title>
Sellel, kes tahab kommunismi taastada, pole mõistust.
Sellel, kes kommunismi taga ei igatse, pole südant.
PROLOOG
Moskva, 2006. aasta oktoober, 2007. aasta september
1
Enne seda, kui Anna Politkovskaja 2006. aasta 7. oktoobril oma maja trepikojas maha lasti, olid tolle Vladimiri Putini poliitikale avalikult vastu astunud julge ajakirjaniku nime kuulnud üksnes need, kes tundsid huvi Tšetšeenia sõdade vastu. Ühtäkki sai tema nukra ja otsusekindla ilmega näost Lääne silmis sõnavabaduse sümbol. Ma olin just lõpetanud dokumentaalfilmi võtted ühes Vene linnakeses ja käisin üldse tihti Venemaal, sellepärast tegi üks ajakiri kohe, kui uudis teatavaks sai, mulle ettepaneku esimese lennukiga Moskvasse lennata. Minu ülesanne ei olnud Politkovskaja mõrva uurida, vaid pigem lasta rääkida inimestel, kes olid teda tundnud ja armastanud. Nii juhtuski, et veetsin nädala Novaja Gazeta toimetuses, mille tähtreporter ta oli olnud, samuti aga külastasin mitmeid inimõiguste eest seisvaid ühinguid ning Tšetšeenias haavata saanud või hukkunud sõdurite emade moodustatud komiteesid. Kõik need kontorid olid imepisikesed, kehvasti valgustatud, laudadel vanad arvutilogud. Ka aktivistid, kes mind seal vastu võtsid, olid vanad ja neid oli naeruväärselt vähe. See on väike seltskond, kus kõik tunnevad kõiki ja kus minagi üsna pea kõigiga tuttavaks sain – ja see väike seltskond üksi moodustabki enam-vähem kogu Venemaa demokraatliku opositsiooni.
Mul on mõned vene sõbrad, aga peale nende käin läbi veel ühe väikese seltskonnaga, kuhu kuuluvad Venemaal elavad prantslased – ajakirjanikud ja ärimehed –, ja kui ma neile õhtuti oma päevastest külaskäikudest jutustasin, naeratasid nad kerge haletsustundega: need tublid demokraadid, kellest ma rääkisin, need inimõiguste eest võitlejad olid ju muidugi austamisväärilised inimesed, aga kui päris aus olla, siis oli kõigil neist absoluutselt ükskõik. Nende võitlus oli juba ette kaotatud, selles riigis ei peetud formaalseid õigusi kuigi oluliseks, peaasi et igaühel oleks õigus rikastuda. Muuseas, miski ei lõbustanud või siis ei ärritanud (olenevalt iseloomust) minu prantslastest sõpru rohkem kui Prantsusmaal levinud väide, mille kohaselt Politkovskaja mõrva oli tellinud FSB – poliitiline politsei, mida nõukogude ajal nimetati KGBks –, mis teeb enam-vähem sama välja, nagu oleks tellijaks olnud Putin ise.
„Kuule, oota,” ütles mulle Pavel, ärimeheks hakanud prantsusevene päritolu õppejõud, „päris jama ei tasu ka ikka ajada. Tead, mis ma ükspäev lugesin, Nouvel Obsist, kui ma ei eksi? Et vaat kus imelik lugu: Politkovskaja lasti nagu juhuslikult maha Putini sünnipäeval. Nagu juhuslikult! Kas sa saad aru, kui loll peab inimene olema, et trükkida mustvalgel ära see nagu juhuslikult? Kas sa suudad seda stseeni ette kujutada? FSB kriisikoosolek. Ülemus ütleb: „Mehed, nüüd tuleb pead tööle panna. Vladimir Vladimirovitšil tuleb varsti sünnipäev, me peame talle sellise kingituse välja mõtlema, mille üle tal tõeliselt hea meel oleks. Kas on mõtteid?” Mehed murravad pead, kuni keegi ütleb: „Kui äkki kingiks talle Politkovskaja pea? See kurask muudkui võtab ta kallal.” Kohalviibijate seast kuuldub heakskiitvat pominat. Vaat kus hea mõte! „Ja nüüd tööle, poisid, vahendid võite ise valida!” – „Vabandust,” ütles Pavel, „aga seda stseeni ma küll ei suuda tõsiselt võtta. Võib-olla siis, kui see oleks mõne vana gangsteri-filmi Vene rimeik. Aga päris elus küll mitte. Ja tead mis? Päriselt on asi nii, nagu Putin ütles, kui ta Lääne kaunishingi jälle šokeeris: Anna Politkovskaja tapmine ja kära, mida selle ümber üles puhutakse, teeb Kremlile palju rohkem kahju kui artiklid, mida ta kirjutas oma eluajal, kui mitte keegi tema lehte ei lugenud.”
Ma kuulasin, kuidas Pavel ja tema sõbrad uhketes korterites, mida nendetaolised Moskva kesklinnas hingehinna eest üürivad, võimu kaitsesid, öeldes, et esiteks võiksid asjad olla tuhat korda hullemad ja teiseks on venelased olukorraga rahul – milleks neid siis õpetama tulla? Aga ma kuulasin ka kurbi ja kurnatud naisi, kes rääkisid mulle päevad läbi inimeste öistest röövimistest ilma numbrimärgita autodes, sõduritest, keda piinasid mitte vaenlased, vaid omaenda ülemused, ja eriti sellest, et kohtutest ei saa õigust. Alati jõudis jutt lõpuks sinna. Et politsei või sõjavägi on korrumpeerunud, tundus täiesti normaalne. Et inimelu suurt ei maksa, see on juba iidne Vene komme. Aga ülbus ja jultumus, millega võimuesindajad suhtusid tavakodanikesse, kes söandasid neilt aru pärida, nende karistamatusetunne – seda ei suutnud taluda ei sõduriemad, Kaukaasias Beslani koolis mõrvatud laste emad ega ka Dubrovka teatri ohvrite lähedased.
Tuletage meelde, see juhtus 2002. aasta oktoobris. Kogu maailma telekanalites kolme päeva jooksul midagi muud ei näidatudki. Tšetšeeni terroristid võtsid muusikali „Nord-Ost” etenduse ajal terve saalitäie pealtvaatajaid pantvangi. Eriüksused välistasid igasuguse läbirääkimiste võimaluse ja lahendasid probleemi gaasirünnakuga, mürgitades pantvangivõtjate kõrval ka pantvangid – ja president Putin avaldas neile meelekindluse eest veel kiitustki. Tsiviilohvrite arv on kinnitamata, see on kusagil saja viiekümne ümber, ja nende lähedasi koheldakse terroristide kaassüüdlastena, kui nad küsivad, kas poleks saanud seda asja kuidagi teisiti lahendada ja kas võiks neisse ja nende leina vähem ükskõikselt suhtuda. Igal aastal korraldavad nad mälestustseremoonia, mida politsei ei julge otseselt ära keelata, aga valvab nagu mingit mässuliste miitingut – milleks see õigupoolest ongi kujunenud.
Ma käisin seal. Teatriesisel väljakul oli minu hinnangul paarkolmsada inimest ja nende ümber seisis teist sama palju OMONlasi oma kiivrite, kilpide ja toekate kumminuiadega. Vihma hakkas sadama. Vihmavarjud tehti lahti, et vihm ei kustutaks küünlaid, mille paberümbrised – need olid mõeldud sõrmede kuuma vaha eest kaitsmiseks – tõid mulle meelde õigeusu jumalateenistused, kuhu mind väiksena ülestõusmispühade aegu ikka oli viidud.
Ikoone asendasid plakatid hukkunute nimede ja fotodega. Inimesed, kes neid plakateid ja küünlaid kandsid, olid orvud, lesed, vanemad, kes olid kaotanud oma lapse – viimaste kohta pole sõna ei vene ega prantsuse keeles. Riigi poolt ei olnud kohal mitte kedagi, nagu osutas vaoshoitud vihaga üks hukkunute perede esindaja, kes ütles kokkutulnutele mõne sõna, ainsad, mis kogu tseremoonia käigus üldse kõlasid. Ei mingeid kõnesid, loosungeid ega laule. Inimesed lihtsalt seisid vaikides, küünal peos, või ajasid ala ümber piiranud OMONlaste aheliku keskel väikestes gruppides tasasel häälel juttu. Ringi vaadates tundsin ära mitu nägu: leinavate perede kõrval oli siia kogunenud ka terve mitte kuigi rohkearvuline teisitimõtlejate seltskond, kellega olin nädala jooksul kokku puutunud, ja me noogutasime üksteisele olukorra juurde sobiva tõsidusega.
Üleval trepil, teatri suletud uste ees nägin üht tuttavat kuju, keda ma siiski ei suutnud täpsemalt tuvastada. See oli mustas mantlis mees, küünal käes nagu kõigil teistelgi, ja tema ümber seisis mitu inimest, kellega ta poolihääli vestles. Ringi keskel, ülejäänud rahvast kõrgemal ja pisut eemal, kuid samas pilku püüdes tundus ta kuidagi tähtis ja kummalisel kombel pani see mind mõtlema maffiapealikule, kes on tulnud ihukaitsjate saatel mõne oma jõuguliikme matusele. Nägin teda külje pealt, nii et suurem osa nägu jäi varju, tema mantli üles keeratud krae vahelt paistis kikkhabe. Minu kõrval seisev naisterahvas, kes oli teda samuti märganud, ütles teisele: „Väga hea, Eduard on kohal.” Mees pööras pead, otsekui oleks suurele vahemaale vaatamata naise sõnu kuulnud. Küünlaleek tõi tema näojooned jõuliselt esile.
Tundsin ta ära, see oli Limonov.
2
Kui kaua aega polnud ma juba tema peale mõelnud? Saime tuttavaks kaheksakümnendate aastate alguses, kui ta oli Pariisi elama asunud ja nautis oma skandaalse romaaniga „See olen mina, Editška” kaasnenud edu. Tolles raamatus räägib ta oma vaesest ja samas imelisest elust New Yorgis pärast seda, kui ta oli Nõukogude Liidust emigreerunud. Juhuslikud tööotsad, virelemine räpastes hotellides ja vahel koguni tänaval, homo- ja heteroseksuaalne ulaelu, joomingud, röövimised ja kaklused: vägivaldsuse ja raevukuse poolest meenutas see Robert De Niro linnatänavatel uitamisi filmis „Taxi Driver”, energilisuse poolest aga Henry Milleri romaane, kuhu Limonov oleks oma paksu naha ja inimsööja rahuga suurepäraselt sobinud. Raamat oli üsna tugev ja ka autor ei valmistanud kohtumisel pettumust. Tol ajal oldi harjunud, et Vene dissidendid on tõsise näoilme ja viledate riietega habemikud, kes elavad raamatuid ja ikoone täis kuhjatud väikestes korterites, kus nad ööde kaupa muust ei räägi kui maailma päästmisest õigeusu kaudu; tema aga oli seksikas, lõbus, vaimukas, ta nägi välja nagu linnaloa saanud madrus