Vestlused sõpradega. Sally Rooney

      Originaali tiitel:

       Sally Rooney

       Conversations with Friends

       Faber & Faber

       2017

       Raamatu väljaandmist on toetanud Iiri kirjandusfond (Literature Ireland)

       Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital

       Toimetanud ja korrektuuri lugenud Kirsti Sinissaar

       Kujundanud Maris Kaskmann

       Copyright © Sally Rooney, 2017

       © Tõlge eesti keelde. Triin Tael, 2019

       ISBN 978-9985-3-4621-1

       ISBN 978-9985-3-4706-5 (epub)

       Kirjastus Varrak

       Tallinn, 2019

       www.varrak.ee

       www. facebook.com/kirjastusvarrak

       Trükikoda OÜ Greif

      „Me kõik peame kriisiajal üha uuesti otsustama, keda me armastame.”

      FRANK O’HARA

      Tänusõnad

      Seda raamatut kirjutades lähtusin paljuski vestlustest omaenda sõpradega, iseäranis Kate Oliveri ja Aoife Comeyga; tahaksin neid mõlemat väga tänada. Aitäh ka käsikirja varajasi versioone lugenud sõpradele: Michael Bartonile, Michael Nolanile, Katie Rooneyle, Nicole Flatteryle ja ennekõike John Patrick McHugh’le, kelle võrratu tagasiside aitas raamatu arengule niivõrd oluliselt kaasa.

      Eriline tänu Thomas Morrisele mu loomingu varajase ja vankumatu toetamise ning aastatepikkuse rikastava sõpruse eest. Siiras aitäh sulle, Tom.

      Olen väga tänulik Chris Rooke’ile, kelle korteris suur osa sellest raamatust kirjutatud sai, ning Joseph ja Gisele Farrellile, kelle külalislahkus andis mulle võimaluse töötada romaani mõningate osade kallal Bretagne’is. Tänusõnu väärib ka Arts Council of Ireland oma finantsabi eest selle projekti lõpetamisel.

      Suur-suur tänu mu agendile Tracy Bohanile ja mu toimetajale Mitzi Angelile; nende terav pilk ja abi on olnud hindamatu väärtusega. Aitäh ka kogu Faberi kirjastuse tiimile, kes on minu eest niivõrd hästi hoolitsenud, ja Alexis Washamile Hogarthist.

      Nagu ikka, olen määratult tänulik oma vanematele.

      Selle raamatu kirjutamise ja toimetamise igas järgus lootsin ennekõike John Prasifka juhtnööridele, nõuannetele ja toetusele. Ilma temata poleks mingit raamatut; parim, mis siin on, on pärit temalt.

ESIMENE OSA

      1

      Bobbi ja mina tutvusime Melissaga linna peal luuleõhtul, kus me kahekesi esinesime. Melissa tegi meist õues foto, kus Bobbi suitsetas ja mina hoidsin kohmakalt vasakut rannet paremas peos, otsekui kardaksin, et ranne teeb minu juurest vehkat. Melissa kasutas suurt profiaparaati ja hoidis spetsiaalses fotokakukrus mitmeid eri objektiive. Piltide tegemise ajal ta lobises ja suitsetas. Ta rääkis meie etteastest ja me rääkisime tema tööst, mis oli meile internetis silma jäänud. Kesköö paiku baar suleti. Siis hakkas vihma sadama ja Melissa ütles, et kutsub meid enda poole dringile.

      Ronisime kõik takso tagaistmele ja hakkasime turvavöid kinni panema. Bobbi istus keskel, pea Melissaga rääkimiseks kõrvale pööratud, nii et nägin tema kukalt ja väikest lusikataolist kõrva. Melissa ütles juhile Monkstownis asuva aadressi ning ma pöördusin aknast välja vaatama. Raadiost kostis hääl ja lausus sõnad: kaheksakümnendate ... popi ... klassika. Siis kõlas kõll. Olin elevil, valmis proovilepanekuks, mida kujutab endast võõra kodu külastamine, mõeldes juba välja komplimente ja teatud näoilmeid, et võluv välja näha.

      Maja oli punastest tellistest kahepereelamu, mille ees kasvas plaatanipuu. Selle lehed paistsid tänavalaterna all oranžid ja kunstlikud. Kaifisin hirmsasti teiste inimeste kodude sisemuse nägemist, eriti selliste inimeste, kes olid Melissa kombel natuke kuulsad. Otsustasin kohemaid, et jätan tema kodu kohta kõik meelde, et saaksin seda hiljem meie teistele sõpradele kirjeldada ja et Bobbi saaks takka kiita.

      Kui Melissa meile ukse lahti tegi, tuiskas esiku poole väike punane spanjel ja hakkas meie peale haukuma. Esikus oli soe ja tuled põlesid. Ukse kõrval oli madal laud, kuhu keegi oli jätnud hunniku peenraha, juukseharja ja lahtise huulepulga. Trepi kohal rippus Modigliani repro, lamav alasti naine. Mõtlesin: see on päris oma maja. Siin võiks elada terve pere.

      Meil on külalisi, hüüdis Melissa koridori kaugemasse otsa.

      Kuna kedagi välja ei ilmunud, järgnesime talle kööki. Mäletan, et nägin küpsete puuviljadega täidetud tumedat puukaussi ja märkasin klaasist talveaeda. Rikkad inimesed, mõtlesin ma. Toona mõtlesin ma kogu aeg rikastest inimestest. Koer oli meile kööki järele tulnud ja nuhutas me jalge ümber, aga Melissa ei teinud temast juttu, ja meie siis kah ei teinud.

      Veini, küsis Melissa. Valget või punast?

      Ta kallas veini tohututesse kausi mõõtu klaasidesse ning me kõik istusime madala laua ümber. Melissa küsis, kuidas me olime ühiste luuleetendustega algust teinud. Olime tookord mõlemad äsja ülikoolis kolmanda kursuse lõpetanud, aga üheskoos esinenud olime koolist saadik. Eksamid olid selleks ajaks juba läbi. Oli mai lõpp.

      Melissal oli fotokas laua peal ja ta tõstis seda aeg-ajalt mõne pildi tegemiseks, naerdes eneseirooniliselt, et on töönarkomaan. Ta süütas sigareti ja raputas tuhka kitšilikku klaastuhatoosi. Majas polnud üldse suitsuhaisu ja ma arutasin endamisi, kas ta tavaliselt seal sees suitsetab või ei.

      Ma leidsin endale paar uut sõpra, ütles Melissa.

      Tema abikaasa oli köögiuksel. Mees tõstis meie olemasolu teadvustamiseks käe ning koer pistis klähvima ja vinguma ja ringiratast jooksma.

      See on Frances, ütles Melissa. Ja see on Bobbi. Nad on luuletajad.

      Mees võttis külmkapist pudeli õlut ja tegi selle köögikapi peal lahti.

      Tule istu meie seltsi, ütles Melissa.

      Tahaks küll jah, ütles mees, aga ma peaksin enne seda lendu katsuma natuke magada.

      Koer hüppas tema lähedal köögitoolile ja mees sirutas hajameelselt käe, et tema pead puudutada. Ta küsis Melissalt, kas too on koerale süüa andnud, Melissa ütles ei. Mees haaras koera kaissu ja lasi tal oma kaela ja lõuga limpsida. Ta lubas koerale süüa anda ja läks köögiuksest jälle välja.

      Nickil on homme Cardiffis võtted, ütles Melissa.

      Me juba teadsime, et abikaasa on näitleja. Teda ja Melissat pildistati tihtipeale üritustel koos ning mõned meie sõprade sõbrad olid nendega kohtunud. Mehel oli ilus lai nägu ning tundus, nagu ta võiks vabalt Melissa kaenlasse krahmata ja teise käega sissetungijaid tõrjuda.

      Ta on väga pikk, ütles Bobbi.

      Melissa naeratas, just nagu oleks „pikk” mingi eufemism, aga mitte tingimata millegi meeldiva kohta. Vestlus kulges edasi. Meil tekkis väike arutelu valitsuse ja katoliku kiriku teemal. Melissa küsis, kas me oleme usklikud, ja meie ütlesime ei. Ta ütles, et usutalitused, nagu näiteks matused ja laulatused, tunduvad talle „kuidagi mingil uinutaval moel lohutavad”. Need on kogukondlikud, ütles ta. Neurootilise individualisti jaoks on see kuidagi kena. Ja ma käisin kloostrikoolis, nii et enamik palveid on mul endiselt peas.

      Meie käisime ka kloostrikoolis, ütles Bobbi. See tekitas probleeme.

      Melissa vedas näo naerule ja küsis: nagu näiteks?

      No mina olen gei, ütles Bobbi. Ja Frances on kommunist.

      Ja vaevalt ma enam ühtki palvet mäletan, ütlesin.

      Istusime ja rääkisime ja jõime tükk aega. Mäletan, et rääkisime luuletaja Patricia Lockwoodist, keda me imetlesime, ning veel sellest, mida Bobbi nimetas halvustavalt