jagada koeranimesid ja nende tagamaid ning see sai tuule tiibadesse nagu säutsuvad laululinnud ikka. Minu säutsu jagas miljoni järgijaga poliitkommentaator Keith Olbermann, kes on samuti pühendunud koerainimene. Kaksteist tundi hiljem oli mul kaks tuhat vastust. Paar päeva hiljem, pärast 8000. sissekannet, loobusin tabeli uuendamisest.
Kui teid peaks kunagi vaevama masendus või meeleheide, tuleks minu kogutud nimede ja lugude loetelu kohe lektüüri võtta. Innukus, millega inimesed mu palvele vastasid, andis aimu, mida tulemustest oodata: puhast ja südamlikku heasoovlikkust neilt, kes tahtsid oma koeri teistega jagada. Las ma räägin teile oma koerast. Ning oli vähe lugusid, mis poleks naljakad, armsad, tobedad või liigutavad. See kollektsioon peegeldab kõiki häid omadusi, mida oma koerte juures imetleme: pühendumust, rõõmsameelsust ja vankumatut kiindumust. Näib, et sellest hetkest, kui koera oma koju toome, külvame ta üle kõige sellega, millega tema meid üle külvab: kohtleme teda algusest peale pereliikmena. Nad liputavad saba, lakuvad meid, hõõruvad end meie vastu ja põrnitsevad, meie vaatame imetlevalt vastu, ainult ilma sabaliputamise ja hõõrumiseta. Aga meie antud nimedes on pisut sabaliputust – rõõmu ja hoolivust. Keegi ei tule Stella Poopersi peale korraliku annuse lõbuga segatud kiindumuseta.
Ent paljude koeranimede lõbusus ei kergenda nimekirja lugemise tundekoormat: paljud koerale nimepanemise lood on ausalt öeldes liigutavad. See tuleb nende juttude isikupärast.
Nii õppisin ma tundma üllatavat tõde: USA-s pannakse koerale nime sama suure või suuremagi hoolega kui inimlapsele. Muidugi on mul lugu sellest, kuidas mu poeg nime sai. Eeldatavasti kestab rasedus üheksa kuud selleks, et tulevased vanemad jõuaksid läbi lugeda kõik lapsenimede raamatud, vaielda tuliselt partneri väljapakutud vastuvõetamatu nime üle ning proovida läbi tosin erinevat varianti. Lõpuks sobitub nimi sündinud inimesega. Mul on lugu, aga see pole tobe. Terve inimolendi naise jalgade vahelt ilmumine nõuab teatud tõsidust.
Koerte puhul aga võib küll esineda vaidlusi ja (nagu teada sain) nimeraamatute lugemist, ent lõpptulemuseks sobib „Härra Hapukurk“ ja kõik on sellega äärmiselt rahul. Koera nimi ütleb sagedamini midagi teie ja teie pere kohta, midagi ühist, mis teile kõigile meeldib. Nimepanemise protsess on osa koera ajaloost, mida ühiselt loote. Paljud neist lugudest on täis emotsionaalseid hetki ja saadud nimed äärmiselt mitmetähenduslikud. Mitte väga ebatüüpiline lugu Rufus Marveli nimelisest koerast räägib:
Rufus sellepärast, et me leidsime ta Rufus Thomase sünnipäeval. Rufus Thomas kirjutas ja laulis laulu „Funky Chicken“. Mu eelmine koer enne Rufust oli Chicken [„Kana“]. Marvel sellepärast, et Rufus Thomas pani oma pojale nimeks Marvel.
Ja lugu kutsikast nimega Cash (üks neljast Cashist nimekirjas):
Ta on peaaegu täiest must … ja talle ei meeldi 99% inimestest, nii et me panime talle nimeks Cash, Johnny Cashi (ja tema mustade riiete) järgi! See tundus sobiv värvi tõttu ja seepärast, et mu esimese koera nimi oli Rose, Johnny Cashi laulu „Give my love to Rose“ järgi.
Rufus Marveli ja Cashi saamislood iseloomustavad sagedasi koertele nimepanemise selgitusi. Paljud-paljud koerad kannavad kuulsuste nimesid (Jimmy Carter, Harper Lee, Mark Rothko ja Tina Fey, te võite uhkust tunda). Nende inimeste spordisaavutused („Trikk“ hokimängija kübaratriki auks), laulusõnad (The Kinksi „Lola“) ja raamatutegelased (Paddington, Watson ja Sherlock) on samuti koeranimedesse jõudnud. Mõne nime taga on isiksus: Särtsakas, Söakas, Pekk („Ta oli suur pekk.“), Pipar („Ta oli tuline tüdruk.“). Hea hulga nimedest on kaasa toonud ka kasuka värv, mis vastutab lugematute Mustude eest. Mõned nimed üritavad eelmisi koeri praegusega ühendada. Pole sugugi ebaharilik, et mõni nimi, näiteks Franklin, üritab kokku sobida teiste mineviku või oleviku koertega, nagu Faraday ja Edison. Mõned koerad saavad lihtsalt eelmise koera nime, tavaliselt eriti armastatud, kõige esimese või esimese armastatud koera oma. Selline auavaldus aga ei piirdu ainult koerlastega. See tähistab olulist muutust võrreldes Safire’i 1985. aasta valimiga. Paljud koerad saavad just austuse märgiks mõne inimese nime, kas siis sõbralt või tihti ka lahkunud sugulaselt.10 Vanaemad on hästi esindatud.
Koeranimede kooskõlastamine ja eriti sugulaste järgi valimine tähendab ilmselgelt koera kohtlemist pereliikmena. Mõelge kirjandusdoktorile, kelle mehe perekonnanimi on Hyde. Ta pani koerale nimeks Jekyll, et nende perekonnast saaks Doktor, Jekyll ja Mr Hyde. Või Juliani ja Juani emale, kelle koer sai sobivaks nimeks Jupiter. Paljud koerad „võtavad“ – õigemini saavad – oma inimese perekonnanime ja nime valitakse samade lähedastele austuse avaldmise reeglite järgi nagu inimlaste oma.
Koertele inimeste nimede andmine pole enam trend, see on saanud tavaks.11 Pea kaheksa tuhande nimega nimekirjas on palju mitteinimeste nimesid: Addendum, Kihisev Vihiseja, Mesilane, Oreo, Razzmatazz, Hammasratas, Toblerone. (Peaksin ütlema, et need pole veel inimeste nimed: ei või iial teada.) Aga ainult üks vastanu polnud nõus oma koerale inimese nime panema (kuigi tema valitud nimi Daisy on tegelikult inimese nimi). Donaldi omaniku arvamus oli palju levinum: „Mulle meeldivad inimeste nimega koerad … TA EI SAANUD NIME TRUMPI JÄRGI.“ „Olen alati Lucyt tahtnud, olgu siis last või koera,“ seletas Lucy omanik. Paljud nimed olid nähtavasti algselt tütarde jaoks mõeldud, ja nüüd, kus sündis vaid poegi või ei sündinud üldse mitte kedagi, jäid need koertele: Zoey, Gracie, Greta, Chloe, Sylvia.12 „Ma ei paneks oma lapsele nimeks Bowser. Miks ma peaks seda koerale tegema?“ ütleb Silase omanik. (Nimekirja ainus Bowser sai nime arvutimängu tegelase järgi.)
Kõik peale ühe kahekümnest kõige populaarsemast koeranimest mu valimis on ilmselgelt inimese nimed: Lucy, Bella, Charlie, Daisy, Penny, Buddy, Max, Molly, Lola, Sophie, Bailey, Luna, Maggie, Jack, Toby, Sadie, Lily, Ginger ja Jake. Alles tükk maad hiljem tulevad Piprad, Mõmmid, Õnnelikud, Pähklid ja Busterid, mis on pigem (kui mitte ainult) Canise kui Homo pärusmaa. On märkimisväärne, et paljud populaarsematest nimedest on viimasel ajal ka lapsenimede seas kiiresti moodi läinud. Need polnud nii menukad, kui praegused koeraomanikud oma vanematelt nime said. Tuhandete vastanute seas pole ühtegi Bellat ja leidub ainult üks Lucy, ehkki mõlemad on sotsiaalhoolekandeameti eelmise aasta saja menukaima lapsenime seas.
Nimevalikus on näha selgeid trende, aga nimede ainulaadsus näitab idiosünkraatilist päritolu. Peaaegu kolm neljandikku nimekirjast on antud nime ainsad esindajad. Leidub ainult üks Schultz, üks Sonja, üks Täkumuffin (maailm ei ole valmis rohkem kui üheks Täkumuffiniks). Arvestades nimeseletuste võluva keerukusega, on ainulaadsus loogiline: koera ema nimi (Callie) pani mõtlema Californiale ja koera hall karv viis mõtted California bändi Grateful Dead laulule „Touch of Grey“, mille sõnade seas on rida: „Ma jään ellu.“ Itaalia keeles oleks see „sopravvivrò“, millest sai lihtsustatud kujul koera nimi Soapy („Seebine“).
Kõige paeluvam on nimede juures neisse kätketud tähendus. Kui mõni koer meie ellu ilmub, alustame suhet sellega, et anname talle mõne hästivalitud osakese iseendast: loetud raamatutest, kohatud inimestest, tunnetest erinevate šokolaadide ja Harry Potteri tegelaste vastu. Kui meil on partner või lapsed, võib igaüks teha oma osa. Mehele meeldib videomängu tegelane Zelda, naisele aga Zelda Fitzgerald: palun väga, koer Zelda. Naine on filosoof Stanley Cavelli ja luuletaja Stanley Kunitzi jünger + mees armastab (Stan) Laurelit ja Hardyt = koer nimega Stanley. Kuigi mõnikord jääb tähendus varjule: „Ma tahtsin Marvinit ja mu naisele meeldis Oliver. Kompromissina valisime Shermani,“ kirjutas keegi.
Kui ma olin nimekirja mitu tundi uurinud, pilk kiskus uduseks ja mu oma koer Finnegan silmitses mind hämmastunult, hakkasin märkama veel teisi nimeliike. Neuropsühholoogide koerad said nime neurotransmitterite järgi, bioloogiaõpetaja koer on loomulikult Rünkpilv, muusikalises keskkonnas elavad koerad kannavad nime Tämber või Kooda, koka koer saab nimeks Mignon. Kui jätate nimevaliku lastele, on suurem tõenäosus, et veedate järgmised viisteist aastat koos Sädeme, Karviku või Tömppepuga.
Sageli osalevad nime valimises ka koerad ise. „Ta ütles meile oma nime,“ vastasid mõned. Teised hüüdsid erinevaid nimesid ja ootasid koeralt reaktsiooni. Suur osa nimedest pandi seetõttu, et need „lihtsalt sobisid talle“ – sellesse liiki sobitub ka minu hämmastunud Finnegan. Selliste nimede