fb3_img_img_e2ac4125a3aaeq5f24d9ed7d143d58fd85c8.jpg"/>
Karen Harper
Below the Surface
2008
Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.
Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.
See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.
Toimetanud Tiina Mahler-Jaaniste
Korrektor Inna Viires
© 2008 by Karen Harper
Trükiväljaanne © 2008 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2009 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2018 Kirjastus ERSEN
Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.
Raamatu nr 10070
ISBN (PDF) 978-9949-455-67-6
ISBN (ePub) 978-9949-843-82-4
Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee
Suur tänu minu toredale meeskonnale kirjastusest MIRA Books. Hindan kõrgelt teie kogemusi ja toetust:
Miranda Stecyk
Margaret O’Neill Marbury
Dianne Moggy
Donna Hayes
Craig Swinwood
Katherine Orr, Marleah Stout
ja nende toredad töötajad,
kaasa arvatud Maureen Stead
ning eriti kirjastuse MIRA Books dünaamiline müügipersonal!
Ning nagu alati, suur tänu minu suurimale toetajale Donile.
1
Mehhiko laht Lõuna-Florida lähedal
12. septembril 2006
Kui Briana Devon pinnale tõusis, oli ta paat kadunud. Lisaks sellele, et pärast tema vettesukeldumist oli lahel tõusnud torm, oli merel juhtunud midagi väga halba.
Ta hoidis kogu jõust kinni oma allveekaamerat ja stroboskoopi, et lained neid tal käest ära ei rebiks. Plastist kirjutusplaat ja sellele kinnitatud kummist sõrmetoega pliiats peksid teda näkku; ta heitis need selja taha.
Hingamisotsikut hoidis ta suus hammaste vahel. Ikka veel balloonist õhku ahmides kuulis ta oma kiirenenud hingamise sisinat, mis segunes tugevneva tuule ulgumisega. Kuna õhku oli üsna vähe järele jäänud, siis jõnksus tema ainus õhuballoon edasi-tagasi sukeldumisvestil, mis talle vees toeks oli.
See polnud võimalik! Kas ta oli pinnale tõusnud vales kohas? Ei, poi, mille ta oli kohale seadnud, kõikus laineharjal ägedalt üles-alla. Tema ise oli seal, kus pidigi olema, aga kus olid Daria ja nende sukeldumispaat? Ja kui kiiresti oli kauge torm siia jõudnud!
Hoides kinni oma sukeldumisvarustusest, tegi ta lestasid kasutades ringi. Võib-olla ei paistnud Näkineiu II lihtsalt silma, sest horisont oli tumenemas. Ei, ta nägi vaid pilvelaamasid, mitte ühtki teist laeva, torm aga lähenes palju kiiremini, kui ilmaennustaja oli prognoosinud. Kuid Daria poleks teda kunagi siia üksi jätnud.
Hoolimata sellest, et Briana oli juba kogenud sukelduja, läbistasid teda ikkagi paanikahood niihästi tema enda kui ka õe pärast. Bree ja Daria Devon polnud mitte lihtsalt kaksikõed, vaid nad olid olnud ka parimad sõbrad sellest peale, kui nad end mäletasid.
Bree lisas sukeldumisvesti õhku, et pinnal püsida, ja püüdis kogu jõust rahuneda. Lõppude lõpuks oli ta oma kahekümne kaheksast eluaastast kahekümne jooksul harrastanud sukeldumist ja ujumisega oli ta neis vetes veelgi kauem tegelnud. Kord nädalas sukeldus ta koos Dariaga vanast kaubalaevast tekkinud kunstliku rahu alla, et kontrollida, kuidas saasteainetest ohustatud piirkonnas kasvavad vetikad ja elutsevad mereloomad. Vetikad olid lahe vee üldseisundi parimateks näitajateks. See kõik oli kuni tänaseni toimunud regulaarselt.
Bree polnud märganud, millal ankur üles tõmmati. Ta oli keskendunud ainult sellele, et teha oma tööd hästi ja kiiresti. Lihtsalt sellele, et teha vajalikud fotod, panna kirja märkmed, hankida tõendeid. Tulemuseks on halvad uudised, mis kindlasti häirivad paljusid mõjukaid inimesi. Bree tõusis ettenähtust varem pinnale vaid sellepärast, et nähtavus vähenes ja see tähendas, et lainetus oli suurenemas. Ta poleks aga iialgi osanud endale ette kujutada seda halli vahutavat merd ja tõusvat tormi.
Kaksikud olid alati sukeldunud koos, välja arvatud vaid siis, kui nad jahisadamas laevakeredelt pisikesi vähke ära kraapisid, kuid täna polnud Daria temaga koos sukeldunud ja selleks oli kaks põhjust. Õel oli äkki hakanud hammas kõvasti valutama ja seetõttu oleks veealune õhurõhk muutunud talle väga piinavaks. Ja keegi pidi jääma ka nende sukeldumispaati: Daria oli andnud ainsale alluvale, kes nende otsingu- ja päästetööde firmas töötas – Mannyle – pärastlõuna vabaks, sest mehel oli nii palju muret oma tütrega. Õigupoolest polnud Daria möödunud kuu jooksul üldse kuigi palju sukeldunud, sest ta oli nii hõivatud raamatupidamiskursustega.
Bree käed valutasid sellest, et ta aina suurenevas möllus püüdis kaamerast ja stroboskoobist kinni hoida. Ta polnud seda tohutut vetevälja iialgi kartnud, vaid üksnes austanud, kuid nüüd tegi hirm ta liikumisvõimetuks. Ta oli üksi. Kas meelega üksi jäetud? Tuleks vist hakata kalda poole ujuma, aga ta oli seitsme kilomeetri kaugusel avamerel ja oleks pidanud loobuma oma hinnalistest aparaatidest. Kui ta nägi, et meriahvena asemel, kes tavaliselt rahu ümber ujus, ringles tema ümber hai, oleks ta pidanud taipama, et see on halb enne. Haisid ärritas see, kui põhjamuda üles tõusis, ja neist oli teada, et nad ründavad inimesi. Kui palju kordi oli temagi hoiatanud inimesi, et nad ei ujuks üksinda või kaldast kaugel ja et nad vees olles hoiduksid pladistamisest.
Breel oli vile, millega abi kutsuda, kuid kuuldeulatuses polnud kedagi, kes sellele oleks võinud reageerida. Ta võinuks panna stroboskoobi vilkuma, et tähelepanu äratada, kuid selle hoidmine lainete kohal oleks ta ära väsitanud. Tõrksalt laskis ta stroboskoobist ja kaamerast lahti, lootes, et need jäävad kinni kuhugi vraki lähedale ning et tema – nemad – võivad neile pärastpoole järele tulla. Kaamera oli neile maksma läinud kenakese summa; selle ostmiseks olid nad pidanud jahtlaevadelt palju vähke maha kraapima.
Kaksikutele kuuluv otsingu- ja päästetööde firma oli olnud raskustes, kuid viimasel ajal olid asjad hakanud paremini minema. Nad tegid kõike, alates veealustest uuringutest kuni laevakerede hooldamiseni ja kadunud esemete või põhjavajunud veesõidukite otsimiseni. See töö oli mõnikord räpane, raske, isegi ohtlik, kuid neile mõlemale see meeldis. Seda, mis peitus Mehhiko lahes Florida kaguranniku ümbruses merepinna all, tundsid nad samahästi kui teineteist.
Kui autoriteetne lahe regenereerimise komisjon oli palganud just neid – mitte nende suurt rivaali lahe vastaskaldalt – koguma andmeid selle kohta, kuidas toimub kaldalähedaste mereorganismide vaevaline toibumine toksiliste heitvete mõjust, olid õeksed olnud üllatatud ja erutatud. Suhkruroopõldudel ja golfiväljakutel kasutatavad väetised ning liigagi paljude inimeste reostatud heitveed mürgitasid tervet kohalikku ökosüsteemi.
Et jõudu säästa, otsustas Bree, et sukeldub uuesti vee alla ja liigub seal edasi nii kaugele kui suudab, enne kui on sunnitud õhuballoonid ja raskusvöö kõrvale heitma, et kaldale jõuda. Kuigi näha polnud ainsatki laeva, võib mõni siiski olla teel turvalise sadama poole ning ta saab appi hüüda. Ta võttis vertikaalselt allapoole suunatud asendi ja sukeldus tugeva jalalöögiga sügavusse, kuni vetemöll näis rahunevat.
Mehhiko laht alates Naplesist kuni Marco saareni ja Turtle Bayni on vähemalt Atlandi ookeaniga võrreldes madal veekogu. Selle põhi on üsna kaua täiesti lame: pärast seda, kui ta alguses langeb päris