title>
SISSEJUHATUS
Koos inimtsivilisatsiooni rajamisega planeedil Maa anti edasi ka teadmised, kuidas hoida elu ja korraldada ühiskonda. Need teadmised olid ja on universaalsed, alates taevakehade liikumisest kuni inimsuheteni. Universaalsed seadused hõlmavad loodusseadusi, füüsikaseadusi, psüühikaseadusi, lühidalt – kõiki valdkondi. Need on objektiivsed, ei sõltu inimteadvusest ega vaja ka inimesepoolset tunnustust või heakskiitu. Kuid inimesel on kasulik neid teada ja püüda nende järgi elada. See tähendab oma EGO allutamist tunnetatud looduslik-universaalsele maailmakorrale. Kogu universaalne seaduspärasus kannab lühidalt nime „Jumala seadused„. Siit tuleneb, et on ainult kaks maailmavaadet: jumalakeskne – objektiivne ja selle vastand – egokeskne. Uus maailmakord ongi rõhutatult oma EGO keskne. Sellest ka Apokalüpsis.
Inimegokeskne maailmavaade, mida nimetatakse ka teaduslikuks maailmavaateks, sai ajalooliseks praktikaks ja kogemuseks NSV Liidu näol, seega oli see ajalooline eksperiment ühtlasi teaduspõhise maailmavaate krahh. Nüüd üritatakse sedasama uuesti uue maailmakorra nime all.
Aga mida on siin „UUT„? Ei ole midagi uut siin päikese all, kõik on juba olnud ja kordub. Ajaloofilosoof elab küll inimesena selles ajas, aga filosoofina saab ta lähtuda ainult ja ainult ajaloolis-igavikulisest ja mitte hetkepoliitikast. Alati on olnud õukonnaprohvetid ja tõelised prohvetid, viimased küll tõrjutud või lausa hävitatud. Ei midagi uut siin päikese all.
Käesoleva raamatu valitud artiklite välja andmist soovinud tõid esile tsitaadi Voltaire´ilt, kes on sõnastanud arvamusevabaduse lausungis: „Ma ei ole nõus ühegi sõnaga, mida te ütlete, aga ma kaitsen alati Teie õigust seda teha!„ See oli öeldud Rousseau´le, kellele Voltaire andis ka varjupaika. Need 18. sajandil öeldud sõnad pidid siis pärast 1789. aasta revolutsiooni saama elureegliks. Enne tuli muidugi giljotiinil ellu viia loosung „Vabadus, võrdsus, vendlus!„
Seoses Eesti Vabariigi väljakuulutamisega 100 aastat tagasi küsime kahtlevalt–aralt: kas tuleb sada veel? Aga sada aastat on ajaloos lühike aeg, mõelda tuleb ajalises mõõtmes ajaloolis-igavikuliselt. Püsima jääb see, mis ei seo ennast liigselt ajalis-hetkelisega. Selleks aluseks on kultuur, mis on alati tuhandete aastate ulatuvusega ja tähendab traditsioone.
Eesti 100 aastat on seega liiga lühike aeg, millele midagi üles ehitada. Aegadega, mis on ajutised, ei samastata ennast ega „joosta ajaga kaasa„ – siis olete ajalised, hetkelised. Püsimiseks vajame ausat eneseanalüüsi, et me ei elaks luuludes ega pettekujutlustes. Enesepettus on ohtlik tervisele, õige diagnoos on raviks vältimatu. See ei pruugi olla meeldiv, kuid see peab olema TÕENE, ainult tões elamine on väärikas. Psühholoogiliselt on selitusprotsess ühtlasi ravi ja tervenemine.
Talupojahingega šveitslastelt oleks siinkohal õppida: Eesti delegatsioon, tutvudes Šveitsi maakaitsega, esitas küsimusi eestlastele „imelike ja ajast-arust„ tunduvate seisukohtade osas, mille peale šveitslane vastas, et nii tegid meie isad ja esiisad ja kui meie ka teeme nii, siis Šveits püsib.
21. sajandil kulmineerub protsess, mida nimetatakse Apokalüpsiseks. Oma piiramatus EGOs on inimkonnast saanud kõikeõgiv vähktõbi planeedil Maa, kus lõputu kasuahnus hävitab elu enda. On ilmunud tõesti „uus inimene„ – amoraalne inimtüüp, kes eluhävitavaid pahesid nimetab inimõigusteks, tehes kurja ja hävitades elu ilma süümepiinadeta. Siis ei ole lõpp enam kaugel.
Maailmavaade, mis ausa töö asemel hindab liigkasuvõtmist, hävitab iseennast.
Voltaire´ile kuulub veel ütelus: „Me jätame selle maailma maha täpselt sama rumalana, nagu teda siia tulles eest leidsime.„ See võis nii olla 18. sajandil. Aga selsamal sajandil käivitus protsess, mis rumalustumise osas on teinud väga suuri edusamme. Viimase põlvkonna ajal toimunu põhjal võime öelda nii: „Me jätame selle maailma maha veel rumalamana, kui siia tulles eest leidsime …„.
Kõige lõpuks tahaksin tänada kõiki, jah just kõiki, sest igaüks on lisanud kogemuse või nüansi kõige mõistmiseks. Eraldi tänan neid, tänu kellele see raamat ilmub: Indrek Petersoo, Toomas Abiline, Einar Lillo, Roose Maria Sõnajalg ja Aili Mittal-Jõgiste. Tänu neile said sõnad paberile.
Einar Laigna
Keskaja seisuslikku ühiskonda kujutav puu. Juurteks on taluühiskond, millel püsib ning millest ammutab jõudu kogu ühiskond. Lähtuvalt sellest tunnetusest on talurahvas igavikuliselt ülendatud ka latva. Keskajal ei pidanud talupojad tegema eraldi heategusid, kuna nad harisid maad. Ühiskonnapuu okstelt leiame kõik teised seisused. Autor Petrarca-Meisters, puulõige 16. saj.
Eesti 1000
Issand, Sina oled meile olnud
eluasemeks põlvest põlve!
Enne kui mäed sündisid
ja kui maa ja maailm loodi,
oled Sina, Jumal,
igavesest igavesti!
Sina viid inimese jälle põrmu
ja ütled: „Tulge tagasi, inimlapsed!”
Sest tuhat aastat on Sinu silmis
nagu eilne päev, kui see on möödunud,
ja nagu vahikord öösel!
Sa uhud nad ära,
nad on nagu uni,
nagu rohi,
mis hommikul haljendab!
See õitseb hommikul ja haljendab,
õhtul niidetakse ta ära,
ning ta kuivab ära!
Sest Sinu viha tõttu me lõpeme
ja Su vihaleegist me ehmume!
Eesti 100. Pikemalt ja täpsemalt öeldes, 100 aastat tagasi kuulutati välja Eesti Vabariik. Kahtlemata on käesolev aasta ühe rahva eneseteadvuses ülimalt oluline juubeliaasta. Kultuurrahvas on see, kellel on minevik, kes vaatab alati tagasi nendesse aegadesse, millal kõik algas ja kuidas algas. Rahvaste alguses on rahvaste isad. Sada aastat ajaloos on lühike aeg, kui mitte väga lühike, ja käesoleva kirjatüki pealkiri „Eesti 1000” soovib seda ajaloolist ulatuvust viia ajaloos tagasi, sest rahvaste eneste kujunemine on pikk protsess ja „Eesti 100” on seega ainult ühe momendi, kuhu on jõutud, teadvustamine ja tähistamine. Tsiteerides psalmi 90, tahame me viia „Eesti 100” teemakäsitluse mitte ainult ajalooliselt palju kaugemasse minevikku, vaid ka igaviku pilgu alla – sub specie aeternitatis. Ajaloo filosoofiline vaatlus peab asetama ajaloo alati kosmilises mõttes alguse ja lõpu vahele ja nägema üksikut ajaloolist protsessi selles kontekstis. Pealegi, kogu meie akadeemiliselt käsitletava ajaloo ulatuvus, mis piirdub mingi tühise 7000-8000 aastaga ehk valdavalt veeuputusjärgse ajalooga, välistades kõik eelmise, aitab meil seada ajaloo hetki sellesse suurde inimtsivilisatsiooni tsüklisse. Ainult igaviku pilk ajalisele ajaloole lubab mõista ka selle hetke tähendust ja ainult side igavesega võib anda ajalise püsivuse ka ajalis-ajaloolisele.
Viimasel 800 aastal on Eesti saatust määranud tema geograafiline asend Ida ja Lääne maailmade vahel. Siin on kokku saanud Bütsants kui ortodoksia, Moskva kui Kolmas Rooma ja franko-germaani katoliiklik maailm. See Ida-Lääne pendlikiikumine on olnud määrav Eesti mentaalsustüübi kujunemisel. Käesolev kirjatöö ei hakka Eesti ajalugu ümber jutustama, vaid meie põhirõhk on rahvuse kujunemisprotsessil, mentaalsus-ajalool, identiteedil ja selle säilitamisel. Igale ajaloolisele rahvale on tema minevik ja eriti oma riigi minevik eksistentsiks ja allesjäämiseks eriliselt tähtis.
Niisiis, meie saatust ajaloos kujundanud Ida on Vene Impeeriumi näol 1000-aastane riik. 1988. aastal täitus 1000 aastat ristiusu vastuvõtmisest Venemaal Kiievi-Vene vürstiriigis, kui Konstantinoopoli ortodoksia sai ühtse Vene riigi ideoloogiliseks aluseks. Ka Lääne pool on 1000-aastane riik – keskaegne keisririik – mille algusdaatum on 2. veebruar aastal 962, mil keiser Otto I Suur pühitsetakse paavst Johannes XII poolt suure Saksa Rahva Püha Rooma riigi keisriks. Nii Venemaal kui Saksamaal on mineviku suurte valitsejate hauad tänini austatud ja lillekoormate all. Nii nagu Moskvas võime näha mineviku tsaaride sarkofaagide juures lilli ja harduses seisvaid inimesi, võime sama kogeda Saksamaal. Keiserlike linnade nagu Quedlinburgi,