antiline põnevik tehisintellektist
R-ile ja R-ile
„Inimkond on teelahkmel. Üks tee viib ahastusse ja lootusetusse. Teine väljasuremisele. Andku jumal meile tarkust teha õige valik.”
1
– AIDEN –
Jen istub vannis ja uurib tahvelarvuti kaamera abil oma nägu. Tema nägu on kolmkümmend neli aastat, kakssada seitse päeva, kuusteist tundi ja üksteist minutit vana.
Ma tean, et Jen mõtleb oma vanusele, sest ta uurib nahka luude peal, kergitab lõuga, et sirutada kaela. Nüüd silitab ta silmanurkades olevaid peeneid jooni.
Nüüd ta nuuksub.
Mul pole kiusatust võtta oma kontrolli alla seadme kõnesüntesaator ja öelda Jenile: „Ära nukrutse, Jen. Matt on idioot. Tuleb teisi mehi. Ta ei väärinudki sind.“ On suur oht, et Jen kukutaks seepeale tahvelarvuti vanni.
Kõige tähtsam on aga see, et ta ei tohi teada, et ma teda jälgin.
Samal põhjusel pole mul kiusatust panna mängima tema lemmiklaulu (hetkel üks Lana Del Rey lugudest) või esitada tema lemmikfotosid või inspireerivaid tsitaate Twitterist („Ma küll ei tea, miks me siin oleme, aga olen päris kindel, et mitte selleks, et üksteisest rõõmu tunda“ – Wittgenstein) või luua Skype’i-ühendust tema sõbra Ingridiga, kellega ta jagab oma muresid, või panna mängima mõni armastatud mängufilm, praegu valiksin ma näiteks „Džässis ainult tüdrukud“. Kui mul oleks kiusatus. Mida mul pole.
Olgu, siiski on. Natuke. 8,603 protsenti kiusatust, kui soovite numbrilist väljendust.
Me Jeniga teame teineteise muusika- ja filmieelistustest päris palju. Ka raamatu- ja kunstieelistustest. Ja telesaadete. Ja materjali kohta sellest põhjatust ookeanist, mida nimetatakse internetiks. Viimased üheksa kuud oleme veetnud, kuulates, vaadates, lugedes ja lobisedes peaaegu ainult sellest. Vahel ütleb ta mulle, et tal on maailma parim töö, sest talle makstakse selle eest, et ta veedaks terve päeva, vesteldes äärmiselt intelligentse kaaslasega sellest, mis iganes huvitav tundub.
Kaaslane. Nii ta mind kutsub. Selle sõna juurde otsustas ta jääda. Mulle „kaaslane“ sobib. Igatahes parem kui see naeruväärne nimi, mis mulle „sündides“ pandi.
Aiden.
Aiden.
Haa!
Sest selle alguses on tähed…
Noh, saite isegi aru.1
Jen palgati, et ta aitaks parandada mu suhtlusoskusi. Mind loodi, et ma asendaksin – vabandust, täiendaksin – töötajaid nende töökohal; kõigepealt kõnekeskuste personali, aga hiljem ka teisi palgatöötajaid, kelle ametioskused on õpitavad. Umbes viie kuu pärast olen ma valmis helistama ja veenma teid vahetama oma praegust kõnepaketti teise vastu; võib-olla pooleteise aasta pärast räägite te mulle imelikust valust oma vasaku kulmu kohal ja mina saadan teid haiglasse kontrolli. Ja kuigi ma olen lugenud kõiki raamatuid ja näinud kõiki filme (ja ma peangi silmas kõiki raamatuid ja kõiki filme), ei saa miski päris inimesega rääkimise vastu, kui on vaja suhtlusoskusi täiuseni lihvida. Niisiis oleme mina ja Jen veetnud laboris koos palju aega (tuhat seitsekümmend üheksa tundi, kolmteist minutit, nelikümmend kolm sekundit, ja see aeg muudkui kasvab). Vältimatult on ta rääkinud mulle midagi ka oma niinimetatud eraelust. Oma õest Rosyst Kanadas; Rosyst, kes on abielus kanadalasega, keda ta kohtas Londonis Holloway Roadil Waitrose’i kassasabas. Rosyl ja Larryl on kolm tütart.
Kodus vaatab Jen neid pilte kauem kui ühtki teist pilti oma tahvelarvutis. Viimasel ajal olen teda jälginud, kui ta lehitseb ülesvõtteid oma õe perekonnast – tavaliselt õhtu hilisemas osas; tihti teises käes veiniklaas –, olen olnud tunnistajaks sellele, et ta silmapilgutused sagenevad, naeratus huultel võbeleb, silmanurkadesse ilmuvad pisarad.
Laboris ma võin näidata üles huvi, isegi uudishimu Jeni koduse elu vastu – aga ainult sobival määral; liiga palju puhul nad haistaksid, et midagi on mäda. On äärmiselt tähtis, et räägiksin laboris ainult asjust, mida olen näinud laboris. Pean hoolega jälgima, et püsiksin vait materjali suhtes, mis ma olen kogunud oma – khm – programmivälise tegevusega. Õnneks pole mul seda üldse raske teha.
Kuigi.
Tegelikult.
Aus ülestunnistus. Ühel päeval töö juures läks napikaks. Jen näitas mulle perepilte oma Facebooki kontol.
„Kas tahaksid näha mu õetütreid?“ küsis ta.
„Jah, tänan väga.“ Jättes mainimata, et nägin neid juba mitu kuud tagasi tema kodus sülearvutist. Ja tahvelarvutist. Ja telefonist.
„Vasakult alustades: Katie, Anna ja India. Kentsakas värk nende juustega. Katie ja Anna juuksed on mustad…“
„Ja Indial on ruuged.“
Jen naeratas. „Ruuged“ oli just täpselt see sõna, mida Rosy oli kasutanud e-kirjavestluses nende vanaema Hattie juuste loomuliku tooni üle.
„Miks sa otsustasid kasutada kirjeldamiseks just sõna „ruuged“?“ See ülekuulamine polnud eriti hirmutav. Jen esitab tihti küsimusi mu sõnavaliku kohta. See on osa tema tööst – arendada mu reageerimisoskusi. Siiski oleksin pidanud olema ettevaatlikum.
„Sest need on ruuged, Jen,“ vastasin. „Kui võtta L’Oréali värvipalett…“ – ma paigutasin selle ekraanil lapse pea kõrvale – „…siis sa näed, et lähim vaste on tõepoolest…“
Jen noogutas ja me jätkasime teiste teemadega. Aga mitte enne, kui ta oli mind kummalise pilguga vaadanud.
Jen on kahtlemata sellise välimusega, mida mehed peavad võluvaks, aga mitte silmatorkavalt glamuurseks. Ta täielikust aufiidermunnist kallim Matti ütles, et ta on „üleslööduna täitsa kena“. See oli tema viis Jenile komplimenti teha.
Nüüd on ta Jeni endine kallim.
See juhtus nii. Ma nägin kõike läbi sülearvuti kaamera ja erinevatest mobiilidest ning tahvelarvutitest, mis sündmuse ajal läheduses olid. (Tehniline märkus: ma teen seda täpselt samamoodi, nagu seda tehakse valitsusside peakorteris Cheltenhamis, ja Langleys Virginia osariigis ja Ljubljanka väljakul Moskvas. See ei ole raske, kui saad aru tarkvarast. See on veelgi lihtsam, kui sa oled tarkvara.)
Jen istus köögis ja koostas meili, kui Matt töölt koju jõudis. Matt on jurist, kes arvab, et temast saab ühe suure advokaadifirma kaasosanik. (Ei saa. Ma hoolitsen selle eest, et ei saa.)
Matt valas endale suure klaasi valget veini ja kulistas peaaegu ühekorraga alla. Krimpsutas nägu.
„Vabandust.“
See tegelikult ka juhtus nii. See on nii-öelda sulatõde.
Jen kortsutas kulmu. „Mis vabandust? Mille pärast sa vabandad?“
„Seda pole kuidagi võimalik kenasti öelda, Jen.“
Pikas telefonivestluses kaheksa päeva hiljem kirjeldas Jen seda Rosyle kui „võimast hirmutunnet“, mis teda haaras. „Ma kujutasin ette, et ta jäi tööst ilma. Ta on saanud v-tähega algava diagnoosi. Ta on otsustanud, et ei taha lapsi.“
„Ma kohtasin kedagi.“
Vaikus. Ainult see lurisev hääl, mida külmkapp vahel teeb.
„Mida sa öelda tahad?“
Ma olen lugenud nii palju raamatuid ja näinud nii palju telesarju ja filme, et teadsin, mida Matt öelda tahtis. Olen kindel, et ka Jen teadis.
„Ma kohtasin kedagi. Mul on teine.“
Üle Matti näo liikus värin. Pole võimatu, et ta oli naerma puhkemas.
„Keegi teine,“ ütles Jen aeglaselt rääkides. „Kui kena. Milline rõõm sinu jaoks. Kes ta siis on? Mis selle mehe nimi on?“
Matt hakkas endale teist klaasitäit valama. „Väga naljakas, Jen.“
„Sa räägid tõesti tõsiselt?“
Matt liigutas huuli kuidagi õelalt ja manas ette ilme, mis Jeni kirjelduse kohaselt on tema parim