g_img_5dcbc730p23b8k5c56k992di405c08aea7dd.jpg"/>
Jackie Braun
Moonlight and Roses
2008
Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.
Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.
See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.
Toimetanud Tiiu Sulsenberg
Korrektor Inna Viires
© 2007 by Jackie Braun Fridline.
Trükiväljaanne © 2008 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2009 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2018 Kirjastus ERSEN
Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.
Raamatu nr 10059
ISBN (PDF) 978-9949-455-57-7
ISBN (ePUB) 978-9949-84-358-9
Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee
Kallis lugeja!
Ma hakkasin kirjutama romaane samal põhjusel, miks ma neid teismelisena lugema hakkasin. Ma armastan armastust. Tegelikus elus lummavad mind lood sellest, kuidas inimesed oma tulevasi abikaasasid kohtavad. Mõnikord imestan ma tõsiselt, kuidas küll kahel inimesel õnnestus teineteist leida, armuda ja siis ületada kõik takistused, mida elu neile teele veeretab.
Ka olen ma tohutu õnnelike lõppude fänn. Mulle meeldib teadmine, et kui ma raamatu lõpetan, olen ma ülevas meeleolus. Nagu me kõik teame, ei paku elu alati rahuldavaid lahendusi. Ma võin meenutada nii mõndagi madalseisu oma elus, kui hea armastusromaani lugemine andis nii vajaliku pääsemise reaalsusest.
Ma loodan, et te naudite Zacki ja Jaye lugu „Kuupaiste ja roosid”.
Parimate soovidega
Jackie Braun
Minu heale sõbrannale Tina Haasile, kes ei nurisenud mitte üks raas, kui ma palusin, et ta aitaks mul otsida Leelanau maakonnas üks veinitööstus. Ja Black Stars Farmsi personalile, kes tegid meie sealviibimisest uskumatu elamuse. Mis tahes vead, mida ma seda raamatut kirjutades tegin, või vabadused, mida endale lubasin, ei heida kuidagi varju nende veinitegemise teadmistele ja oskustele.
Proloog
Jaye Monroe ei pidanud ennast naiseks, kes kipub minestama, aga kui ta istus oma võõrasema kõrval umbses kabinetis ja kuulas, kuidas advokaat luges ette Frank Monroe testamenti, tundis ta küll peapööritust.
Vähe sellest, et tema kallist isa ei olnud enam, aga ta oli jätnud nende Leelanau maakonna viinapuuistanduse koos veinimaja ja degusteerimisruumiga tervenisti oma teisele naisele, kellega ta oli elanud seitse aasta, aga mitte tütrele, kellega ta oli viimased üheksa aastat külg külje kõrval rüganud, et Medallioni nimi saavutaks edu.
Seda kuuldes läkitas Margaret Jaye’le sapise naeratuse, aga vanema naise kahjurõõm ei kestnud kaua.
Advokaat ütles parajasti: „Mis puutub majasse, 18. sajandi originaalsete kunstitööde kollektsiooni ja antiikmööblisse, välja arvatud see, mis on suures magamistoas, jättis Frank need teile, Jaye.”
„Mida?” karjatasid naised nagu ühest suust.
Jaye ajas enda toolil sirgu. Võõrasema vajus külitsi.
„Proua Monroe?” ütles advokaat pooleldi toolilt tõustes. „Kas teil on paha?”
Jaye teadis, et ega Margaretki pole mingi minestaja, kuid ta nautis kindlasti tähelepanu ja teatraalsust.
„Vett,” soigus Margaret, paksult mingitud silmalaugude võbeledes. „Mul on vaja vett.”
„Ja teie, preili Monroe?” küsis advokaat. „Kas ma võin teile midagi tuua?”
Jaye kaalus, kas küsida mingit napsi, mis tuimastaks valu ja raevu, mida ta tundis, kuid raputas pead.
Kui advokaat tagasi tuli, ütles Jaye nii kindla häälega, kui suutis: „See ei saa olla õige, härra Danielson. Te lugesite seda osa kindlasti tagurpidi. Isa ei oleks jätnud viinapuuistandust Margaretile. Temal on seda niisama vähe vaja kui minul maja, mis on täis tuubitud vanu maale ja maitsetuid antiikesemeid.”
„Ma maksin nende vanade maalide ja maitsetute antiikesemete eest kenakese summa,” nähvas Margaret, olles ilmselt pääsenud peaaegu kokkuvarisemisest.
„Jah, sa kulutasid mõnuga minu isa raha kõige peale, mis sulle silma jäi.”
„Ta oli minu mees, nii et see oli minu raha, mida ma kulutasin,” sähvas teine vastu. Siis vajus ta oma toolis uuesti kokku. „Ma armastasin seda meest. Mida ma ilma temata tegema hakkan?”
„Daamid, palun.” Jonas Danielson tõstis neid vaigistades oma luidra käe. „Mul on kahju, preili Monroe, proua Monroe. Ma tean, et see tuli teile kindlasti ehmatusena, aga nõnda Frank määras oma testamendis, mille ta tegi just enne oma surma möödunud kuul.”
„Selles puudub igasugune mõte,” ei jätnud Jaye jonni. „Mul on oma maja, oma mööbel.” Kõik ikka rohkem kaasaaegsed. „Meie isaga ehitasime Medallioni koos üles. Ta ei võinud ometi mul nõnda jalad alt lüüa.”
Hr Danielson võttis kaustast paar paberilehte ja ulatas ühe Jaye’le ning teise Margaretile. „Võib-olla aitab see teile asja selgitada.”
See oli fotokoopia kirjast. Jaye tundis kohe ära isa kribala kaldkirja ja tal hakkas süda kloppima. Kiri algas: „Kallid Margaret ja Juliet.”
Juliet. Isa kasutas Jaye ristinime ainult siis, kui tütart ootas mingi ebameeldivus, ja nii see ka oli, sai ta aru, kui luges edasi seda, mis isa oli kirja pannud.
Ma tean, et teie kaks pole kunagi lähedased olnud, millest on kahju, sest teil kummalgi pole tegelikult peale teineteise kedagi. Ma tahan, et kaks naist, keda ma armastan üle kõige maailmas, vaataksid teineteise järele ja töötaksid koos, kui mind enam ei ole. Ma mõtlen, et sel moel on seda hea kindlustada.
Juliet, Margaret vajab sinu abi Medallioni igapäevastes tegemistes. Margaret, ma tean, et sa pole seni viinapuuistandusest huvitatud olnud, aga sa oled tark ja võimekas naine. Ma arvan, et sinust saab asja. Seejuures olen ma kindel, et Juliet lubab sul elada majas nagu alati ja ma palun, et sina lubaksid Julietil jätkata veinivabriku peaveinimüüjana. Ma ei usalda firmasildi kvaliteeti ja edu kellegi teise kätesse.
Ma armastan teid mõlemaid ja mul on kurb teid maha jätta. Minu ainus lohutus on teadmises, et te võite teineteisele toetuda. Palun, olge teineteise vastu head.
Jaye vaatas isa allkirja lehekülje lõpus ja heitis siis pilgu Margaretile, kes ikka veel luges, kui tema huulte liikumine seda tähendas.
Olge teineteise vastu head.
Jaye hammustas endale põske, et mitte naerma pahvatada. Samahästi oleks isa võinud paluda neil käsi lehvitada ja lennata. Nad polnud kunagi sõbrad olnud. Jah, nad suutsid olla küll südamlikud, kui olukord seda nõudis. Pühade ajal näiteks istusid nad koos lõunalauas ja ajasid viisakalt seltskondlikku juttu. Aga kui tõtt öelda, siis Jaye leidis, et isa naine on tühine ja enesekeskne. Ega Margaretki Jaye’d sugugi rohkem sallinud, ta oli teda sageli nimetanud liiga otsesõnaliseks ja poisilikuks.
Ei, need naised ei olnud sõbrad. Nad olid talunud teineteist Franki pärast. Nüüd, kui mees oli surnud, oli kadunud ka teesklus, mis selgus Margareti järgmistest sõnadest.
„Ma palkan oma advokaadi. See on naeruväärne.” Ta tõusis püsti, kägardas kirja kokku ja viskas advokaadi lauale. „Kõik peab minu oma olema! Ma olen kindel, et kohtunik