ion>
Mu vennale Christopherile ja kõigile teistele puude otsas roninud poistele.
Esimene peatükk
William South ei tahtnud mõrvarühmas kaasa lüüa kahel põhjusel.
Esiteks oli oktoobrikuu. Rannikule hakkasid saabuma rändlinnud.
Teiseks, kuigi keegi seda ei teadnud, oli mees ise mõrtsukas.
Neid põhjuseid ta valves olevale seersandile ettekäändeks ei toonud. Selle asemel ütles ta seersandi kirjutuslaua ees seistes: „Tule taevas appi, ma pean enne neljapäeva ennast mäekõrgusest tunnistajate ütluste virnast läbi närima ja lisaks on mul naabrivalve komitee koosolek kaelas. Mul ei ole selleks aega.“
„Nagu ma seda ise ei teaks,“ tähendas seersant vaikselt.„Ma ei saa üldse aru, miks mina sellega tegelema pean. Las konstaabel tegeleb.“
Valveseersant oli pehmete näojoontega mees, kes pilgutas rääkides silmi. Ta vastas: „Eks sa küsi vaneminspektor McAdamilt raskete kuritegude osakonnast. Just tema ütles, et see on sinu teema. Pole parata, semu.“
Kui South sellegipoolest liikvele ei läinud, vaatas mees kahele poole, et pealtkuulajate puudumises veenduda, ja tasandas seejärel häält. „Kuule, semu. Uus seersant pole siitkandist pärit. Tal on tarvis kätt hoida. Sina oled kohaliku jaoskonna pealik, seega ütleb McAdam, et pead kohalike olude tundjana toetusrühmas osalema ja talle abiks olema. Mina pole milleski süüdi.“
Kellaaeg oli veel varane ja kulus hetk, et South kuuldust aru saaks. „Kohalike olude? Kas see juhtus minu piirkonnas?“
„Miks sa muidu uurimisrühmas olema peaksid? Naine istub väljas mõrvauurijate autos ja ootab.“
„Ma ei saa aru. Mis täpselt juhtus?“
„Pole veel öeldud. Teade tuli nüüdsama. Tõmba nüüd uttu, Bill. Ole hea mees, tee oma tööd ja las mina teen oma.“
See oli tavaline kabinet tavalises provintsi politseijaoskonnas: seinad kaetud pisut kulunud valge värviga; hall vaip seersandi korras kirjutuslaua ees oli kohast, kus politseinikud neile jagatavate ülesannete pärast kaubeldes seisid, kulunud. Kirjutuslaua taga seinal rippus plakat: „Kuula. Õpi. Arene. Kenti politsei“.
„Kas sa seda kellelegi teisele delegeerida ei saa?“
„Ta tahtis just sind.“
„Aga kui ma temaga täna tegelen, kas siis ülejäänud nädala ei võiks seda keegi teine teha?“
„Ära tee mu elu raskeks, Bill,“ ütles korrapidajaseersant taas sõnade taktis silmi pilgutades ja pöördus arvutiekraani poole.
Enam kui kakskümmend aastat politseinikuna ametis, põhjaliku võmmi mainega – kuid South oli alati osanud mõrva vältida.
Ehk kulub selleks vaid päev või paar. Kui uus seersant on asjadele pihta saanud, saab ta oma tavapäraste ülesannete juurde tagasi pöörduda, tagasi kaasaegse politseitöö kindlustunnet sisendava bürokraatia ja oma valdkonna asjade korraldamise juurde. Ta oli ju hea politseinik. Mis siin ikka untsu saab minna?
William South peatus hetkeks enne klaasuksest välja astumist. Tänava ääres seisis töötava mootoriga sinine Ford. Selle rooli taga istus uus naine ja ainuüksi ta nägemine muutis mehe närviliseks.
Mees oletas, et naine on hilistes kolmekümnendates, tal olid värskelt lõigatud sirged pruunikad juuksed – uuel töökohal alustava naise tunnus. Ta sõrmed toksisid kärsitult rooli. Naine hakkab hirmsa hooga mõrva uurima; uustulnuk, esimene juhtum uues jaoskonnas, tahab asja kallale asuda, endast hea mulje jätta. Tahab end tõestada.
Hea politseinik? Osa mehest juba lootis, et ehk ei ole.
Ta ohkas ja lükkas välisukse lahti. „Alexandra Cupidi?“ hõikas mees.
„Ja kuidas mina sind kutsun? Bill? Will?“ vastas naine.
„William,“ tähendas mees.
„William?“ Kas naine muigas? „Noh, kui William, siis William …“ Tal õnnestus peaga enda kõrval oleva tühja istme poole osutades mehe nimi kolme silbi pikkuseks venitada. „Sel juhul olen mina Alexandra.“
Mees avas ukse ja vaatas autosse. Naisel oli seljas beež linane kostüüm, mis oli tõenäoliselt samuti värske täpselt nagu ta soeng, ent siiski juba kortsus ja vormist väljas. Ja auto? Oli alles teisipäev ja seega polnud ta seda kauem kui päeva jagu kasutada jõudnud, kuid ometi oli see juba nagu prügimägi. Jala all vedelesid tühjad krõpsu- ja suitsupakid ning iste oli kaetud igasugu pakendite ja purukestega.
„Vabandust,“ ütles naine. „Eilne õhtu venis natuke pikaks.“
Mees istus kaose keskele ja sikutas turvavöö torkekindla turvavesti ümber kinni. Williamini jõudnud kuulduste kohaselt oli naine töötanud Londoni politseis ja sellest piisas, et kõiki valvsaks muuta.
Seersant Cupidi sirutas käe, võttis tassihoidjast topsi ja rüüpas lonksu kohvi ning tähendas seejärel: „Niisiis, sa oled Kilo 3 piirkonna juhtivinspektor, eks ole?“
South noogutas ettevaatlikult. „Täpselt.“
„Väga hea.“ Naine pani käigu sisse.
„Ja seal toimus mõrv? Kas keegi poleks pidanud sellest mulle teada andma?“
„Praegu antaksegi. Kuidas sinna kõige kiiremini saab?“
„Kuhu täpsemalt? See on suur piirkond.“
„Vabandust.“ Naine kobas märkmikku otsides linase jaki taskus, avas märkmiku kinnituse ja lehitses, kuni jõudis kõige värskemate kritseldustega kaetud leheküljeni. „Lighthouse Road, Dungeness,“ sõnas ta.
Mees pöördus naise poole ja silmitses tähelepanelikult tolle nägu. „Kindel?“
Naine kordas aadressi.
Nüüd on sobiv hetk, mõtles mees, lihtsalt autost välja ronida ja tagasi politseijaoskonda kõndida. Öelda, et ta ei tunne end kõige paremini. „Ja see on aadress, kus asi väidetavalt toimus?“
„Mis sellega siis on?“ tahtis naine teada.
„Nad ei ürita sind mingi lolli naljaga vahele võtta või midagi sellist? Esimene nädal uues töökohas?“
„Millest sellised küsimused?“
„See on minu tänav. Ma elan seal.“
Naine kehitas õlgu. „Küllap sellepärast vaneminspektor ütleski, et peaksid kindlasti minu rühmas olema.“
South mõtles hetke kuuldu üle järele. „Kellega see juhtus?“
Naine lülitas suunatule sisse ja keeras auto tänavale, ise samal ajal avatud märkmikule kiirpilku heites ja märkmeid lugeda üritades. „Nime ei tea. Aadress on … Ma ei loe seda välja. Arm Cottage?“
„Arum Cottage.“
„Täpselt.“
„Robert Rayner,“ tähendas South.
Naine kergitas kulmu. „Küllap tõesti. Kuriteost andis teada naine nimega Gill Rayner.“
„Bob Rayner on surnud?“ William pilgutas silmi. Nad peatusid ülekäigukoha juures, mida mööda burkas naine üliaeglaselt vanamoodsat musta lapsevankrit üle tänava lükkas.
Naine pöördus mehele otsa vaatama. „Mul on väga kahju. Kas sa tundsid teda?“
„Naaber. Sõber.“ South vahtis küljeakent. „Arum Cottage asub minu kodust umbes saja jardi kaugusel.“
„Tore,“ vastas naine. „Ei, otse loomulikult mitte tore, kurb.“
South jätkas: „Niisiis ei tohiks ma juurdluses osaleda. Kuna ma tundsin ohvrit.“
Cupidi ajas suu prunti. „Raisk,“ ütles ta. Käruga naine jõudis lõpuks teisele poole teed. Seersant Cupidi sõitis üle sebra ja juhtis seejärel vilkuvate ohutuledega auto teisel pool teed olevate asfaldile joonistatud siksakjoonteni, kus jäi seisma.
„Oota üks hetk,“ ütles ta mobiiltelefoni lagedale tuues. Ta valis numbri ja tõstis telefoni seejärel kõrva äärde. „Vaneminspektor McAdam? Mul siin tekkis üks küsimus.“ Mees kuulis vaneminspektori häält.
Liiklusmüra tõttu ei saanud ta aru, mida vaneminspektor räägib.