Originaali tiitel:
Marie Force
Fatal Affair: Book One of the Fatal Series
2010
Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.
Kaanekujundus pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.
See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.
Toimetanud Kaie Nõlvak
Korrektor Inna Viires
© 2010 by HTJB, Inc
Trükiväljaanne © 2017 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2018 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2019 Kirjastus ERSEN
Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.
Raamatu nr 11387
ISBN (PDF) 978-9949-84-458-6
ISBN (ePub) 978-9949-84-877-5
Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee
Samile ja Nickile, kes on viinud mind unustamatule reisile – rohkem kui ühel moel.
Üks
Esimese asjana tundis ta lõhna.
„Uhh, mis, kurat, see on?“ Nick Cappuano pistis võtmed pintsakutaskusse tagasi ja astus avarasse, kenasti möbleeritud Watergate’i korterisse, mille tema ülemus, senaator John O’Connor oli oma isalt saanud.
„Senaator!“ Nick üritas aru saada, mis vastik metalne hais see on.
Ta läks läbi elutoa ning nägi seal riideid diivanitel ja toolidel. Need olid Johni eilsed riided, mis juhatasid teed magamistuppa. Senaator oli Nickile eelmisel õhtul pärast õhtusööki Virginia demokraatliku partei juhtfiguuridega helistanud ja teatanud, et on teel koju. Nick oli oma kolmekümne kuue aastasele ülemusele meelde tuletanud, et ta äratuskella helisema paneks.
„Senaator?“ Johnile ei meeldinud sugugi, kui Nick omavahel olles teda nii kutsus, ent Nick soovis, et Johni ümbritsevad inimesed kohtleksid teda austusega, mida tema ametikoht vääris.
Korteris valitsev kirjeldamatu hais ajas Nicki kuklakarvad ärevusest turri. „John?“
Ta astus magamistuppa ja ahmis õhku. John istus üleni verisena voodil, silmad lahti, ent pilk tühi. Läbi kaela torgatud nuga hoidis teda voodi peatsi küljes kinni. Käed oli süles vereloigus.
Öökima hakates märkas Nick enne WC-sse oksendama sööstmist veel sedagi, et Johni suust rippus midagi välja.
Kui äge oksendamishoog oli möödunud, ajas Nick end ebakindlalt sirgu, pühkis käeseljaga suud ja nõjatus vastu vannitoa kappi, püüdes kindlaks teha, et ta uuesti oksendama ei hakka. Tema mobiil helises ja kui ta ei vastanud, vibreeris piipar. Nick ei suutnud vastata, öelda sõnu, mis muudaksid kõik. Senaator on surnud. John on mõrvatud. Ta tahtis minna tagasi hetke, kui istus veel ärritatuna oma autos, arvates, et tema suurimaks mureks on lapsmehest ülemus, kes on järjekordselt sisse maganud.
Nicki peast käisid läbi mälestused Johnist ja nende esmakohtumisest Harvardis esimesel kursusel ajalooloengus, sajad seigad nende peaaegu kakskümmend aastat kestnud sõprusest. Nagu veenmaks end, et ta silmad polnud teda petnud, kummardus ta ettepoole, et vaadata magamistuppa. Ta võpatas, nähes oma parimat sõpra, kes oli talle venna eest, üleni verisena, nuga kaelas.
Nicki silmad kipitasid pisaraist, ent ta ei hakanud nutma. Mitte praegu. Võib-olla hiljem, aga mitte praegu. Telefon helises taas. Seekord võttis ta mobiili kätte ja nägi, et helistajaks on personaliülema asetäitja Christina, ent ta ei vastanud. Ta helistas hoopis politseisse.
Tõmmanud sügavalt hinge, et pekslevat südant rahustada, ja pingutades kogu jõust, et mitte hüsteerilist muljet jätta, ütles Nick: „Pean teatama mõrvast.“ Ta andis aadressi ja komberdas elutuppa politseid ootama, püüdes samal ajal seedida vaatepilti oma tapetud sõbrast, teades, et see jääb teda surmani piinama.
Kakskümmend pikka minutit hiljem saabus kaks politseinikku. Nad heitsid kiire pilgu magamistuppa ja kutsusid raadio teel abivägesid. Nick oli kindel, et kumbki neist ei tundnud ohvrit ära.
Tal oli tunne, nagu kisuks mõõn teda kaasa, kandes turvalisest kaldast aina kaugemale, kuni hingamine muutus vaevarikkaks pingutuseks. Ta rääkis politseinikele täpselt, mis oli juhtunud – tema ülemus ei saabunud tööle, ta tuli teda otsima ja leidis surnuna eest.
„Teie ülemuse nimi?“
„Ameerika Ühendriikide senaator John O’Connor.“ Nick nägi, kuidas kaks noort politseinikku kahvatasid ja palusid seejärel veel lisajõude saata.
„Järjekordne skandaal Watergate’is,“ kuulis Nick ühte neist pomisemas.
Tema mobiil helises taas. Seekord ta vastas.
„Jah,“ ütles ta vaikselt.
„Nick!“ hüüatas Christina. „Kus kurat te olete? Trevor saab kohe rabanduse!“ Naine pidas silmas nende kommunikatsioonijuhti, kes oli selleks hommikuks senaatorile mitu intervjuud organiseerinud.
„Ta on surnud, Chris.“
„Kes on surnud? Millest sa räägid?“
„John.“
Naise vaikne karjatus torkas nagu noaga südamesse. „Ei.“ Nick teadis, et Christina oli Johni kõrvuni armunud. Üks põhjus, miks ta naist austas, oli see, et viimane oli ülim professionaal, kes poleks iialgi oma tundeid välja näidanud.
„Mul on kahju, et selle niimoodi välja pahvatasin.“
„Kuidas?“ küsis naine vaikselt.
„Voodis surnuks pussitatud.“
Christina metsik ägamine kajas läbi telefoni. „Aga kes..., see tähendab, miks?“
„Politsei on siin, aga ma ei tea veel midagi. Sa pead paluma hääletamise edasi lükata.“
„Ma ei saa,“ vastas naine ja lisas sosinal: „Ma ei suuda praegu sellele mõelda.“
„Sa pead, Chris. See seaduseelnõu on Johni pärand. Me ei saa lasta tema tööl tuulde lennata. Kas sa suudad seda? Tema pärast?“
„Jah... olgu.“
„Sa pead end personali pärast kokku võtma, aga ära veel neile ütle. Mitte enne, kui Johni vanematele on teatatud.“
„Issand, tema vaesed vanemad. Sa peaksid ise minema, Nick. Parem, kui seda ütled sina, mitte politseinikud, keda nad ei tunne.“
„Ma ei tea, kas suudan. Kuidas ma ütlen mulle kallitele inimestele, et nende poeg on mõrvatud?“
„Ta tahaks, et sina seda teeksid.“
„Sul on vist õigus. Vaatan, kas politsei lubab mul minna.“
„Mida me temata peale hakkame, Nick?“ Naine esitas küsimuse, mille üle Nick oli juba pead murdnud. „Ma ei kujuta maailma ega elu temata ette.“
„Mina ka mitte,“ sõnas Nick, teades, et elu saab olema sootuks teistsugune, kui John O’Connor pole enam selle keskpunktiks.
„Ta on tõesti surnud?“ küsis Christina, nagu üritades end veenda, et see pole julm nali. „Keegi tappis ta?“
„Jah.“
Uurija, seersant Sam Holland