Koostanud ja prantsuse keelest tõlkinud
Triinu Guerrin
Kujundus ja pildid Joonas Sildre
Toimetanud Kristi Kingo
© Odamees OÜ, 2019
www.odamees.ee
ISBN 978-9949-674-19-0
ISBN 978-9949-674-39-8 (epub)
Alguses oli ...
... Vahemeres üks inimtühi saar, kaugelt vaadates mägine ja ebasõbralik. Sellel saarel randus Trooja sõja lõppedes noormees. Temast pole teada muud, kui et ta oli pärit linnast nimega Kor. Saarele saabus ta pärast pikka mereretke koos oma kallima Sicaga. Nad põgenesid neiu vanemate viha eest, sest Sica oli kõrgest soost ning tal ei sobinud abielluda lihtsa sõjamehega. Seekord aga võitis armastus – noortel õnnestus jälitajate eest põgeneda. Nad rajasid uue elu saarel, mille nimetasid oma armastuse auks Korsicaks.
Märtsile laenatud päevad
Kunagi ammu-ammu oli ühel aastal erakordselt soe ja vihmane märtsikuu. Kõik mäekünkad lõid varakult haljendama ja karjused viisid lambad välja värsket mahlast rohtu sööma. Üks karjane vaatas oma kosuvaid uttesid ja piima täis nõusid ning rõõmustas juba ette priskete juustukerade üle, mis ta piimast mõne päeva pärast teha kavatses. Mees loendas mõtteis muudkui juusturattaid ja sattus lausa ülemeelikusse tujju, nii et lasi laulugi lahti:
„Märts, märtsikuu,
näotu nagu vana luud,
uputa või vihma alla uha,
minul sellest ükstapuha.
Minul kannud täis on piima,
turule saan varsti juustud viia.“
„Me veel vaatame seda,“ ütles Märts, kes mehe laulu oli kuulnud ja hirmus pahaseks saanud, et tema armulikkust hinnata ei osatud. Ta tahtis suurelisele karjusele kätte maksta, kuid tema päevad olid kahjuks juba otsas. Märts läks nüüd oma venna Aprilli juurde ja palus:
„Aprill, ole nii lahke ja laena mulle kolm päeva, et ma saaksin ülbele karjusele õppetunni anda.“
Aprill ei olnud nõus laenama Märtsile oma esimest päeva, küll aga teise, kolmanda ja neljanda.
Nii oli esimesel aprillil kevadiselt ilus ilm, aga järgmisel päeval lasi Märts sellise tormi lahti, et hoia ja keela! Marutuul lõhkus karjuseonni katuse, ajas kõik piimanõud ümber ja enam polnud juttugi lammaste karjamaale viimisest ega juustu tegemisest. Tuul ei vaibunud ka teisel päeval, veelgi hullem, nüüd hakkas ka rahet ja lörtsi sadama. Karjus püüdis lambaid onni seinte varjus kaitsta kuidas oskas, kuid tuul ja vihm olid halastamatud. Kogu tema kari sai otsa. Karjusel õnnestus ainult üks talleke suure paja alla peita ja surmast päästa. Ta ise kössitas paja kõrval külmast ja hirmust värisedes. Hädavaevu pääses mees eluga ja arvata võib, et see õppetund talle eluks ajaks meelde jäi.
Sestsaadik ongi nii, et tavaliselt särab esimesel aprillil päike, aga edasi tulevad märtsile laenatud päevad – i prestaticci –, mil ilmast võib kõike oodata.
Brocciu saamise lugu
Kunagi ammusel ajal elasid Korsika mägedes hiiglased, kes sealsetele inimestele palju kurja tegid. Küll püüti neid kinni nabida ja eemale peletada, aga või see nii lihtne oli! Hiiglased pagesid inimesi nähes üle kaljude, naersid ainult mürinal ja pildusid tagaajajatele kivimürakaid kaela.
Siis tuli ühel karjusel hea mõte. Ta lasi kingsepal hiiglasuure saapa teha ja täitis selle vaiguga. Öö saabudes tassisid mehed saapa hiiglaste koopasuu ette ning jäid ise kivi taha ootama. Hommikul ronis üks hiiglane koopast välja ja nägi kohe saabast.
Uudishimulikult vaatas ta seda imeasja küll ühelt poolt ja teiselt poolt ning kui ta lõpuks aru sai, kuhu see käib, torkas jala saapasse. Tundes, et jalg mingi pehme asja sisse vajus, proovis hiiglane saabast jalast ära sikutada. Katsus nii ja katsus naa, aga mis kinni, see kinni. Lõpuks kaotas ta saabast jalast kiskudes tasakaalu ja prantsatas koopa ette maha. Nüüd hüppasid mehed kivi tagant välja ja otsejoones hiiglasele kallale. See hakkas paluma:
„Halastage mu peale, ärge tapke mind! Vastutasuks avaldan teile saladuse, kuidas te ka vadakust[1.] juustu saate teha. Praegu viskate selle niisama minema või söödate sigadele, aga sellest saab imemaitsvat brocciu’t[2.] valmistada.“
Mehed jäid mõtlema. Tõsi ta oli, et kitse- ja lambapiimast juustu küll tehti, aga vadakuga ei mõistnud keegi midagi peale hakata. Sellest oli kahju, sest ega mägedes toidupoolist raisata olnud. Mehed lubasidki hiiglase ellu jätta ja see avaldas neile brocciu valmistamise saladuse.
Sellest ajast saadik tehaksegi Korsikal brocciu’t. Vähe sellest! Brocciu’st on saanud Korsika üks rahvustoite, mida võib süüa iga toidukorra ajal, nii soolaselt, magusalt, soojalt kui ka külmalt. Öeldakse, et kes pole brocciu’t proovinud, see pole Korsikal käinud.
1 Vadak on juustu ja kohupiima valmistamisel tekkiv poolläbipaistev vedelik. [ ↵ ]
2 Brocciu [brotšiu] – traditsiooniline kohupiimalaadne lamba- või kitsepiimast toorjuust. Sarnaneb ricotta’le, kuid erinevalt viimasest ei sisalda laktoosi. 12 [ ↵ ]
Sada lammast
Elas kord ühes mägikülas vaene preester. Ta otsustas endale külaelanike abiga lambad soetada, et juustu valmistada ja seda turul müüma hakata. Sel kombel lootis ta natukenegi oma elujärge parandada. Ühel pühapäeval pärast jutlust pöörduski ta koguduse poole:
„Ma sooviksin teie abiga endale koguda sada lammast. See on piisavalt suur kari, et palgata ka karjane, kes lammaste eest hoolitsema ja juustu tegema hakkab. Ma palun, et igaüks teist annetaks mulle oma karjast üks-kaks lammast.“
Järgmisel nädalal hakkasidki karjused preestrile lambaid tooma. Kuigi loomi kogunes hea hulk, ei olnud nädala lõpuks veel sadat koos. Pühapäeval tuletas preester külaelanikele uuesti oma palvet meelde ja lisas jutluse lõppu ka ühe tuntud Korsika vanasõna: „Ärge unustage, et kui te annate ühe, siis annab Jumal teile sada vastu.“
Lõpuks olid kõik pered preestrile ühe või kaks lammast kinkinud. Ainult Ghjuvanni oma naisega polnud preestrile lammast andnud. Põhjus oli lihtne, neil polnudki rohkem kui üks lammas: üleni valge, kelluke kaelas, nende ainuke rõõm ja varandus. Lõpuks, et mitte teiste ees häbisse jääda, otsustasid nad vastumeelselt oma lamba preestri karja viia. Naine läks lambaga pastoraati ja andis looma preestrile üle. Too rõõmustas väga ja ütles:
„Olge te tänatud, mul oligi ainult üks lammas veel puudu! Küll te näete, et Jumal teile selle eest sajakordselt tasub.“
Mõni nädal hiljem tõusis mägedes kõva torm.