1b0fd48b92.jpg"/>
Originaaltiitel:
The Bible: The Biography
Atlantic Books
2007
Copyright © 2007 by Karen Armstrong
First published by Atlantic Books Ltd
Autoriõigused © Tõlge inglise keelest. Kaupo Nurk, 2019
Autoriõigused © Saatesõna. Ergo Naab, PhD
Kõik õigused on kaitstud.
Toimetanud Malle Kiirend
Retsenseerinud Ingmar Ignatius Kurg
Konsulteerinud Anu Põldsam
Kujundanud ja küljendanud Mari-Liis Bassovskaja
© 2019, eestikeelne väljaanne Kirjastus Gallus
ISBN 978-9949-668-15-1
ISBN 978-9949-668-16-8 (epub)
Eileen Hastings Armstrongi mälestuseks
(1921–2006)
Sissejuhatus
Inimolendid on tähendusi otsivad olevused. Kuni me pole oma elust leidnud mõnd mustrit või muud tähendusväärset, kaldume kergesti meeleheitesse langema. Keel mängib meie otsingutes tähtsat rolli. Keel pole mitte ainult eluliselt vajalik suhtlusvahend, vaid aitab ka sõnastada ja selgitada meie sisemaailma seosetuid tormikeeriseid. Kasutame sõnu, kui soovime, et sünniks midagi väljaspool meid endid; anname käske või nõuame ja ühel või teisel moel kõik meie ümber muutub, ükskõik siis kui vähesel määral. Kuid kõneldes saame ka midagi vastu; ainult mõtte sõnastamine võib tuua selguse ja sihikindluse, mida mõttel varem polnud. Keel on müstiline. Kui sõna on välja öeldud, saab eeterlik lihaks; kõne eeldab kehalisust – hingamist, lihaste kontrolli, keelt ja hambaid. Keel on keerukas kood, mida juhivad sügavad sisemised seadused, mis üheskoos moodustavad rääkija jaoks, kui too pole just väljaõppinud lingvist, hoomamatu sidusa süsteemi. Kuid keel on loomupäraselt ebaadekvaatne. Alati jääb midagi välja ütlemata, midagi jääb väljendamatuks. Meie kõne teeb meid teadlikuks meie inimlikule kogemusele omasest üleloomulikkusest.
Kõik öeldu mõjutab seda, kuidas me loeme Piiblit, mis nii juutide kui kristlaste jaoks on jumalasõna. Pühakiri on olnud religioosse tahteavalduse oluliseks elemendiks. Peaaegu kõigis suuremates usundites on inimesed pidanud teatud tekste pühaks ja olemuslikult teistest dokumentidest erinevaks. Oma kõrgeimate püüdluste kaalu, kõige pillavamad ootused ja suurimad hirmud on nad neile kirjutistele usaldanud ning salapärasel moel on ka tekstidest midagi vastu saanud. Lugejad on tajunud kirjutistes midagi kohalolusarnast, mis on neid seega juhtinud tavaülesesse mõõtmesse. Nad on oma elu seadnud kirjasõna järgi nii argipäevas kui ka vaimses ja moraalses plaanis. Pühades tekstides räägitud lugusid on inimesed tavaliselt pidanud tõeks, kuid kuni hilise ajani pole lugude kirjanduslik ega ajalooline täpsus olnud oluline. Pühakirja tõde ei saa hinnata enne, kui see on – kas rituaalselt või eetiliselt – praktikas ära proovitud. Budistlikud pühakirjad annavad näiteks mõningat infot Buddha elust, kuid on vaid kaasanud need juhtumid, mis näitavad budistidele seda, mida nood peavad omaenese valgustumiseni jõudmiseks tegema.
Tänapäeval on pühakiri sõimusõna. Terroristid kasutavad Koraani oma jõleduste õigustamiseks ja mõned väidavad, et nende pühakirja vägivaldsus muudab moslemid krooniliselt agressiivseteks. Fundamentalistlikud kristlased võitlevad evolutsiooniteooria õpetamise vastu, kuna teooria on vastuolus piibelliku loomislooga. Juudid väidavad, et kuna Jumal lubas Kaananimaa (praegune Iisrael) Aabrahami järeltulijatele, on palestiinlaste rõhumise võtted seaduslikud. Pühakirja taaselustamine on tunginud ka avalikku ellu. Religiooni sekulaarsed oponendid väidavad, et pühakiri külvab vägivalda, sektantlust ja sallimatust, et see hoiab inimesi enese peale mõtlemisest ja soodustab väärkujutlusi. Kui religioon jutlustab kaastunnet, miks siis on pühades tekstides nii palju vihkamist? On’s tänapäeval võimalik olla „usklik“, kui teadus on hulganisti piibliõpetusi õõnestanud?
Kuna pühakiri on muutunud nii plahvatusohtlikuks teemaks, on vaja selget määratlust, mida see endast kujutab ja mida mitte. Käesolev Piibli elulugu heidab sellele religioossele nähtusele mõningat valgust. Ülioluline on märkida, et Piibli ainult sõnalise tähendusega piirduv tõlgendamine on alles algusjärgus. Veel üheksateistkümnendal sajandil arvasid väga vähesed, et Esimese Moosese raamatu esimene peatükk on tegelik loomislugu. Sajandeid nautisid juudid ja kristlased väga allegoorilist ja leidlikku tõlgendust, kinnitades, et Piibli sõnasõnaline lugemine pole ei võimalik ega soovitav. Nad on Piibli ajalugu ümber kirjutanud, asendanud piiblilugusid uute müütidega ja tõlgendanud loomisloo esimest peatükki üllatavalt erineval moel.
Juudi pühakirjad ja Uus Testament olid mõlemad alguses suulised teadaanded ja isegi peale seda, kui need kirja said pandud, eelistati sageli ka edaspidi suulist kõnet, ja see tava on säilinud ka teistes pärimustes. Algusaegadest saadik on inimesed kartnud, et kirjutatud pühakiri tugevdab jäikust ja ebareaalset, otsusekindlat veendumust. Religioosseid teadmisi ei saa edastada nagu muud infot, lihtsalt püha lehekülje teksti sõna-sõnalt mällu skaneerides. Dokumentidest saavad algselt „pühakirjad“ mitte seetõttu, et neid arvatakse jumalikust inspiratsioonist looduiks, vaid inimesed hakkavad neid teistmoodi kohtlema. Kindlasti oli see nii Piibli varasemate tekstidega, mis muutusid pühaks vaid siis, kui neile läheneti rituaalses kontekstis, mis eraldas need argielust ja ilmalikest mõtlemisviisidest.
Juudid ja kristlased kohtlevad omi pühakirju tseremoniaalse austusega. Toorarull on sünagoogis kõige püham ese; hinnalisse kesta suletuna ja laekas asuvana näidatakse seda jumalateenistuse tipphetkel, kui rull käib ametlikult ringi koguduses, mille liikmed seda oma palvesalli tuttidega puudutavad. Mõned juudid isegi tantsivad rulliga, emmates seda kui armsamat. Õigeusklikud, mõnikord ka katoliiklased, kannavad Piiblit protsessioonis, suitsetavad viirukiga ja tõusevad ettelugemise ajal püsti, tehes ristimärgi laubal, huultel ja südamel. Protestantlikes kogukondades on jutlus teenistuse kõrghetkeks ja piiblilugemine igapäevase usuelu osa. Kuid veelgi tähtsamad olid vaimsed õpetused, millega kaasnesid paast, kehaasendid ja keskendumisharjutused, mis aitasid juba algusest peale juutidel ja kristlastel Piibliga erinevas meeleseisundis tähelepanelikult tutvuda. Seega tekkis neil võimalus lugeda ridade vahelt ja leida midagi uut, kuna Piibel tähendas alati kirjapandust enamat.
Algusest peale polnud Piibel ühe sõnumi kandjaks. Kui toimetajad parandasid nii juutide kui kristlaste testamenti, lisasid nad võistlevaid vaateid ja paigutasid need, kommentaare lisamata, teineteise kõrvale. Alates esimesest autorist lubasid Piibli kirjutajad endile vabadust pärandatud tekste ümber teha ja anda neile täiesti erinev tähendus. Hiljem pidasid tõlgendajad Piiblit oma ajajärgu probleemide lahendamise malliks. Mõnikord lubasid nad Piiblil oma maailmapilti kujundada, kuid muutsid seda oma suva järgi, pannes Piibli ajakohaselt kõnelema. Tavaliselt polnud nad huvitatud Piibli tekstilõigu algse tähenduse väljauurimisest. Piibel „tõestas“, et oli püha, kuna inimesed avastasid pidevalt uusi võimalusi tõlgendamiseks ja leidsid, et see keeruline, iidne dokumendikogu heidab valgust olukordadele, mida Piibli autorid poleks eales suutnud ette kujutada. Ilmutus oli jätkuv protsess; seda ei piiratud Siinai mäe ammuse teofaaniaga; tõlgendajad jätkasid jumalasõna kuuldavaks tegemist iga uue põlvkonna jaoks.
Mõned tähtsamatest piibliautoriteetidest nõudsid, et ligimesearmastus peab olema tõlgenduse juhtmõtteks: iga viha või põlgust levitav tõlgendus oli ebaseaduslik. Kõik maailma usundid väidavad, et kaastunne pole mitte ainult põhivoorus ja tõelise usklikkuse test, vaid see juhatab meid tegelikult nirvaana, jumala ja dao lävele. Ometi kajastab Piibli elulugu kurval kombel nii religioosse otsirännu põrumisi kui triumfe. Piibli autorid ja nende tõlgendajad on liialt tihti alla jäänud oma kogukonnas valdavale vägivallale, ebasõbralikkusele ja piiratusele.
Inimolendid otsivad ekstasis’t, „väljumist“ oma tavalisest, argipäevasest kogemusest. Kui ekstaasi ei leita enam sünagoogist, kirikust või mošeest, otsitakse seda tantsust, muusikast, spordist, seksist või uimastitest. Kui inimesed loevad Piiblit vastuvõtlikult ja vaistlikult, leiavad nad, et see annab neile vihjeid olemusevälisest.