Tooge mulle Ivy Pocketi pea. Caleb Krisp

      Originaali tiitel:

       Caleb Krisp Bring Me the Head of Ivy Pocket Greenwillow Books Imprint of HarperCollins Publishers 2017 Toimetanud ja korrektuuri lugenud Margot Visnap Text copyright © 2017 by Caleb Krisp Illustrations copyright © 2017 by Barbara Cantini All rights reserved. © Tõlge eesti keelde. Tiina Viil, 2018 ISBN 978-9985-3-4463-7 ISBN 978-9985-3-4558-0 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2018 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak

      „Miks me aeglasemal tsõitma hakkasime?”

      Ma ei maganud. Lihtsalt tukastasin kergelt, nagu noored daamid pikal tõllasõidul ikka. Mul oli suu pärani lahti. Pea peenel viisil taha kallutatud. Vahel pääses kuuldavale ka mõni musikaalne norsatus. Kõik väga elegantselt.

      „Kutsar, miks me aeglustame?” Naisehääl. Naine tundus võrdlemisi ärritunud. „Meie järgmise peatuseni on veel miile. See on äärmiselt ebatavaline.”

      Mu rahulik uinak ei kannatanud sellist valjuhäälset olendit välja. Kui naine lobises „plaanivälistest peatustest”, sain äkki aru, et akende lõgisemine ja tõllamürin jäid korraga järele.

      „Vabandust.” Tundsin teravat torget ribide vahele. „Kas sa nihutaksid ennast?”

      Mind lükati kõrvale, sest keegi pressis ennast minu ja akna vahele istuma. Mu silmad plõksatasid lahti. „Mida sa oma arust teed, igavene tobe lehm?”

      Trügija oli too pepsi olekuga ameeriklanna preili Finch. Seesama, keda oli vapustanud, et ma sõidan Londonisse üksinda. „Oma kohalt ma maanteele ei näe ja ma tahan ometi teada, miks me nii äkki peatusime.” Ta mossitas huuli ja vahtis tigedalt. „See on ikka äärmiselt ebatavaline.”

      Olin nüüd litsutud vastu seda nägusat noormeest, kes magas sügavalt, „David Copperfield” rinnal. Minu vastas olid kolm valgejuukselist õde ametis kollasiniste sallide kudumisega. (Ma ei teadnud nende nimesid, aga olin üsna kindel, et nad olid Jupats, Suurkõrv ja Toriseja.)

      „Täiesti arusaadav,” ütlesin ja rammisin preili Finchi viisakalt õlaga. „Lõppude lõpuks, milleks muuks need tõllasõidud ikka on kui selleks, et sind une ajal metsikult rünnataks?”

      Preili Finch tõmbas kardina eest. „Noh, palun vabandust,” ütles ta sugugi mitte kahetseval toonil. „Kuigi see oli kõigest väike torge.”

      „Tõsi ta on,” nõustusin innukalt. „Olen kindel, et mulle kõigest tundus, et see oli peletislikult valus, sest sind on õnnistatud metsatöölise kätega.”

      Preili Finch vahtis vihaselt. Heitis pilgu oma käsivartele. „Mind… mind on alati kirjeldatud kui õrna naisolevust.”

      „Mis muudab su pundunud käsivarred veel tähelepanuväärsemaks.” Laksasin talle uue sõbra kombel vastu põlve. „Sa peaksid tsirkuses esinema, kullake. Teeniksid terve varanduse.”

      Preili Finch kibrutas laupa, vangutas pead ja turtsatas. Mis oli ameerikalik viis väljendada sügavat rahulolu. Siis pööras ta pea ära ja vaatas aknast välja. „Väljas on nii pime, et ma ei näe õieti midagi.”

      See oli küll tõsi. Kuigi kell näitas, et on kaks päeval, oli vaade troostitu – tumedad pilved rippusid kohutavalt madalal ja keerlesid nagu ahjust kerkiv suits.

      Toetusin istme seljatoele ja ohkasin. Mõtlesin, kus ma olen. Ja miks. Tõld oli teel Londonisse. Ja ma läksin sinna kõige tõsisematel põhjustel. Et päästa Rebecca ja tuua ta koju (Winslow Street oli ainuke koht, mis võimaldas mul pääseda otse Prospa House’i). Et välja uurida, miks need valvurid, kes teda vangis hoidsid, näisid mind tundvat. Ja vabastada Anastasia Radcliff võikast hullumajast Islingtonis ning viia ta kokku lapsega, kellest ta oli nii julmalt lahutatud. Aga parajasti seisis tõld lihtsalt paigal. Ja esimest korda tuli mulle pähe, et see on üsna veider. „Mida sa näed, preili Finch?”

      „Suurt midagi,” vastas ta. „Siiski – kutsar ronib alla.”

      „Midagi on tee peal,” teatas Suurkõrv aknast välja vaadates.

      „Mis see võiks olla?” küsis Jupats.

      Toriseja nipsutas mulle sõrmi, justkui oleksin puudel. „Tüdruk, mine ütle kutsarile, et ta sõidaks mööda sellest, mis iganes seal teed tõkestab. Ütle talle, et mu õed ja mina peame olema kella üheksaks Londonis, muidu jääme laevast maha.”

      Kuigi ma raudselt ei sallinud käsutamist – eriti kui kamandas mingi ebaviisakas vanamutt – tahtsin tõesti teada, mis meid kinni peab.

      Seega pressisin ennast preili Finchist mööda ja astusin tõllast välja. Teed palistasid tihedad nisupõllud, kuldsed kõrred näisid tusaste tormipilvede all roostepruunidena. Eemalt kostis ärritatud hääli – aga alles siis, kui olin läinud ringiga ümber hobuste ja sain vabalt teele vaadata, mõistsin lõpuks, milles asi.

      Väike kohvreid täis vanker oli ümber läinud. Kutsar lamas maas ja tema peast immitses verd. Tema kõrval seisis suure kondiga naine ja nuuksus pööraselt, meie kutsar härra Adams sidus samal ajal lahti vankri ette rakendatud kahte musta täkku.

      Kui hobused olid vabad, kummardus härra Adams alla, et hoolitseda vigastatud mehe eest, kes näis rohkem muretsevat vankri pärast. Kui kutsarid arutasid, mis oli juhtunud, osutas härra Adams eemale väikese talumaja poole ja märkis, et paar abikätt kuluks marjaks ära.

      „Kas ma lähen ja tõstan häiret?” küsisin abivalmilt.

      „Ma oleksin võinud surma saada!” kriiskas turske naine. „Ime, et ma kaela ei murdnud!”

      „Kas te saite viga, proua?” kostis hääl minu tagant. Keerasin ringi ja nägin preili Finchi, kes vaatas, kulm kortsus. „Kas ma saan aidata?”

      „Maandusin õla peale,” kurtis naine käsivart kinni hoides, „ja see valutab mis hirmus.” Ta nuuksus taas. „Ma oleksin võinud surma saada.”

      „Mis juhtus?” küsisin naiselt.

      Ta osutas haavatud mehele. „Sõitis nagu hullumeelne, vaat mis!”

      Hakkas sadama vihma, mida tuul igas suunas laiali pillutas.

      „Vaene naine,” lausus preili Finch tõsiselt. „Tulge koos meiega tõlda varjule. Me saadame arsti järele.”

      „Väga lahke teist,” ütles naine, „aga ma pean siia jääma ja oma asjadel silma peal hoidma.” Ta noogutas minu poole. „Võibolla saab tüdruk mulle seltsiks olla? Ma olen lausa närvipundar, päris tõesti.”

      Preili Finch arvas, et see on suurepärane mõte – ta lükkas mind viriseva naisterahva poole ja kiirustas tõlda tagasi. Naine haaras mul kõvasti käest ja muudkui korrutas, kui lähedal ta surmale oli olnud. Märkasin, et ta heitis vargsi pilke maanteele meie taga.

      „Te saite ikka kõva obaduse vastu pead,” märkis härra Adams vankrikutsarit jalule tõmmates.

      „On hullematki ette tulnud,” ütles kutsar valust võpatades. „Pean lihtsalt… natuke puhkama.”

      Härra Adams aitas kutsaril teeserva komberdada ja seadis ta seal õrnalt istuma. Aga ma ei pööranud sellele eriti tähelepanu – sest mu pilk oli endiselt kinni viripillil, kes mu kätt pigistas. Hädas näitsiku kohta oli ta silmapaistvalt jõuline. Väikesed kohutavalt lähestikku asuvad säravad silmad. Nahk vagusid ja süvendeid täis nagu saiapäts. Puhmas kulmud. Nina keskelt paremale viltu.