaante vahel. Meenutame näiteks Leonid Stolovitši kogumikku „Juudid naeravad“ (1997) ja Rafael Beltšikovi kogumikku „Lehaim! Juudi naljad.“ (2010). Siinne raamat on uudne, sest ehedaid tekste täiendavad kommentaarid. Koostaja Margit Prantsus on Iisraelis elanud ja õppinud aastaid, ta valdab ja õpetab ivriiti ja on süvitsi uurinud juudi kultuuri olemust. Tema kirjutatud vahepalad on sisukad ja pädevad, aidates mõista nii juutide huumorit kui ka juute ja juutlust laiemalt.
Mida kaugemale ajas jääb meist nõukogude võim, seda kindlamalt vajab selgitusi ka see ajastu oma ühiskorterite, järjekordade, kaubapuuduse ja igavesti valvsa KGB ehk julgeolekuga. Kõik need tegid omal ajal meele mõruks, kuid asjast saadi üle, tavaliselt just nimelt naljaga.
Selle raamatu ümmarguselt 250 anekdooti 44 elutähtsal teemal panevad algul naerma, aga siis mõtlema. Margiti kogutud terades on palju õpetlikku. Valides on ta lähtunud kiiduväärt mõttest, et nali peab olema naljakas, aga ei mingi hinna eest labane või kuri. Juutide huumor ei ole „jalaga tagumikku – jube naljakas!“. Juudid on selleks liiga intelligentsed. Labasuste asemel on nende nali pigem peenutsev, irooniline, torisev ja kindlasti tähtenäriv. Jämekoomika eelistajail ei pruugi juudi anekdoodid naerukünnist ületada. Kes otsib rasvast nalja, pangu see raamat riiulisse tagasi. Kes nõuab rohkem, keeraku lehte!
ABIELU
Juudi abielu on ikka selline, et abielupaari kõrval mängivad väga olulist rolli ka teised lähedased: emad-isad, ämmad-äiad, naabrid ja kindlasti ka kosjasobitaja. Pruutpaar ärgu arvakugi, et nemad üksi oma abieluasjade üle otsustada saavad!
Ema käib oma abiellunud tütrele nõu andmas ja teda praktilistes asjades abistamas – kui on vaja ja ka siis, kui ei ole vaja.
Kuigi juudi rahvas on ajalooliselt pärit patriarhaalsest ühiskonnast, on tänapäeval sageli nii, et meeste osa abielus ja perekonnas ei ole nii väga sõnaline, kuivõrd varaline. Seda näitavad paljud naljad.
Ka naabrid ilmuvad kõrvaltegelastena aeg-ajalt pildile. Peamiselt selleks, et midagi jälle laenama tulla.
Ja muidugi kosjasobitaja – tema mängib abielupaari kokkusaamises väga olulist rolli. Tema abiga saavad mehele ka „vigased pruudid“ ja toovad naise majja isegi kõige häbelikumad peigmehed. Kosjasobitaja ajab asju muidugi noorpaari vanemate kaudu. Ja kasseerib oma teenete eest ka väärilise tasu. Lõpuks on kõik siiski õnnelikud.
Abielust rääkivad juudi anekdoodid toovad esile olulisi valupunkte ja näitavad hästi, mis kellele raskusi valmistab. Mehed kurdavad naiste rahahimu ja sõnavalingute üle; naised jällegi soovivad, et mees neile rohkem tähelepanu pööraks; äiadel ja eriti ämmadel on noortele omad etteheited ja kosjasobitaja imestab pidevalt, miks tema pakutud „head partiid“ ovatsioonidega vastu ei võeta.
Õigupoolest juhtub anekdootlikke situatsioone juba enne, kui tema ja temake abielusadamasse jõuavad.
„Nõnda siis, noormees, te otsustasite abielluda minu vanema tütre Tsilaga?“
„Jah!“
„Kas suudate peret toita?“
„Arvan, et suudan!“
„Mõelge hästi järele, meid on kokku kuus inimest!“
Peigmees pruudile: „Kas sa armastaksid mind ka siis, kui isa mulle pärandust ei jätaks?“
Pruut peigmehele: „Mina armastaksin sind ikka, ükskõik, kes sulle varanduse jätab!“
Moskva–Peterburi rongis istuvad kõrvuti noor tudeng ja vana juudi rabi.
Tudeng uurib: „Palun öelge, palju kell on.“
Rabi ei vasta. Keerab hoopis selja ja jääb magama.
Järgmisel hommikul küsib tudeng rabilt: „Miks te eile ei vastanud, kui ma teie käest kella küsisin?“
Rabi ei soovi selgitada, ent otsustab seda vastumeelselt siiski teha: „Ah et miks? Oletame, et ma vastan. Loomulikult küsite minult siis, kuhu ma sõidan. Vastan, et Peterburi. Seejärel ütlete mulle, et teie ka ja et teil pole kusagil ööbida. Mina kui kultuurne ja haritud inimene pakun teile öömaja enda juures. Öösel aga ronite loomulikult mu noorema tütre juurde. Seejärel tuleb teil temaga abielluda. Mina aga mõtlen, et mille sindrima pärast on mulle vaja väimeest, kel pole isegi kella!“
Kosjasobitaja kiidab ämmale tulevast peigmeest, kuni ämm küsib: „Te aina kiidate teda. Kas tal tõesti pole mingeid puudusi?“
Selle peale vastab kosjasobitaja: „Noh, ta kokutab veidi.“
„Aga millal?“ küsib tulevane ämm.
„Ainult siis, kui ta räägib!“
Rivkake kiidab ennast, et teda on juba sada korda palutud abielluda. Sõbrannadel jääb mulje, et tal on palju kavalere. Õhinal ja kübe kadedaltki küsivad nad: „Noh, ja kes need palujad olid?“
„Isa ja ema.“
Kord pulmadeni jõutud, peab esmalt tuvastama, milline on tulevaste sugulaste vahekord usuga. Hea nõu, kuidas asjast aru saada, kulub marjaks.
Kuidas erinevad ortodoksse, konservatiivse ja reformistliku juudiusu pulmad?
Ortodokside pulmas on rase pruudi ema.
Konservatiivide pulmas on rase pruut ise.
Reformistide pulmas on rase hoopis rabi.
Abielu ise on kõike muud kui meelakkumine, ainult põhjused erinevad.
Kaks sõpra omavahel: „Haim, sa ei kujuta ette, kui raske elu mul on! Mu naine oli enne mind abielus miljonäriga!“
„Oh, Haim, aga mul on veel