Patoloog alustas anekdoodist. Nad olid just joped ära andnud, kitlid selga saanud, kaleda valgusega garderoobi peeglitest vaatasid vastu talviselt kahvatud näod. Ma räägin teile ühe anekdoodi, saate oma surnumatjanägudest lahti. Lõbusamalt! Noored inimesed! Anekdoot osutus tõestisündinud looks Villust, üliõpilasest, kes käis 1949. aasta veebruaris laibabasseinis ujumas. Vana anatoomikumi ees olevat sel ajal asunud kelder ja keldris bassein, milles hoiti karboolhappes anatoomia kateedri laipu. Kelder oli poolpime, basseini äär põrandaga tasa – ja salaja koos kaastudengitega laipu vaatama läinud Villu astus kogemata basseini. Mõne hetke pärast tõusis happe järele haisev märjas talvemantlis noormees laipade vahel püsti. Ta viidi kohtumeditsiini kateedrisse pessu ja sealt edasi Pargi tänava sauna. Villust sai kohtuarst. Austatud kolleeg. Õppejõud. Tänaseks juba kolmkümmend aastat. Palun siiapoole! Tulge-tulge ettepoole. Teie ka, jah. Patoloog paneb käe ümber Maire õlgade ja suunab tüdruku kindlakäeliselt kõrge läikiva vitriini ette. Nii, koguneme selle neiu ümber, tagumised ka! Mina sinna kaugele karjuma ei hakka. Nii, kõigepealt peaasi. Nagu öeldakse, kala hakkab mädanema peast. Nii, alustagemgi siis koljudest. Ja ärge öelge mulle surnupealuu. Rahvas ütleb surnupealuu, teie ütlete: kolju. Cranium. Siin selles vitriinis on meil eksponeeritud circa seitsekümmend inimkoljut, ütleme seitsekümmend-seitsekümmend viis, umbes nii. Ja ma palun teil nüüd jälgida nende koljude suurust, kuju, tihedust. Tähelepanelikult! Rahvas arvab: üks inimene kõik, teie ütlete: ei! Ei ole üks inimene kõik, on liigisisesed variatsioonid. Märgitakse muuseas korrelatsiooni kolju suuruse ja intelligentsuse vahel. Suurem kolju, suurem aju. Näete, need ülemised on vesipead, hydrocephalus’ed. Otsmikuluu, sarnaluu, kiiruluu, oimuluu. Ülejäänud on kõik normkoljud. Sellised meid, patolooge, ülemäära ei huvita. Meid huvitavad patoloogiad. Ja neid leidub. Omal ajal oli igal arstitudengil kodus riiuli peal sõjaaegne kolju, igaüks, kes väljakaevamistest mööda jalutas, korjas kotti nii palju luid, kui tahtis, ega siis pärast sõda keegi ei vaadanud ega päid ja jalgu riita ei ladunud. Näete, seal ukse kõrval seina peal on terved vanad skeletid üles pildistatud, fotod aastast 1914. No eks see oli ka aasta, kui tohtrid hakkasid korralikult tööd saama, helgemad pead saavad aru, mis ma silmas pean. Järgmine vitriin. Võtame näiteks selle anuma. Mis see on, oskab keegi öelda? Just, kopsuvähk, neljas staadium. Sarcoma fusocellulare lobi inferioris pulmonis dextri. Helgemad pead jätavad meelde. Edasi. Võtame need kolm anumat korraga. Millega siin tegemist on? Ei ole vähk. Siin te näete neerukivitõbe, kolm variatsiooni: kaltsiumkivid, kusihappekivid, tsüstiinkivid. Pange tähele, kuidas kivid on pressinud ennast kudede vahele. No nii, see? Lihtne küsimus, lihtne vastus: süda. Üsna korralikult rasvunud südamelihas. Edasi, ajupreparaadid. Näete, enamasti kenad terved, ilma nähtava patoloogiata. Lähme siia laua juurde, siin on neid pottides hulgim. Ma võtan teile ühe lahusest välja, saate lähemalt vaadata. Nii. Ütleks, et kahe käega on isegi mugavam hoida, kipuvad sõrme vahel libisema. Inimesele on muuseas omane väga suur aju. Kui kehamassi ja aju suuruse suhet vaadata, siis suurim aju loomariigis. Tulge nüüd paarikolme kaupa, ma annan soovijatele selle ajukese peo peale, kummikindad on teil kõigil kitlitaskus, pange kohe kätte, saab kiiremini, kordamööda, käest kätte see aju käima, ja me saame lahanguruumi edasi liikuda. Mis juhtus? Lõi vedelaks? No näete, ei ole verd vaja ega midagi, et vedelaks lüüa, saab niisama ka. Koks ja valmis. Ei tõsta püsti teda! Kallid noored meedikud! Milline on meie esimene abi, kui kaaslane minestab? Nii, mis on siis need õiged sammud, kes ütleb? Ma ootan. Just, jätame lamama, tool lähemale, jalad põlvest kõverdada, tooli peale tõsta, südamest kõrgemale. Puhas füsioloogiline loogika! Veri peab jõudma tagasi ajju, me just ajust räägime siin. Selleks, et aju saaks funktsioneerida, peab ajul olema… mida? Toitu. Vereringe peab toimima, siis saab meie aju kolju sees oma töö ära teha. Meid püsti hoida, meie eest mõtted ära mõelda, meie eest mitte põnnama lüüa, kui me parajasti ajupreparaati uurime ja nii edasi. Andke see edasi, nuuskpiiritus, sekundiks-paariks seltsimehele nina alla ja korras. Toibub ära. Meesterahvas, tulevane tohter. Ei tule siin mingit tohtrit. Polikliinikutöötaja, võib-olla. Oleks teie seltsimees naisterahvas, ütleks teile, ärge käige ülikoolis, minge parem mehele ja ärge tagasi tulgegi, aga teile ei saa seda ka soovitada. Mis meesterahvas see on, kes mehele läheb, see pole mees ega midagi. Mis me siis teeme teiega. Kuidas on? Parem? Lamage-lamage, kuulake pikali ära, mis mul teile öelda on. Muidu olete koks maas tagasi. Mis te arvate, kuidas meditsiin teab, mis inimese sees on? Kuidas anatoomid teavad, mis on inimese sees? Muide, siinsamas Tartu linnas töötas eelmisel sajandil üks selline seltsimees nagu Nikolai Pirogov, on keegi kuulnud? Ei ole muidugi. Aga peaks. Pirogov, jätke meelde. Pirogov. Kirurg, anatoom, pedagoog, mitukümmend aastat oma ajast ees. Ja mis ta tegi? Ta käis Peterburi turu peal ja vaatas, kuidas talupojad külmunud sigu tükeldavad, terava noaga, siuh ja siuh. Ei mingit verd, ei mingit löga, puhas lõige. Ja kõik sea siseelundid on näha, loe kokku nagu lahangulaua peal. Ja doktor Pirogov siis hakkas sama tegema inimlaipadega. Külma ja viiludeks. Elundite kuju säilib, elundite asend säilib, kõik. Kunstnikud tegid neid siis talle kipsist järele. Ja doktoril oligi äärmiselt täpne informatsioon käes, ei olnud enam hämaraid oletusi, mis on inimese sees. Oma silm on kuningas. Andis välja oma anatoomiaatlase nende inimese külmutatud lõikude järgi, 1859, vot selline mees oli. Nii, kõik korras? On parem? Istuge, ei tõuse püsti. Kuidas perekonnanimi, mida õpite? Saar? Stomatoloogiat? Mitmes kursus, teine? Esimene. No jumal teiega, õppige stomatoloogiat. Kõik, kes tahtsid, said aju käes hoida? Siis on hästi. Siin edasi on siis nüüd see lahanguruum, mille pärast te täna siin olete, astume sissepoole, ja pange ennast esialgu sinna seina äärde toolidele, Saar eriti, ma räägin alustuseks natuke üldist juttu. Nahistamine jätta. Paigas? Nii, siin minu selja taga te näete inimkehasid, täpsemalt siis elutegevuse lõpetanud inimkehasid, laipu. Mis asi on üks inimkeha? Inimkeha on suurepärane masin. Masin, mis täidab mitmesuguseid keerukaid ülesandeid. No nimetage. Täpselt nii, hingamine. Toitumine. Jääkainete väljutamine. Kohanemine välistingimustega. Tubli. Aga veel. Iga ülesande täitmine eeldab vastava süsteemi olemasolu, selle süsteemi arengut. Näiteks? Näiteks hingamissüsteem, ainevahetussüsteem, kuseteede süsteem, auditoorsed süsteemid. Iga süsteem omakorda koosneb vastavatest elunditest. Süda, magu, kopsud, silmad, maks, põrn, peaaju, seljaaju. Kõike seda te teate, isegi stomatoloogid teavad seda, keskkooli bioloogia materjal. Kõige tähtsam asi: elundid ja süsteemid on üksteisest sõltuvuses. Kindlustavad korrektselt funktsioneerides organismi füsioloogilise tasakaalu. Nagu me ütlesime, inimkeha on masin nagu iga teine. Ja masina tööks on vaja…? Tasakaalu, tore. Aga kuidas tuleb tasakaal? Ma ei kuule vastust. Noh? Tuleb nii, et masinat hooldatakse. Masina hooldust on tarvis. Ennetuslikku hooldust, parandavat hooldust. Ja selleks olemegi vajalikud meie, meedikud. Meie oleme need remondimehed! Meie olemegi need hooldusmehed. Sellepärast ja ainult selle pärast olete teie täna siin. Sellepärast raiskan mina siin teie peale oma väärtuslikku aega. Et teie saaksite võimalikult headeks remondimeesteks. Nii. Nimetage mulle inimese omadusi. Suur aju võrreldes teiste imetajatega. Tubli. Seda te nägite täna oma silmaga. Püsisoojasus ehk endotermsus, organism saab soojust keha sisemisest soojusproduktsioonist. Kahel jalal liikumine. Aeglane individuaalne areng. Järglased vajavad hoolitsust pikka aega. Puudub innaaeg. On iseloomulik mittesesoonne sigimine. Segatoidulisus. Töötleb toitu enne tarvitamist. Artikuleeritud kõne, mõtlemine, mille tõttu on teadlik enesest, oma siseelust ja ennast ümbritsevast maailmast, selle ehitusest ja loogikast. Võimeline õppima ja arenema. Kultuuriline käitumine. Sotsiaalsed suhted tuginevad perekonnasuhetele. Oskab valetada. Oskab valmistada tööriistu. Oskab luua ja kasutada tehnoloogiaid. Kuulge, te olete mul täna nii targad, lausa eksperdid, saada kas või kohe kohtulahangut tegema! See oli nüüd huumor, helgemad pead said aru. Toome konkreetseid näiteid. Hambad, dentes. Meil oli siin üks tulevane stomatoloog, Saar oli teie nimi vist? Niisiis, Saar, teie peaksite minust paremini teadma, et hambad kujutavad endast suusiseseid luiseid struktuure, mis paiknevad igemetele kinnitatuna kahes reas, ülemises ja alumises, ning mille ülesandeks on inimese söödavat toitu enne allaneelamist purustada ja mäluda. Või seesama aju, mis Saarele siin enne ei meeldinud. Ladina keeles cerebrum, ja kui soovite, me võime sedasama süütut cerebrum’it nimetada inimteadvuse sünnipaigaks. Esoteerik ütleks: „inimhinge” sünnipaigaks. Ma ütlen meelega jutumärkides, sest meditsiinilist tõestust meil selle kohta ei ole, et inimesel oleks olemas midagi sellist nagu hing. Niisiis, see meie aju on ellipsikujuline organ, paikneb ta meil koljus ja väliselt meenutab sellist sültjat massi, aga eks te ise saite veenduda täna, mis konsistentsiga üks inimaju on. Mehe aju kaalub keskmiselt 1380 grammi, naisel 1280 grammi, ja ärge küsige minult, miks on mehe aju naise omast raskem,
