or.Kaan" target="_blank" rel="nofollow" href="#fb3_img_img_2e13b8ec-0183-5951-8f35-2d084f41f955.jpg"/>
Jüri v. Grauberg
A V A K O N T O R
Kaanekujundaja
SIIRI KASK
ISBN 978-9949-88-611-1 (trükis)
Auratrükk
ISBN 978-9949-01-041-7 (epub)
Jüri v. Grauberg
A V A K O N T O R
I peatükk
„Kuule Ken, on sul mulle mõni euro laenata? Palun...“ lendas äkki tehnikajuht Ken Vilderseni postkasti kiri Eileenilt.
Ken tõstis imestunult silmad ja nägi kümmekond töölauda eemal istuva tüdruku põnevil silmi. Eileen Lehepuu oli üsnagi pilkupüüdev, veidi üle kahekümnene brünett neiu. Mõnikord meeldis tal arvuti taga töötades oma juukseid kord ettepoole sättida, kord jälle kukla taha lükata. Hiljem taipas Vildersen, et tüdruk sättis oma juukseid ettepoole vaid siis, kui tal millegipärast silma alune sinine oli. Eileen meeldis noormehele. Meeldis isegi väga, kuid tal polnud siiani olnud julgust tüdrukuga eriti suhelda. Muidugi võis ta iga kaunitariga rääkida, komplimentigi teha, aga millekski tõsisemaks ei jätkunud pealehakkamist. Ken kartis, et kui ta hakkab tõsisemast suhtest rääkima, kasvõi vihjates, siis naerdakse ta lihtsalt välja. Ometi oli tal juba pikemat aega plaan - leida endale ilus ja armas tüdruk ja temaga koos elama hakata. Noormehel polnud ka laste vastu midagi. Miks ka mitte? Igal enesest lugupidaval mehel on enamasti nii naine kui lapsed.
Imelik, mõtles Ken. Pole nagu kuulnud, et meil keegi kelleltki raha laenanud oleks. Avakontoris levis igasugune info, eriti pikantne, millegipärast erilise kiirusega.
„Kui palju tahad? Mis mureks?“ Noormees laskis sõrmedel kähku üle klaveri käia ning saatis kirja ära. Ootamatu võimalus Eileeniga lähemalt suhtlemiseks tuli ära kasutada.
„Paluksin kümneka, aga kui saad, siis võiks rohkem ka olla.“
„Saab küll. Tahad sulas või ülekandega?“
„Sulas… Ainult ära siin anna,“ vastas tüdruk kähku.
„Saan aru, aga kus siis?“
„Lähen veidi aja pärast Tiigrikäppa. Ole hea ja tule mulle kohvikusse järele…“
„Hea küll!“
Vildersen tõmbas teksapükste taskust rahakoti välja ning piilus sisse, sest ta ei teadnud, kui palju tal seal sularaha parasjagu oli. Tavaliselt arveldas ta pangakaardiga ja oli aegu, kus tal polnud rahakotis sentigi, et mõnes kaubanduskeskuses vajadusel tualetti minna. Ka seekord polnud seal peale viielise ja punase sendi midagi.
Ken tõusis, jalutas avakontorist välja, sõitis liftiga seitse korrust allapoole ja seadis sammud üle tänava asuva kohviku Tiigrikäpp poole. Temagi käis seal vahetevahel söömas ning sissepääsu juures oli ka pangaautomaat.
Sel ajal kui ta automaadist raha võttis, möödus temast sõnagi lausumata Eileen ning läks kohvikusse.
Imelik, mõtles noormees jälle. Ise tahtis raha saada, aga marssis minust kui postist mööda.
Ken läks samuti Tiigrikäppa sisse ja pidi Eileenile peaaegu otsa astuma – tüdruk seisis kohe ukse juures ja ootas teda.
„Kas sulle viiekümnest piisab?“
„Jaa!“ sosistas tüdruk ja peitis saadud raha kähku teksapükste taskusse. „Palun ära küsi praegu midagi ja ära räägi ka kellelegi.“
„Miks peaksingi?“ kohmas Ken.
„Räägin ise pärastpoole…“ lubas Eileen, naeratas noormehele ja võttis kandiku ning läks ärevalt ringi vaadates leti juurde söögipoolist ostma.
Vildersen võttis ka kandiku aga jäi järjekorras tüdrukust paar-kolm inimest tahapoole. Talle tundus, et Eileen pelgab teda millegipärast või ei taha lihtsalt näidata, et tal on Keniga mingit tegemist. Seepärast ei läinud ta ka tüdruku juurde sööma, vaid valis veidi eemal ühe vaba laua ja istus selle taha einetama. Noormees sai just praega ühele poole, kui nägi äkki, et nende ühine tiimikaaslane, Ivo Maaren, tirib Eileeni kättpidi Tiigrikäpast välja ning Keni kõrvu ulatus Ivo vihane küsimus, „kust kohast sa, kuradi paksmagu raha said, et siia õgima tulid?“
Eileen oli küll ümaram kui mõni teine noorik nende tiimis, aga sugugi mitte paks. Ja kuigi ta kasvu poolest võinuks Keni arvates Ivole tuule alla teha või vähemalt vastu hakata, ei teinud ta seda millegipärast vaid läks hoopiski kui lammas alandlikult mehele järele.
Imelik… mõtles Vildersen taas, kes teab mitmes kord sel päeval, kui oli lõunatamise lõpetanud ja pikkamööda kontori poole sammus. Sõitis liftiga üles ja jättis kingad kontorisse sisenedes kohe ukse juurde. Kuna kogu kontoripõrandat kattis vaip, siis käisid kõik töötajad seal ringi sokkides. Isegi Boss, tugevalt üle kolmekümnene, tüsedusele kalduv abielumees. Ja naistemees, nagu avakontoris sosistati.
Keni arvates püüti küll niimoodi hoida puhtust ja koonerdati koristaja palga arvelt, aga põrand ei hiilanud siiski erilise puhtusega, sest kui mõni pani hommikul juhtumisi jalga heledad sokid, siis olid päkad õhtuks hallid või lausa mustad.
Avakontoris olid kõik vajalikud ruumid. Köögiosa, kus seisis pidevalt töös olev võimas kohvimasin, tualettruumid ja mitu erineva suurusega nõupidamisruumi, lisaks mitmed pisikesed helistamisruumid, paigutatud korruse keskele ja kus sees vaid üks mõnus tugitool. Ümber nende oli kogu korruse ulatuses vaid töölauad, millel siis kas lauaarvutid või läptopid. Mitmes kohas oli töölaudade vahel justkui sirmiks ees madal, läbipaistev klaassein, sest tiimis oli ikka keegi, kes soovis kasvõi näilistki privaatsust. Muide, ka nõupidamisruumidel olid lillelise mustriga läbipaistvad klaasist seinad ja samasugused uksed. Nii oli alati võimalik näha milline ruum parajasti vaba oli. Selguse mõttes kirjutati punase markeriga nõupidamisruumi klaasuksele, mis kellast kellani sooviti seda ruumi kasutada. Pärast polnud mingi probleem see tekst kustutada ja vajadusel uus teade kirjutada.
Vildersen istus oma töölaua taha aga enne kui ta jätkas käsilolevas projektis AutoCAD’iga paranduste tegemist, saatis Eileeenile kirja.
„Mida Ivo sinust tiris? Sul jäi ju pool toitu söömata.“
„Ta ei luba mul süüa… Ma ei saa sellest rääkida,“ tuli kiire vastus.
„Sa oled temaga abielus või elad niisama koos?“
„Ei ole abielus ja ei ela ka koos!“