="#fb3_img_img_86e24c78re4a3u50c9aba1en54113a4f60d7.jpg"/>
Originaali tiitel: Greer Hendricks, Sarah Pekkanen The Wife Between Us St. Martin’s Press 2018 Kujundanud Britt Urbla Keller Toimetanud ja korrektuuri lugenud Kirsti Sinissaar Copyright © 2017 by Greer Hendricks and Sarah Pekkanen Published by arrangement with St. Martin’s Press, LLC. All rights reserved. © Tõlge eesti keelde. Tiiu Loog, 2018 ISBN 978-9985-3-4382-1 ISBN 978-9985-3-4437-8 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2018 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda OÜ Greif
Greerilt:
Johnile, Page’ile ja Alexile armastuse ning tänuga
Sarah’lt:
Nendele, kes julgustasid mind seda raamatut kirjutama
Proloog
Ta astub reipalt mööda kõnniteed − heledad juuksesalgud hüplevad õlgadel, põsed õhetavad ja käsivarrel kõlgub spordikott. Oma kortermaja juurde jõudes otsib ta käekotist võtmed. Tänav on elav ja lärmikas, kollased taksod kihutavad mööda, igapäevased liiklejad tulevad töölt ja ostude tegijad astuvad sisse nurgapealsesse delikatesside kauplusesse. Aga mina ei lase teda silmist.
Ta peatub lävel ja vaatab korraks üle õla tagasi. Tunnen, nagu läbistaks mind võimas pulseeriv elektrivoog. Huvitav, kas ta tajub mu ainitist pilku. Pilgu tajumine − nii nimetatakse meie võimet meeltega tunnetada, kui keegi meid pilguga saadab. Terve inimaju süsteem on pühendunud meie esivanemate geneetilisele pärandile, mis rajas oma lootuse sellele tunnusele, vältimaks langemist metslooma saagiks. Minagi olen endas arendanud säärast kaitsevõimet ning tunnen, kuidas mu nahk hakkab surisema staatilisest elektrist ja pea tõuseb instinktiivselt, et tabada silmapaari. Olen aru saanud, et sedalaadi hoiatust eirata on ohtlik.
Aga tema pöörab mulle selja, avab ukse ja kaob sisse, ilma et ta minu poole vaatakski.
Ta ei ole veel märganud, mida ma olen talle teinud.
Ta on täielikus teadmatuses mu sepitsustest ja sellest, millise hävingu olen liikvele lasknud.
Sellele ilusale noorele naisele, kellel on südamekujuline nägu ja kaunite vormidega keha – naisele, kelle pärast mu abikaasa Richard mu maha jättis –, olen ma sama märkamatu kui tuvi, kes mu kõrval kõnniteel aplalt nokitseb.
Sellel naisel pole aimu, mis temaga juhtuma hakkab, kui ta niimoodi jätkab. Pole õrna aimugi.
Esimene peatükk
Nellie ei osanud öelda, mis teda üles äratas. Aga kui ta silmad avas, seisis voodijalutsis naine, üll tema valgest pitsist pulmakleit, ja silmitses teda.
Karjatus jäi Nelliel kurku kinni ja ta kahmas pesapallikurika, mis toetus vastu öökappi. Siis aga kohanesid ta silmad ähmaselt kumava koiduvalgusega ja aegapidi hakkas ka südamepekslemine nõrgenema.
Ta naeris kergendatult, kui taipas, et ohtu ei olnudki. Illusiooni oli tekitanud ta enda pulmakleit, mis rippus mugavalt kilesse pakituna kapiukse küljes, kuhu ta oli ise selle eile sättinud pärast pruudisalongist koju toomist. Pihaosa ja täispikk seelik olid vormi säilitamiseks topitud täis käkra pressitud siidpaberit. Nellie vajus padjale tagasi. Kui hingamine lõplikult rahunes, uuris ta kandilisi sinist värvi numbreid öökapikellal. Jälle liiga vara.
Ta sirutas käed üle pea ja vajutas vasakuga äratussignaali nupule, et ennetada peatset helinat. Teemandiga kihlasõrmus, mille Richard oli talle kinkinud, tundus sõrmes raske ja ebamugav.
Juba lapsena oli tal olnud raskusi uinumisega. Emal ei jätkunud kannatust pikaks venitatud unerituaale järgida, aga isa hõõrus õrnalt ta selga ja vedas sõrmega tähthaaval terveid lauseid Nellie öösärgile, kirjutades sinna tavaliselt Ma armastan sind või Sa oled väga eriline, ning Nellie pidi sõnumi ära mõistatama. Teinekord joonistas ta mustreid, ringe, taevatähti ja kolmnurki – ning tegi seda vähemalt seni, kuni üheksa-aastase Nellie vanemad lahutasid ja isa ära kolis. Sellest peale magas Nellie päris üksi kaheinimesevoodis roosa-lillatriibulise suleteki all ja vaatas pärani silmi veeplekki, mis rikkus lage.
Kui ta siis lõpuks uinus, magas ta oma tubli seitse või kaheksa tundi – seejuures nii sügavalt ja unenägudeta, et ema pidi teda mõnikord lausa raputama, et ta ärkaks.
Aga pärast üht oktoobriõhtut kolledži lõpukursuslasena muutus korraga kõik.
Ta unetuse sümptomid ägenesid oluliselt ning und hakkasid katkestama liiga elavad unenäod ja äkilised ärkamised. Ükskord, kui ta tuli nende naiskorporatsiooni maja alumisele korrusele hommikust sööma ja ta Chi Omega õde mainis talle, et ta oli unes hüüdnud midagi arusaamatut, üritas ta sellest mitte välja teha. „Lihtsalt eksamieelne stress. Psühholoogia lõpueksam viib mu arvatavasti hauda.” Seejärel oli ta lauast lahkunud, et võtta veel teine tass kohvi.
Pärast seda sundis ta end kolledži nõustajat külastama, ent tolle naise mahedatest meelitustest hoolimata ei suutnud Nellie rääkida talle soojast varasügisesest õhtust, mis oli alanud alkoholipudelite ja lõbusa tujuga ning lõppenud politseiauto sireeni ja meeleheitega. Nellie oli kaks korda kohtunud psühhoterapeudiga, aga kolmanda kokkulepitud aja oli ta tühistanud ega läinud sinna enam ealeski.
Ta oli Richardile maininud mõningaid üksikasju, kui oli ärganud ühest oma järjekordsest õudusunenäost ning tundnud mehe käsi tihedalt enda ümber ja kuulnud ta sügavat häält kõrva sisse sosistavat: „Hoian sind, lapsuke. Minuga pole sul vaja karta.” Niiviisi temaga kokku põimunult nautis ta kindlustunnet, mida, nagu ta aru sai, oli igatsenud kogu oma elu, isegi veel enne seda vahejuhtumit. Kui Richard oli ta kõrval, oli Nellie lõpuks suuteline vajuma sügava une kaitsetusse seisundisse. Tundus, nagu oleks kõikuv pind ta jalge all taas püsikindlaks muutunud.
Möödunud ööl oli ta aga maganud üksinda oma vanas korteris pruunika liivakivivooderdisega maja esimesel korrusel. Richard oli sõitnud äriasjus Chicagosse ning Nellie parim sõbranna ja korterinaaber Samantha oli ööseks läinud oma kõige uuema kallima poole. New York City müra tungis läbi seinte: sõidukite signaalid, juhuslikud hõiked, koera haukumine … Kuigi kuritegude arv Upper East Side’il oli piirkonna madalaim, turvasid siin aknaid trellid ja ust tugevdasid kolm lukku, kaasa arvatud rohmakas jalgrattalukk, mille Nellie oli paigaldanud pärast sissekolimist. Ometi tundis ta vajadust pokaali Chardonnay järele, ning alles seejärel jäi ta magama.
Nellie hõõrus uniseid silmi ja vabastas end aeglaselt voodiriietest. Ta tõmbas ümber froteest hommikumantli ning silmitses siis jälle pulmakleiti, pidades aru, kas teha tillukeses kapis ruumi ja mahutada see sinna ära. Seelikuosa paistis olevat ülearu kahar. Pruudisalongis, ümbritsetuna oma kohevil ja rikkalikult ehitud õdedest, oli kleit tundunud elegantselt lihtsana nagu šinjoon õhuliseks kammitud puhvsoengute seas. Aga korratute riidehunnikute ja hapra IKEA raamaturiiuli kõrval ta kitsas magamistoas näis see olevat see nii ohtlikult sarnane Disney printsessikomplektiga.
Ent liiga hilja oli midagi muuta. Pulmad lähenesid kiiresti ning iga detail oli paigas, ka kujuke pulmatordi tipus − kauniks silmapilguks tardunud blond pruut ja tema nägus peig.
„Jessas, nad on ju täiesti teie kahe moodi,” oli Samantha hüüatanud, kui Nellie näitas talle klassikalise portselankuju pilti, mille Richard oli talle saatnud meiliga. Ehteasjake oli kuulunud ta vanematele ning Richard oli selle üles otsinud oma kortermaja keldrikorruse hoiuruumist pärast seda, kui oli Nellie kätt palunud. Sam oli nina kirtsutanud. „Kas sa ei arva, et kõik selle mehega seotu on liiga ilus, et olla tõsi?”
Richard oli kolmekümne kuue aastane − üheksa aastat Nelliest vanem − ja eduka kindlustusfondi juht. Tal oli jooksja sitke kehaehitus ning näol naeratus, mis ei sobinud kokku ta siniste silmade liiga intensiivse pilguga.
Nende esimeseks kohtinguks oli ta viinud Nellie Prantsuse restorani ja arutanud seal sommeljeega asjatundlikult Burgundia valgete veinide omadusi. Teiseks kohtinguks ühel lumisel laupäeval oli ta käskinud Nelliel end soojalt riidesse panna ning oli kohale ilmunud kaht säravrohelist plastkelku vedades. „Ma tean kõige paremat kelgumäge Central Parkis,” oli ta seletuseks öelnud.
Richardil olid tookord jalas olnud luitunud teksased, ent ta nägi neis niisama kena välja kui hea lõikega ülikonnas.
Nellie ei