.

      Originaali tiitel: Jo Nesbø Tørst Aschehoug 2017 This translation has been published with the financial support of NORLA Toimetanud Brita Kaasik Korrektuuri lugenud Kairi Vihman Kujundanud Eiko Ojala Copyright © Jo Nesbø, 2017 Published by agreement with Salomonsson Agency © Tõlge eesti keelde. Kadri Rood, 2018 ISBN 978-9985-3-4385-2 ISBN 978-9985-3-4480-4 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2018 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda Greif OÜ

      Proloog

      Ta vahtis valgesse eimiskisse.

      Nii, nagu oli teinud peaaegu kolm aastat.

      Keegi ei näinud teda ja tema ei näinud kedagi. Välja arvatud neil kordadel, kui uks avanes ja sellest pääses välja piisavalt auru, et oli võimalik hetkeks alasti meest näha, enne kui uks jälle kinni vajus ja kõik uttu mattus.

      Saun suletakse varsti. Ta oli üksi.

      Ta tõmbas valge froteehommikumantli keskkoha ümber tugevamalt kinni, tõusis puuistmelt ja läks välja, möödus inimtühjast basseinist ja sisenes riietusruumi.

      Ei mingeid voolavaid dušše, türgikeelseid vestlusi ega paljaid jalgu põrandaplaatide vastu tatsumas. Ta uuris end peeglist. Libistas sõrme üle viimasest operatsioonist jäänud armi, mida veel näha oli. Uue näoga harjumine oli aega võtnud. Sõrm jätkas teed kaela mööda alla ja üle rinna ning peatus seal, kus tätoveering algas.

      Ta avas garderoobikapi tabaluku, tõmbas püksid jalga ja pani mantli veel niiske hommikumantli peale. Sidus kingapaelad kinni. Veendus veel kord, et on üksi, enne kui läks kapi juurde, millel oli sinise värviplekiga koodlukk. Keris ette numbrid 0999. Eemaldas luku ja avas kapiukse. Uuris kapis olevat suurt ilusat revolvrit, enne kui selle punasest pidemest kinni võttis ja revolvri mantlitaskusse pistis. Siis võttis ta ümbriku välja ja avas selle. Võti. Aadress ja täpsem info.

      Kapis oli veel üks asi.

      Mustaks värvitud, rauast.

      Ta hoidis seda ühe käega valguse käes, uuris imetlusega sepatööd.

      Tal tuleb seda pärast pesta, lausa nühkida, kuid mõte selle kasutamisest erutas teda juba.

      Kolm aastat. Kolm aastat valges eimiskis, sisutute päevade kõrbes.

      On aeg. On aeg elust ammutada.

      On aeg naasta.

      Harry ärkas võpatades. Vahtis magamistoa hämarusse. See oli jälle tema, ta oli tagasi, ta oli seal.

      „Kas luupainaja, kullake?” Sosistav hääl tema kõrval oli rahulik ja soe.

      Harry pööras end tema poole. Naise pruunid silmad uurisid teda. Kummitus kahvatus ja kadus.

      „Ma olen siin,” ütles Rakel.

      „Ja mina olen siin,” vastas Harry.

      „Kes see seekord oli?”

      „Eikeegi,” valetas ta ja pani käe Rakeli põsele. „Maga.”

      Harry sulges silmad. Ootas, kuni oli kindel, et ka Rakel on seda teinud, enne kui enda omad uuesti avas. Ta uuris naise nägu. Seekord oli ta meest metsas näinud. Rabamaastik, mis oli mähkunud nende ümber voogavasse valgesse uttu. Mees oli käe tõstnud ja midagi Harry poole suunanud. Harry nägi vilksamisi tema paljale rinnale tätoveeritud deemoninägu. Siis oli udu tihenenud ja mees oli kadunud. Jälle kadunud.

      „Ja mina olen siin,” sosistas Harry Hole.

ESIMENE OSA

      1. peatükk

      Kolmapäeva õhtu

      Jealousy Bar oli peaaegu tühi, aga sellest hoolimata oli raske hingata.

      Mehmet Kalak uuris leti ääres olevat paari, samal ajal kui ta nende klaasidesse veini valas. Neli külastajat. Kolmas oli mees, kes istus üksi ja võttis tibatillukesi lonkse oma pooleliitrisest õllest, neljas oli paar kauboisaapaid, mis paistsid välja ühest orvast, kus pimedus vahetevahel telefoniekraani valguse ees taandus. Neli külastajat septembriõhtul kell pool kaksteist Grünerløkka parimas baaripiirkonnas. Seda oli liiga vähe ja nii ei saa jätkuda. Vahel küsis ta endalt, miks oli ta loobunud baarijuhi kohast linna kõige popimas hotellis, et võtta ihuüksi üle see väsinud ilme ja joomalembeste kundedega baar. Võib-olla sellepärast, et ta arvas, et saab hindu tõstes vanad kliendid nende vastu välja vahetada, keda kõik endale tahavad: naabruskonna nooremapoolsed, maksujõulised, probleemivabad. Võib-olla sellepärast, et ta vajas pärast kallimast lahkuminekut kohta, kus end surnuks töötada. Võib-olla sellepärast, et laenuhai Danial Banksi pakkumine oli pärast panga keeldumist soodne tundunud. Või ehk oli põhjus lihtsalt see, et Jealousy Baris valis muusikat tema, mitte mingi pagana hotelliboss, kes teadis ainult ühte meloodiat, milleks oli kassaaparaadi plinn. Vanade kundede väljaajamine oli hästi õnnestunud, nood olid juba ammu kolm kvartalit eemal asuvas odavas baaris kodunenud. Aga uute sissemeelitamine oli osutunud raskemaks. Ehk peab ta kontseptsiooni üle vaatama. Võib-olla ei piisa ühestainsast ainult Türgi jalgpalli näitavast teleriekraanist selleks, et seda võiks spordibaariks nimetada. Ja muusika poole pealt peaks ta ehk panustama rohkem kindlatele klassikalistele kaartidele, nagu U2 ja Springsteen poistele ja Coldplay daamidele.

      „Ma ei ole eriti paljudel Tinderi kohtingutel käinud,” sõnas Geir ja pani valge veini pokaali tagasi baariletile. „Aga ma olen juba avastanud, et selles vallas on palju kummalist.”

      „Kas tõesti?” küsis naine haigutust alla surudes. Tal olid heledad lühikesed juuksed. Sale. Kolmekümne viie aastane, mõtles Mehmet. Kiired, veidi rahutud liigutused. Väsinud silmad. Töötab liiga palju ja teeb trenni, lootes, et see annab talle energiat, mida tal kunagi ei ole. Mehmet nägi, kuidas Geir kergitas pokaali samamoodi nagu naine, kolm sõrme jala ümber. Oma lugematutel Tinderi kohtingutel oli ta järjekindalt tellinud sama, mis tema kohtingupartner, olgu selleks siis viski või roheline tee. Ta tahtis ilmselt näidata, et neil on ka selles vallas klapp.

      Geir köhatas. Naise baaritulekust oli möödas kuus minutit ja Mehmet teadis, et nüüd asub Geir löögile.

      „Sa oled ilusam kui profiilipildil, Elise,” ütles ta.

      „Sa juba ütlesid seda, aga tänan veel kord.”

      Mehmet poleeris klaasi ja teeskles, et ta ei kuula.

      „Räägi siis, Elise, mida sa elult soovid?”

      Naine naeratas tüdinenult. „Meest, kes ei hooliks ainult välimusest.”

      „Olen täiesti nõus, Elise, loeb sisemus.”

      „See oli nali. Ma olen profiilipildil ilusam ja tegelikult oled sina ka, Geir.”

      „Ha-ha,” tegi Geir ja vahtis veidi üllatunult pokaali. „Enamik valib hästi välja kukkunud pildi. Nii et sa sooviksid meest. Millist meest?”

      „Sellist, kes tahaks kolme lapsega kodune olla.” Elise vaatas kella.

      „Ha-ha.” Higiga polnud kattunud mitte ainult laup, vaid kogu Geiri suur paljaksaetud pea. Varsti tekivad higilaigud tema musta slimfit-tüüpi särgi kaenlaalustesse. Särk oli kummaline valik, arvestades, et Geir polnud ei sale ega vormis. Ta keerutas klaasi. „Vot see on minu tüüpi huumor, Elise. Hetkel piisab mulle perekonnaks koerast. Kas sulle meeldivad loomad?”

      Tanrim, et ta ka alla ei anna, mõtles Mehmet.

      „Kui ma seda õiget kohtan, siis tunnen ma, et kõik klapib nii siin …”

      „Kui ka siin …” Ta naeratas, madaldas häält ja näitas näpuga jalgevahe poole. „Aga sel juhul peab ju esmalt välja uurima, kas tunne ikka paika peab. Või mis sina arvad, Elise?”

      Mehmet judises. Geir pani kõik mängu ja tema eneseusk pidi kohe saama veel ühe mõlgi.

      Naine lükkas pokaali veidi kõrvale, kummardus pisut lähemale ja Mehmet pidi pingutama, et kuulda: „Kas sa lubad mulle ühte asja, Geir?”

      „Muidugi.” Tema pilk ja hääl olid innukad nagu koeral.

      „Et kui ma siit nüüd ära lähen, siis ei ürita sa enam kunagi minuga ühendust võtta?”

      Mehmet oli sunnitud Geiri imetlema, et too