aba5d54wa93dje3c8d1592e49.jpg" alt="cover"/>
Originaali tiitel: Pierce Brown Morning Star Del Ray Books 2016 Kaane kujundanud Toomas Niklus Toimetanud ja korrektuuri lugenud Kristina Rüütelmaa Copyright © Pierce Brown 2016 © Skeemid. Joel Daniel Phillips © Tõlge eesti keelde. Jaana Peterson, 2018 ISBN 978-9985-3-4390-6 ISBN 978-9985-3-4539-9 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2018 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda AS Pakett
Õele, kes õpetas mu kuulama
SENI JUHTUNU
Punase tõus
Darrow on punane – alamklassi kaevur, kes Marsi pinna all orjab. Ta rügab selleks, et kujundada planeedi pind tulevastele põlvedele sobivaks elukeskkonnaks, aga teda ja tema rahvast on petetud: Marsi pind on elamiskõlblik ja seda valitsevad jultunud kuldsed. Kui nad poovad tema naise üles mässumeelsetele ideedele hääle andmise eest, ühineb Darrow Arese poegadena tuntud revolutsioonilise rühmitusega. Poegade abiga muudetakse Darrow füüsiliselt kuldseks ja saadetakse Ühiskonda seestpoolt õõnestama.
Ta astub instituuti – kuldeliidi treeningkooli, kus hellitatud teismelistest saavad Ühiskonna parimad sõdalased. Darrow õpib sõjapidamist ja laveerimist reetliku, aga mõnikord tõelise sõpruse ja kuldsete keeruka poliitilise kliima vahel. Ainult paradigma muutmise ja uute sõprade abiga suudab Darrow jagu saada instituudist ja kõigist selle ohtudest.
Kuldne poeg
Võit instituudis toob Darrow’le lugupeetust ja ametikoha Nero au Augustuse, Marsi arheKuberneri teenistuses. Siiski on Darrow’l raske oma legendi vääriline olla, sest teda saadab ebaedu akadeemias, kus kuldsed harjutavad laevade võitlust. Kui tööandja perekonna rivaal temast võitu saab, kahaneb Darrow’ väärtus arheKuberneri silmis kiiresti, kuni ta pakub võimuahnele kuldsele just seda, mida too ihkab: kodusõda.
Ässitades Augustuste klanni Bellonade vastu üles, paiskab Darrow Ühiskonna segi ja külvab kaoseseemneid kõikjale, kuhu läheb. Pärast muljetavaldava sõjaväe ja küsitava väärtusega liitlaste koondamist juhib Darrow edukat rünnakut Marsi vastu ja võtab Bellonadelt võimu planeedi üle. Aga tema sõjalise võidu tähistamiseks peetud triumfil tõstab inetu reetmine taas pead ja kõik, mille nimel ta on võidelnud, purustatakse. Olukorras, kus tema sõbrad ja liitlased on kas tapetud või kadunud, Darrow vangi võetud ning tema salajane päritolu paljastatud, seisab ülestõusu saatus noateral.
TEGELASED
Kuldsed
OCTAVIA AU LUNE Ühiskonda valitsev suverään
LYSANDER AU LUNE Octavia lapselaps, Lune’ide koja pärija
ADRIUS AU AUGUSTUS / ŠAAKAL Marsi arheKuberner, Virginia kaksikvend
VIRGINIA AU AUGUSTUS / MUSTANG Adriuse kaksikõde
MAGNUS AU GRIMMUS / TUHAISAND Suverääni arheImperaator, Aja isa
AJA AU GRIMMUS Mererüütel, suverääni peaihukaitsja
CASSIUS AU BELLONA Koidurüütel, suverääni ihukaitsja
ROQUE AU FABII Mõõgaarmaada imperaator
ANTONIA AU SEVERUS-JULII Victra poolõde, Agrippina tütar
VICTRA AU JULII Antonia poolõde, Agrippina tütar
KAVAX AU TELEMANUS Telemanuste koja juht, Daxo isa
DAXO AU TELEMANUS Kavaxi pärija ja poeg, Paxi vend
ROMULUS AU RAA Raade koja juht, Io arheKuberner
LILATH AU FARAN Šaakali kaaslane, kondikihutajate juht
CYRIANA AU TANUS / OHAKAS Endine ulguja, nüüd kondikihutajate leitnant
VIXUS AU SARNA Endine Marsi koja liige, kondikihutajate leitnant
Kesk- ja alamVärvid
TRIGG TI NAKAMURA Leegionär, Holiday vend, hall
HOLIDAY TI NAKAMURA Leegionär, Triggi õde, hall
REGULUS AG SUN / ELAVHÕBE Ühiskonna rikkaim mees, hõbedane
ALIA LUMEVARBLANE Valküüride kuninganna, Ragnari ja Sefi ema, obsidiaan
VAIKNE SEFI Valküüride väepealik, Alia tütar, Ragnari õde
ORION XE AQUARII Laevakapten, sinine
Arese pojad
DARROW LYKOSEST / LÕIKAJA Augustuste koja endine piigimees, punane
SEVRO AU BARCA / KÄÄBUS Ulguja, kuldne
RAGNAR VOLARUS Uus ulguja, obsidiaan
TANTSIJA Arese leitnant, punane
MICKEY Voolija, violett
Ma tõusen pimedusse, eemale aiast, mida nad niisutasid mu sõprade verega. Minu kõrval külmal metalltekil lamab surnult mu naise tapnud kuldmees, omaenese poja käe läbi vagaseks tehtud.
Sügistuul keerutab juukseid. Minu all müriseb laev. Kauguses rebestavad ööd kiiskavoranžid hõõrdeleegid. Telemanused laskuvad orbiidilt mind päästma. Parem oleks, kui nad ei tuleks. Parem oleks lasta pimedusel mind võtta ja lubada raisakotkastel mu halvatud keha kohal kiselda.
Selja taga kaikuvad vaenlase hääled. Kõrguvad inglinäoga deemonid. Väikseim neist kummardub. Silitab mu pead, oma surnud isa poole alla vaadates.
„Nii lõpeb see lugu alati,” ütleb ta mulle. „Mitte su karjetega. Mitte su raevuga. Vaid su vaikimisega.”
Roque, minu reetur, istub nurgas. Ta oli mu sõber. Oma värvi kohta liiga lahke südamega. Nüüd keerab ta pead ja ma näen tema pisaraid. Kuid need ei ole määratud mulle. Need on määratud kõigele, mille ta on kaotanud. Neile, kelle ma olen temalt ära võtnud.
„Ei mingit Arest, kes sind päästaks. Ei mingit Mustangi, kes sind armastaks. Sa oled üksi, Darrow.” Šaakali silmad on eemalviibivad ja malbed. „Nagu mina.” Ta tõstab üles musta, silmaavadeta suukorviga maski ja kinnitab mulle näo ette. Kustutades mu pilgu. „See lugu lõpeb nii.”
Minu murdmiseks on ta maha löönud need, keda armastan.
Aga nendes, kes elavad, on ikka veel lootust. Sevros. Ragnaris ja Tantsijas. Ma mõtlen kõigist oma rahva hulgas, kes on mõistetud pimedusse. Kõigist värvidest kõigis maailmades, kes on kütkeis ja ahelais, et kuldsed saaksid valitseda, ja ma tunnen põletavat raevu pimedas õõnsuses, mille ta mu hinge on uuristanud. Ma ei ole üksi. Ma ei ole tema ohver.
Nii et näidaku pealegi, milleks ta on võimeline. Ma olen Lõikaja.
Ma oskan kannatada.
Ma tunnen pimedust.
See ei lõpe nii.
I OSA
OKKAD
Per aspera ad astra
1
KÕIGEST PIMEDUS
Sügaval pimeduses, kaugel soojusest ja päikesest ja kuudest laman ma sama vaikselt kui mind ümbritsev kivi, mis mu krõnksus keha kohutavasse üska vangistab. Ma ei saa seista. Ei saa end sirutada. Ma saan ainult kerra tõmbuda nagu kunagise mehe kuivetunud fossiil. Käed selja taga raudus. Alasti külmal kivil.
Ihuüksi pimedusega.
Põlvede õgvenemisest, selgroo kõverast asendist välja sirutamisest näib olevat möödunud kuid, aastaid, millennium. Valu ajab hulluks. Liigesed sulavad kokku nagu rauarooste. Kui palju aega on kulunud sellest, kui nägin oma kuldseid sõpru murukamarasse verest tühjaks jooksvat? Kui tundsin, kuidas leebe Roque mu südant murdes mind põsele suudleb?
Aeg ei ole jõgi.
Mitte siin.
Selles sargas on aeg kivi. Pimedus, igikestev ja paindumatu, ainsaks mõõdupuuks elu kaksikpendlid: hingetõmbed ja minu südamelöögid.
Sisse. Vhh… tuks. Vhh…