dc54f9q9c21p9ab0ba6effe6.jpg" alt="cover"/>
Originaali tiitel: Double Life A Love Story from Broadway to Hollywood Alan Shayne & Norman Sunshine Magnus Books 2011 Eessõna Mike Nichols Toimetanud ja korrektuuri lugenud Kairi Vihman Kujundanud Mari Kaljuste © Fotod Alan Shane ja Norman Sunshine Copyright © 2011 by Alan Shayne and Norman Sunshine © Tõlge eesti keelde. Viivi Verrev, 2018 ISBN 978-9985-3-4449-1 ISBN 978-9985-3-4534-4 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2018 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda OÜ Greif
EESSÕNA
Freud kirjutas: „Töö ja armastus– armastus ja töö– ongi kõik. Armastus ja töö on meie inimlikkuse nurgakivid.”
Alan Shayne ja Norman Sunshine on väljendanud sama mõtet igal real oma raamatus, mis tähistab nende kahe kooselu. Me teame, et on ülim õnn leida inimene, kes on sinu teine pool. Nende avantüür ning armastuse ja kaksikelu ehitamise argipäeva üksikasjad meenutavad meile meie enda kogemust kahe inimese ühtekasvamisel, kumbki omaette ja ikka koos.
Need kaks meest ei töötanud just lihtsates valdkondades. On vaja jõudu ja paindlikkust, et võtta ettetulevaid kurve, kihutada alla ja uuesti üles tagasi rühkida hiiglaslikus meelelahutuse konglomeraadis või Warholi-järgses kunstimaailmas, kus kunst ja mood lahutamatult seguneb. Nad olid oma ametis edukad ja tulid koju, ellu, mida täitis armastus, vahel ka lahkhelid, ning pikad pidevad keskustelud, mis on parim kaitse sissetallatud radade ja autopiloodil tegutsemise vastu.
Kui mina, nende sõber, olin Hollywoodis uustulnuk, oli minu mentoriks Billy Wilder, kes aitas mind igal moel, suunates mind nii filmitehnikas kui ka kommetes Ameerika väikelinnas, kus tol ajal filme tehti. Kui ma oma esimese filmi kallale asusin, tuletas ta mulle meelde, et ma ei unustaks pärlite jaoks ka nööri varuda. See oli hea nõuanne. Alani ja Normani raamatu nöör – kuhu istutada puid ja lilli, keda lõunale kutsuda ja mida pakkuda, aastaajad ja nende nautimine – muutuvad sama tähendusrikkaks kui kaalukad otsused.
Raamatu lõpupoole on toimunud nihe riigi kultuuris ja õigussüsteemis ning need kaks meest abielluvad: kaalukas ja mõistlik otsus. Ei saa neid mitte rõõmuhõisetega tervitamata jätta, kui nad hobused lahti rakendavad, koju lähevad, kujutledes, et ees ootab ratsasõit päikeseloojangusse.
Mike Nichols aprill 2011
PÄEVANE ETENDUS
NORMANjuuni 1958
Telefonihelin lõhkus minu keskendumuse. Olin Greenwich Village’is Jane Streetil oma korteri tagatoas. Oli soe juunikuine hommik, kolmapäeva hommik. Ma töötasin süüvinult illustratsiooni kallal, eksperimenteerides moejoonistusega oma portfoolio tarvis. Nautisin, nagu tavaliselt töötades, vaikselt taustal mängivat Billie Holiday plaati. Mul oli nii hea meel, et olin, kus olin, joonistamas ja kaasa laulmas: „It’s the old devil called love again … gets behind you and keeps giving you that shove again …” Ma ei osanud midagi aimata. Armastus oli viimane, mis mulle pähe oleks tulnud.
Püüdsin New Yorgis üles ehitada vabakutselise illustraatori karjääri. Kuigi olin hiljuti valmis saanud Count Basie albumi kujunduse Columbia plaadifirmale, illustreerinud ühe artikli Woman’s Home Companionile ja kujutanud neljal lehel meeste moodi ajakirjale Esquire, oli mul hinge seeshoidmiseks vaja laiendada klientide ringi. Mõtlesin, et proovin kätt naiste moe illustratsioonidega, mis võis olla vägagi tulus. Teadsin, et kui asja käsile võtan, suudan ma joonistada ükskõik mida. Visand, mille kallal töötasin, põhines ajakirja Vogue fotol. Kasutasin bambussulge ja tušši, toonimiseks seepiakarva vesivärvi, mis kõik pidi spontaanselt voogama. Ma ei tahtnud sel hetkel telefonile vastamiseks tööd pooleli jätta.
Kellega tegu ka polnud, tal tuli hiljem uuesti helistada. Teisest küljest võis jälle saabuda tööpakkumine. Automaatvastajad ja helistaja tuvastamine oli alles kauge tulevik ning tööd oli mul pidevalt vaja. Pistsin sulepea kiirustades tušipotti, hüppasin püsti ja jooksin magamistuppa toru võtma.
Minu teise korruse korter oli üsna kitsas, hästi kõrge lae ja raudteevaguni kombel läbikäidavate tubadega. Tagaosas, teispool väikest kööki, ruum laienes pisut ja teenis mind ateljeena. Aknad olid kõrged ja nende all seisis töölaud, kõrval taburet kunstitarvetega. Minu joonistused olid kinnitatud seintele ja nurgas seisis molbert tõsiseks maalimiseks, milleks mul ei paistnud kunagi aega jäävat.
Ma tulin ära luksuslikust vanematekodust Los Angeleses nende vastuseisust hoolimata. Olin elamiseks üürinud omaette külalismajakese West Hollywoodis ning töötanud mainekas kunstiateljees, kus minu töid kiideti ja eksponeeriti, kuid kus maksti väga vähe. End New Yorki minema asutades ei suutnud mu isa aru saada, kuidas võib jätta maha mugava äraelamise perekonna mööblifirmas ja kolida riigi teise otsa, ajamaks taga „lollilt jaburat unistust”, nii nagu ta naeruvääristas. Olin kindlalt otsustanud vanematele tõestada, et nad eksivad.
Kohale jõudes olin kakskümmend viis aastat vana ja tundsin New Yorgis vaid üht inimest. Esialgu läks töö leidmine aeglaselt, kuid siis hakkasid asjad edenema, sest üks loovjuht helistas teisele ja soovitas minu portfoolioga tutvuda. Tellimusi tuli pidevalt ning minu eneseusk hakkas üha kosuma.
Loovjuhtidega kohtumiste vahel võisin ma alati hinge tõmmata, jalutades Fifty-third Streetile, kus ma moodsa kunsti muuseumis aega veetsin. Tol ajal, kui see oli väiksem ja palju vähem rahvast täis, sain ma hästi lähedalt ja kiirustamata uurida Cézanne’i „Suplejat” või Picasso „Avignoni neidusid”.
Minu järgmine lemmikpaik oli korter River Drive’il, kus elasid kolm andekat Oberlin College’i lõpetajat: John Kander, William Goldman ja tema vend James – kõik alles tundmatud –, kellega oli mind tutvustanud üks teine selle kolledži vilistlane, animaator R. O. Blechman. Tema oligi mu ainus New Yorgi tuttav, ja nii kena inimene, et kutsus mu ükskord seltskondlikule koosviibimisele. Mind kutsuti uuesti ja pärast seda tihtipeale veel. Nende kaudu tekkisid mul uued tutvused, enamasti kirjandus- või teatriringkondades. Minu unelmate maailm paistis olevat kättesaadavas kauguses. Ma nautisin elu, elasin omaette ja tundsin end imeliselt sõltumatuna. Los Angeles näis teise maailmana, kohana, mille endise emotsionaalse ja perekondliku taaga olin ma lõpuks maha jätnud.
Tol ajal tegelesin ma oma seksuaalse identiteediga. Olin maganud naistega, mul oli olnud nendega pikemaid suhteid, ja ma olin olnud ka meestega. Tundsin endas kasvavat konflikti, mis järjest enam esile kerkis. Hakkasin tasapisi leppima mõttega, et miski minus tõmbas seksuaalselt rohkem meeste kui naiste poole. Kodust ärakolimine oli selle tõe lõpuks fookusesse tõstnud. Kui ma kasvasin, kutsuti ainsaid mulle teada geimehi põhikoolis nännipunnideks ja kolledžis lilladeks, ent mul oli nendega vähe kokkupuuteid. Keskkoolis käies oli üks musklis mees spordiklubis minu juurde tulnud, pakkunud, et viib mu autoga koju ja siis terve tee oma jalgevahet mudinud. Ema rääkis aeg-ajalt pikalt-laialt oma juuksurist Maurice’ist, kes mõistis teda paremini kui keegi muu. Alles aastaid hiljem sain teada, et mõned mu korporatsioonikaaslased olid geid. Homoseksuaalsusest räägiti vaid naeruvääristavas või traagilises võtmes. Kui mul oligi õrnas eas tundeid meeste vastu, siis peitsin ma neid kõigi eest, isegi iseenda eest. Seda häbi ei oleks ma suutnud välja kannatada. Maailmas, milles elasin, ei oleks olnud minutaolisel kohta. Kuid lõpuks hakkasid mul tekkima minu vastupanu murdvad tunded, mis ei lasknud end ignoreerida. Kui ma lõpuks üheksateistkümneaastaselt lubasin endale seksi mehega, ei olnud ma endale ei naeruväärne ega ka traagiline. Järgnevatel aastatel olid mul seksuaalsuhted põhiliselt naistega, siiski vahetevahel ka meestega. Alles kahekümnendate eluaastate keskpaigas leppisin ma tõdemusega, et olen gei. Kahtlemata oli osaliselt New Yorki kolimise põhjuseks soov tegelda oma tunnetega meeste vastu. Ent selgus, et olin jätnud oma viimased heteroseksuaalsuse riismed Los Angelesse maha.
Siiski oli kõik mu lootused leida armastust mehega purustanud mälestus valulisest armuloost kursusekaaslasega kolledžis. Meie suhe oli olnud keeruline ja lõppes halvasti. Nüüd oli seks minu jaoks kujunenud millekski pealiskaudseks, ehkki mitte kergekäeliselt valimatuks, kindlasti mitte kinnisideeks, kuid ka mitte romantiliseks. Ma ei olnud peaaegu kunagi üksi. Greenwich Village’is ringi uidates, poodides raamatuid lehitsedes või, The New York Times peos, Washington Square’il pingil istudes oli lihtne kohata teise mehe pilku. Mõne aja pärast kohtusin ma ülejäänud temaga juba füüsiliselt. See oli üsna tore – ei mingeid suuri murettekitavaid sidemeid, lihtsalt tervislik vabanemine. Harvad korrapärasemad suhted põhjustasid