image target="_blank" rel="nofollow" href="#fb3_img_img_4cbf6460-e207-5a94-9db1-ce6cce51c3b1.jpg" alt="cover"/>
Originaali tiitel:
Lois McMaster Bujold
Diplomatic Immunity
Toimetanud ja korrektuuri lugenud Krista Kaer
Kaane kujundanud Toomas Niklus
Copyright © 2002 by Lois McMaster Bujold
© Tõlge eesti keelde. Allan Eichenbaum, 2019
ISBN 978-9985-3-4720-1
ISBN 978-9985-3-4726-3 (epub)
Kirjastus Varrak
Tallinn, 2019
www.varrak.ee
www.facebook.com/kirjastusvarrak
Trükikoda OÜ Greif
Esimene peatükk
Seemnerakk vidiekraanil vonkles elegantsete, nõtkete kaartega. Tema vingerdamine muutus energilisemaks, kui ta sattus meditsiinilise mikrotõmmitsa nähtamatusse haardesse, mis suunas teda sihtmärgi, pärlitaolise munaraku poole – see oli ümmargune, läikiv ja lootusrikas.
„Uuesti, kallis poiss, müüri ründama, Inglismaa, Harry ja Püha Jüri eest!” pomises Miles julgustavalt. „Või siis vähemalt Barrayari, minu ja võib-olla ka vanaisa Piotri eest. Haa!” Viimase nõksatusega kadus seemnerakk talle määratud paradiisi.
„Miles, kas sa vaatad jälle lapsepilte?” kostis nende kajuti sübariitlikust vannitoast väljuva Jekaterini lõbus hääl. Ta lõpetas oma tumedate juuste keeramise kuklale, kinnitas need ja kummardus üle töötoolil istuva Milesi õla. „Kas see on Aral Alexander või Helen Natalia?”
„Noh, siin on tegemisel Aral Alexander.”
„Aa, imetled jälle oma spermatosoidi. Saan aru.”
„Mitte ainult seda, vaid ka teie suurepärast munarakku, mileedi.” Miles vaatas oma naist, kes oli imekaunis raskest punasest siidist tuunikas, mille Miles oli talle Maal ostnud, ja naeratas laialt. Jekaterini sooja puhta naha aroom kõditas tema ninasõõrmeid ja ta hingas rahulolevalt sisse. „Kas nad polnud kena komplekt sugurakke? Vähemalt niikaua, kuni neid oli.”
„Jah, ja neist said kaunid looted. Tead, me tegime õigesti, et sellele reisile tulime. Kindlasti oleksid sa muidu praegu tehisemakate juures ja üritaksid nende kaant kergitada, et sisse piiluda, või raputaksid neid vaeseid väiksekesi nagu Talvepeo kinke, et kuulata, kuidas nad kõrisevad.”
„Noh, minu jaoks on see kõik ju uus.”
„Sinu ema ütles möödunud Talvepidustuste ajal, et otsekohe, kui embrüod on kasvama pandud, hakkad sa käituma, nagu oleksid sina soojätkamise leiutanud. Ja mina veel arvasin, et ta liialdab!”
Miles püüdis Jekaterini käe oma haardesse ja suudles õhkõrnalt selle peopesa. „Ja seda ütleb naine, kes istus kogu kevade lastesõimes tehisemakate kõrval, et vaadata, mis toimub? Ja kellel tundus äkitselt tööülesannete täitmiseks kaks korda rohkem aega kuluvat?”
„Ja loomulikult ei olnud sellel mingit pistmist sellega, et tema isand kaks korda tunnis läbi astus, et vaadata, kuidas tal töö edeneb?” Vabastatud käsi libises väga meelitaval moel mööda Milesi lõuajoont. Miles kaalus, kas pakkuda välja, et nad loobuksid üsna igavast lõunaseltskonnast laeva salongis, telliksid toidu kajutisse, võtaksid uuesti riidest lahti ja läheksid ülejäänud vahikorra ajaks tagasi voodisse. Kuid tundus, et Jekaterinile ei olnud miski nende reisi juures igav.
See galaktiline pulmareis oli hilinenud, kuid Milesi meelest oli nii ehk paremgi. Nende abielu algus oli olnud üpris kohmakas, oli hea, et neil jäi sisseelamiseks vaikne koduse rutiini periood. Kuid tagantjärele meenutades tundus, justkui oleks selle meeldejääva, keerulise kesktalvise pulma esimene aastapäev tulnud juba ligikaudu viisteist minutit pärast pulma ennast.
Nad olid juba ammu kokku leppinud, et tähistavad aastapäeva, pannes tehisemakasse lapsed kasvama. Arutlus polnud kunagi käinud selle üle, millal, ainult selle üle, kui palju. Miles oli endiselt seda meelt, et tema soovitus teha kõik lapsed korraga oli imetlusväärselt tõhus. Kahtteistkümmet last ei olnud ta kunagi tõsiselt mõelnud, ta oli lihtsalt arvanud, et alustab selle ettepanekuga ja tõmbab siis tagasi kuue peale. Tema ema, tädi ja, nagu tundus, kõik teised talle tuttavad naisterahvad olid mobiliseerunud ja hakanud talle seletama, et ta on peast segi, kuid Jekaterin üksnes muigas. Nad leppisid alustuseks kahega, Aral Alexanderi ja Helen Nataliaga. Kahekordne portsjon imet, meeletut hirmu ja tohutut rõõmu.
Tita Esimese Rakujagunemise katkestas sõnumi punane plinkiv tuluke vidiekraani nurgas. Miles kortsutas kergelt kulmu. Nad olid kolme hüppe kaugusel Maa päikesesüsteemist, sügaval tähtedevahelises ruumis ja liikusid valguskiirusest aeglasemalt kahe ussiurke vahel – sõit pidi võtma neli tervet päeva. Nad olid teel Tau Cetile, kus nad istuvad ümber laevale, mis suundub Escobarile, seal aga istuvad ümber järgmisele, mis süstib hüppemarsruudil Sergyarist ja Komarrist mööda koduplaneedile. Ei saa öelda, et Miles oleks siin vidikõnesid oodanud. „Võta vastu,” ütles ta monotoonselt.
Alles potentsiaalne Aral Alexander haihtus ning tema asemele tuli Tau Ceti reisilaeva kapteni pea koos õlgadega. Miles ja Jekaterin olid oma reisi selle jupi jooksul paar-kolm korda tema lauas õhtust söönud. Mees kinkis Milesile pingul naeratuse ja noogutuse. „Lord Vorkosigan.”
„Jah, kapten? Mida ma saan teie heaks teha?”
„Meile saatis kutsungi laev, mis nimetab end Barrayari keiserlikuks kulleriks, ja palub luba põkkuda. Nähtavasti on neil teile pakiline teade.”
Milesi kulmud kerkisid ja kõhus läks õõnsaks. Tema kogemuste kohaselt häid uudiseid keisririik sellisel moel kohale ei toimetanud. Jekaterini käsi tema õlal tõmbus pingule. „Loomulikult, kapten. Ühendage.”
Kapteni tume tautseetalase nägu kadus ning hetke pärast tuli selle asemele mees, kellel oli seljas Barrayari keiserliku sõjaväe roheline igapäevamunder, krael olid aga Viienda Sektori lõkmed. Milesi peast uhkasid läbi nägemused sellest, et keiser on mõrvatud, Vorkosigani Maja koos tehisemakatega maani maha põletatud või, mis veel kohutavamalt tõenäolisem, Milesi isa on saanud südamerabanduse ja surnud – Miles kartis kohutavalt seda päeva, mil mõni jäiga ilmega sõnumitooja pöördub tema poole, alustades oma juttu sõnadega: Krahv Vorkosigan?
Leitnant andis au. „Lord-audiitor Vorkosigan? Mina olen leitnant Smolyani kullerlaevalt „Pistrik”. Mul on keisri enda pitseriga sõnum, mille ma pean teile isiklikult üle andma, ja mul on korraldus teid pärast seda pardale võtta.”
„Ega sõda pole lahti läinud? Või keegi surnud?”
Leitnant Smolyani nõksatas peaga. „Niipalju, kui mina olen kuulnud, ei, lord-audiitor.” Milesi pulss rahunes, Jekaterin tema kõrval hingas kergendusega välja. Leitnant jätkas: „Kuid nagu ma aru saan, on üks Komarri kaubalaevastik arestitud mingis kohas, mille nimi on Grafi Jaam, Vabade Asunduste Liidus. See on kirjas sõltumatu planeetide süsteemina Viienda Sektori serva lähedal. Minu salastamata korraldused on viia teid sinna nii kiiresti, kui turvaliselt võimalik, ja jääda seejärel teid ootama.” Leitnant naeratas pisut süngelt. „Ma loodan tõesti, et tegu pole sõjaga, lord-audiitor, sest paistab, et sinna saadetakse ainult meid.”
„Arestitud? Mitte karantiini pandud?”
„Nagu ma aru saan, on seal tegu mingi juriidilise segadusega, lordaudiitor.”
Mina haistan diplomaatiat. Miles krimpsutas nägu. „Noh, kahtlemata tuleb pitseeritud teatest kõik paremini välja. Tooge see siia ja ma heidan sellele pilgu peale, kuni me asju kokku paneme.”
„Selge, lord-audiitor. „Pistrik” põkkub teie laevaga juba mõne minuti pärast.”
„Väga hea, leitnant.” Miles lõpetas kõne.
„Meie?” küsis Jekaterin vaikselt.
Miles jäi kõhklema. Karantiini pole, oli leitnant öelnud. Nähtavasti