Lõpupidu. Heli Künnapas

      Kujundaja: Liis Karu

       Toimetaja: Laura Nirgi Tagakaane foto: Triin Künnapas Heli Kirjastus OÜ, 2018 www.helikirjastus.ee ISBN 978-9949-7252-3-6 ISBN 978-9949-7252-4-3 (epub)

      1.

      Lõpupidu

       „Aeg on käes minna teele,

       siin tehtud kõik, mis teha sai,

       kuid meeles pea, kust kõik algas

       ja ühel päeval tule ikka tagasi …”

      Koolikoori lauljate võrratud hääled täidavad kogu saali ning koolilõpetajad, õpetajad, sugulased ja muud külalised kuulavad lummatult.

      Raili laseb pilgu üle saalisistujate nägude – õndsalt naeratavad uhked vanemad ja vanavanemad oma võsukese suurpäeva nautimas; saali tagumises osas igavlevad kaugemad sugulased, kes ei mahtunud istuma, kellel on palav ja kes tahaksid, et üritus juba kiiremini lõppeks; õnnelikud väikesed lapsed, kellel lastakse ringi joosta; vähem õnnelikud veidi suuremad lapsed, kes peavad koos vanematega viisakalt istuma, sest nad on juba nii vanad küll, et kombekalt käituda.

      Raili vaatab enda kõrval istuvaid kaaslõpetajaid, kes kõik on tundmatuseni muutunud. Tüdrukutel on uhked juuksurisoengud ja võrratud kleidid, poistel valged või mustad ülikonnad. Kuna päev on päikeseline ja kuum, on kõigil palav, kuid uhkus tehtud töö üle ning teadmine, et see on viimane pingutus, aitab ka kohutava palavuse üle elada.

      Jah, seal nad kõik istuvad, oodates elutähtsat paberit – gümnaasiumi lõputunnistust! Paberit, mille nimel on kaksteist pikka aastat tööd tehtud. Paberit, mis avab uksed ning millel seisvad numbrid määravad ära iga lõpetaja valikuvõimalused tulevikuks – halvemate hinnete puhul piiratum ning heade puhul laiem. Vähemalt teooria järgi.

      Kõik kõnepidajad rõhutavad järjest, kuidas nüüd on lapsepõlv läbi ja pärast lõpupidu algab päris elu. Elu, mille nimel on siiani vaeva nähtud ja igasugused raskused ületatud. Raili ei saa aru, kas need tähtsad inimesed, kes koolilõpetajatele kõnet pidama lasti, tahavad kõik selgeks teha, et siiani need laval istuvad noored ei elanudki? Et senised aastad on nende jaoks vaid üks mäng olnud? Kõigi kolmekümne kuue lõpetaja jaoks algab alles nüüd elu, kus tuleb osata enda eest seista, ise otsuseid teha ja tulemuste eest vastutada?

      Raili vaatab tühjal pilgul direktorit, kes rääkis vist samu asju, mida kõnelejad enne teda. Raili pole päris kindel, sest ta ei kuula.

      Elu algab siit … Äkki ongi neil õpetlikke sõnu jaganud inimestel õigus, sest mida Raili-sugune noor inimene ikka elust teab? Kui teaks, siis elaks ta seda ju õigesti. Kui Raili oskaks elada, siis oleks Tema ju ka veel siin. Ta istuks koos teistega, saaks elutähtsa paberi, mis tunnistaks Ta harituks, ning kuulaks kõnesid sellest, kuidas Ta elu algab nüüd, sellest hetkest. Aga Teda pole siin ega tule ka. Tema elu ei alga ega jätku. Ta ei tule kunagi tagasi. Tema jaoks on tehtud kõik, mis Ta teha sai …

      2.

      Hoidke teineteist!

      „Kikerikii!” karjus kukk Raili telefonis. Tüdruk lükkas mobiiltelefoni äratuse kinni ja piilus poolkinniste laugude vahelt kella. See näitas kaheksa. Järelikult polnud võimalik rohkem teist külge keerata ja tuli üles tõusta.

      Viimane esimene september gümnaasiumis. Raili ei saanud veel aru, kas see tegi ta kurvaks või oli see hoopis rõõmustav märk eesootavast pääsemisest. Veel üks aasta selles nõmedas kolkaküla koolis ning ongi vabadus käes. Praegustest sõpradest on muidugi kahju, sest ei tea ju, kas keegi neist tulevikus samasse kooli satub, aga lõpuks ometi saab ta siis minema kolida. Minna mõnda suuremasse linna või isegi välismaale. Pärast gümnaasiumi lõpetamist on kõik uksed avatud ja kõik võimalik.

      „Näe, kes sealt tuleb,” hüüdis isa rõõmsalt, kui Raili köögiuksele jõudis. „Meie abiturient! Kuidas siis tunne ka on?”

      „Ee ... pole veel nagu aru saanud,” ühmas Raili vastu ning asus sööma.

      „Eks sa vaata ja uuri siis täna, et mida koolis vaja on. Me võime pärast mu tööpäeva lõppu poodi minna ja kõik asjad ära osta,” ütles ema.

      „Ema,” vastas Raili tüdinult, „ma olen seitsmeteistkümneaastane! Juba ammu suudan endale ise kõik vajalikud asjad ära osta. Pealegi ma ei usu, et täna üldse midagi täpsemalt selgub. Eks iga õpetaja räägib oma esimeses tunnis, mida seal vaja läheb. Seega ostunimekiri on ehk alles nädala lõpuks selgem.”

      „Oeh,” ohkas isa, „ma kipun ikka unustama, et oled juba suur tüdruk. Alles see oli, kui sa läksid esimesse klassi.”

      „Usu mind, aastad ei lähe siin kolkakülas piisavalt kiiresti. Loodetavasti viimane aasta vähemalt erineb veidigi eelmistest, kuigi ma kahtlen selles sügavalt. Ja siis ... ja siis ...” jäi Raili mõttesse.

      „Noh, ja siis?” küsis isa. „Mis siis edasi saab, kui sa kooli ära lõpetad?”

      „Hmm,” vastas tüdruk nõutult. „Ega ma tegelikult ei teagi. Aga ärge muretsege, küll ma viimase aasta jooksul selle välja mõtlen,” lausus ta rõõmsalt naeratades, tõusis laua äärest püsti ning läks köögist välja.

      Tüdruk haaras ukse kõrvalt laualt koolipäeviku ja pastaka ning kontrollis veel kord peeglist, kas riided, soeng ja meik on korras. Raili pidas ennast pigem sportlikuks tüdrukuks ja tavaliselt ei viitsinud ta välimusele kuigi suurt rõhku panna. Pikad pruunid juuksed olid tal enamasti mugavalt hobusesabasse seotud. Kellegi teise pärast polnud siin pingutada ja enda heaolu mõttes valis ta riietuse puhul alati selle, mis oli mugavam.

      „Ma siis lähen!” hüüdis ta vanematele, kes ikka veel köögis askeldasid, ning lippas uksest välja.

      Raili astus tänavale, mida mööda oli ta käinud alates sellest ajast, kui käia oskas. Selle seitsmeteistkümne eluaastaga oli ta Oodverest nii tüdinud. See oli jube kolkaküla, kus kõik tundsid kõiki, kõigil oli kõigi kohta midagi halba öelda, seal ei toimunud mitte midagi ja kui mõni üritus toimuski, siis – kõik tundsid kõiki ja mitte midagi huvitavat ei juhtunud.

      Paljud Oodvere noored olid ennast käest ära lasknud, sest tundus, nagu polekski mõtet kellegi ega millegi nimel pingutada. Raili aga polnud endale logelemiseks aega andnud. Esimeses klassis läks ta muusikakooli klaverit õppima ning järgmised seitse aastat olid suurel määral pühendatud vaid koolile ja muusikaõpingutele. See tasus ennast ära, sest muusikakooli lõpetas tüdruk klassi parimana. Nüüd aga istus ta klaveri taha vaid siis, kui oli endast tõeliselt väljas. Pillimäng oli hea võimalus oma emotsioone välja elada ja maha rahuneda.

      Seejärel liitus Raili kooli korvpallivõistkonnaga ning nüüd olidki korvpall ja kool tema elus ainsad olulised asjad. Mõne kossutüdrukuga oli vahetevahel jagelemist, sest enamik nendest oli mänginud juba algklassidest saati, kuid Raili liitus naiskonnaga alles kaheksandas klassis. Kuna ta pingutas palju, nagu iga oma tegemise puhul, ja arenes kiiresti, siis oli ta võistlustel päris palju mänguaega saanud. Mõni aga arvas, et see on ebaaus, kuna teised olid kauem mänginud. Maret oli üks nendest, kes selliste märkustega aeg-ajalt lagedale tuli. Enamasti suhtleski Raili kossutiimi tüdrukutega, kuna treeningute, võistluste ja treeninglaagrite pärast pidid nad niikuinii palju koos olema, seega ülejäänud aeg tuli koolile pühendada.

      Õppimist võttis Raili tõsiselt. Jah, enamik pähetuubitavast materjalist näis olevat mõttetu ja tundus, et mõni õpetaja ei tea vist ise ka, mida räägib. Samas oli ta küllalt näinud vanemate klasside ülbitsejaid, kes kuulutasid, et kool on nõme ja nemad tahavad vaid sellest kolkakülast minema saada. Lõpuks aga jäi kool sellise ülbitsemise peale lõpetamata või sai lõpetatud halbade hinnetega ja kokkuvõttes tähendas see eluaegset Oodveres kükitamist. Mõni saab varakult lapsed, keda ei suuda üleval pidada, mõne jaoks muutub pudelitõstmine igapäevaseks lemmiktegevuseks, otsitakse vähetasustatud juhutöid ...

      Raili ei olnud valmis sellega riskima! Parem praegu koolile ja õpingutele piisavalt tähelepanu pöörata, et saaks pärast