Kaja Kahu
MINU LIIBÜA
Autoriõigus: Kaja Kahu ja Petrone Print OÜ, 2020
Toimetaja: Epp Petrone
Islami kultuuri konsultant: Rauno Ruus
Keeletoimetaja ja korrektor: Riina Tobias
Kujundaja: Heiko Unt
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Küljendaja: Aive Maasalu
Makett: Madis Kats
Trükk: Greif OÜ
ISBN 978-9949-651-84-9 (trükis)
ISBN 978-9949-651-85-6 (epub)
ISBN 978-9949-651-86-3 (epub)
www.petroneprint.ee
EESSÕNA
Mis on teie meelest armastuse vastand? Nagu rõõmu vastand on kurbus ja õnne vastand on õnnetus?
Ma ei tea, mis on teie vastus, aga minu praeguse teadmise kohaselt on armastuse vastand hirm.
Mul on selles elus mõlema tundega lähedased suhted. Mul on olnud palju hirme, alates üksi kodus olemise hirmust lapsepõlves kuni täiskasvanuea paanikahoogudeni välja. Viimased ajendasid mind teadlikult oma hirmudega tegelema, õppima, otsima, tervenema.
Selleks ajaks, kui elu juhatas meie pere Liibüasse, uskusin, et hirmu teema minu elus on leidnud lahenduse. Üksiolemist ei kartnud ma ammu enam, isegi nautisin seda, ka paanikahood olid jäänud minevikku. Arvasin, et olen hirmu õppetunnid omandanud.
Seda näis kinnitavat ka mu kogemus meie pere eelmises elupaigas Guatemalas1, kus hirmu tundmiseks oli tegelikult põhjust justkui küllaga, mina aga kulgesin rõõmuga ringi pigem selle hirmu ja armastuse nööri armastusepoolses otsas…
Nii läksingi Liibüasse kui mitte just armastusega uue ja tundmatu kogemuse suhtes, siis uudishimu ja avatud südamega kindlasti.
Ma ei teadnud veel, kui paljusid hirmu tahke ma selles elus kogeda saan.
Pärnus,
september 2019
KALLIS, ME KOLIME, JÄLLE
Muutused võivad olla pikalt ette planeeritud või siis hüppavad nad su ellu täiesti ootamatult. Mõnikord võib see olla äpardus või õnnetus, mis elu pea peale keerab, aga mõnikord on nii, et keset armsaks saanud rutiini sõidab miski mürinal väljastpoolt sisse ja muudab kõike… Või meile ainult tundub nii, et väljastpoolt? Võibolla toimuvad kõik välised asjad hoopis meie sisemise valmisoleku tõukel?
August 2009. Kata koolivaheaeg hakkab lõpule jõudma ja valmistume lendama kodusest Pärnust tagasi armsaks saanud Guatemalasse. Miski, absoluutselt mitte miski ei ennusta elumuutust.
Katarina ehk Kata, meie noorim lapsuke, on suve algul saanud kaheteistaastaseks ja alustab Kesk-Ameerikas Guatemalas ingliskeelses rahvusvahelises koolis seitsmendat klassi. Juhan, mees, kellega koos seda maist teekonda kulgen, töötab Philip Morrise korporatsioonis Guatemala, Hondurase ja Nicaragua piirkonna sigaretitööstuse juhina. Mina olen koduperenaise eluviisi omaks võtnud ja õppinud seda isegi nautima. Alustame kolmekesi oma kolmandat aastat Guatemala Citys, aimamata, kui omapäraseks kujuneb Kata seitsmes kooliaasta, minu ja Juhani kooselu kolmanda kümne algus ja meie kõigi kümnes laias ilmas elamise aasta.
Võibolla Juhan siiski midagi aimab, sest üsna kohe, kui meie Kataga oleme Guatemalasse kohale jõudnud, vihjab ta mulle, et varsti vist tuleb tööl muudatus. Lõpud ja algused on viimase kümne aasta tavapärane osa meie elustiilis. Nii see lihtsalt on: kui sind on peetud vääriliseks töötama Philip Morrise rahvusvahelises osas, siis oled andnud vaikimisi nõusoleku rakendada oma teadmisi ja oskusi eri riikides. Firma poolt vaadatuna on asja mõte selles, et kasutada ära spetsialisti tugevaid külgi just seal, kus see on kõige vajalikum, samas annab see töötegijale võimaluse enesearenguks erinevates olukordades. Pole mingeid reegleid ega seadusi selle kohta, kuhu keegi järgmiseks liigub või kui kaua ühel maal töötatakse. Tõsi, teatud reeglipära siiski on: Philip Morrises on keskmine tööaeg ühel maal kolm aastat ja nii tundubki, et kui samas kohas on elatud-töötatud kolm aastat ja paljud kaasteelised ümberringi hakkavad teistesse kohtadesse liikuma, siis tekib ootus: millal on meie kord? Nii juhtus meil omal ajal Leedus: olime juba ootel, kui kolme ja poole tööaasta möödudes tuli pakkumine Ukrainasse. Kiievis elasime kolm aastat ja siis saabunud pakkumine – Guatemala – tundus nii põnev ja eksootiline, et liikusime edasi jälle rõõmuga.
Guatemalas oleme aga alles alustamas kolmandat aastat ja kuna nii mulle kui ka Katale siin nii väga meeldib, siis pole ma äraminemisele veel üldse mõelnud… Valetan, korra mõtlesin, kui Juhan mainis, et ta tegelikult tahaks hoopis koju, Eestisse. Mina sain Guatemalas just laineharjale ja Juhani ütlus tundus mulle isegi ebaõiglane: mina olen uue elustiiliga kohanenud ja õnnelik ja sina tahad koju? Leppisime siis kokku nii, et kui Juhanile ikka tööd on, siis jätkame rahvusvaheliselt seni, kuni Katal on keskkool lõpetatud.
Muidugi pole ükski neist rahvusvahelistest pakkumistest nagu sunnitööle saatmine, et paki kott ja hakka minema, alati on võimalus öelda „tänan, ei“ ja ma tean, et kui mina ütleksin sellises olukorras oma abikaasale „ei“, siis me ei läheks. Mulle pole aga siiani kordagi pähe tulnud „ei“ öelda, minu meelest on põnev kõike ja igal pool kogeda ja ma tahan oma mehega koos elada. Ma olen temaga valmis minema igale poole…
Aga ma pole arvestanud võimalusega, et ma ei taha temaga igalt poolt ära minna.
Ja siis see tuleb: läheme siit ära, seekord Põhja-Aafrikasse, Liibüasse!
Aga ma ei taha!
Tegelikult pole mul Aafrika vastu mitte kõige vähematki; kui aus olla, siis Aafrika meeldib mulle väga. Ma lihtsalt ei taha Guatemalast ära minna. Nii väga ei taha, et täiesti tõsiselt kaalun varianti, kuidas saaksin jääda üksi Guatemalasse. Saan ise ka aru, et see on täiesti utoopiline ja mitteminulik plaan, aga mingil hetkel näib siit ära minemine justkui oma isiklikust õnnest loobumine. Teate ju küll neid tagantjärele tarkusi: „Ja siis tundis ta, et just siin on tema uue elu algus. Ta otsustas kõik senise sinnapaika jätta ja järgida oma südame kutset.“ Ja sinna otsa tuleb siis üks ilus edulugu. Aga kuidas ma ette tean, kas see tunne minu südames on piisav õigustus millegi seesuguse tegemiseks? Kas ma oleksin hull, kui teataksin, et olen otsustanud jääda? Jah, ilmselt küll, sest mismoodi oleks seda üldse võimalik korraldada? Mis siis Katast saab? Meie abielust? Aga kui ma lähen siit, kus ma kaks aastat jutti olen ennast nii õnnelikuna tundnud, kas magaksin maha oma elu võimaluse?… Aga on see üldse südamehääl, kes mulle selliseid mõtteid saadab? Ehk on see hoopis ego, kes kisab ja kilkab, et miks alati oled sina, Kaja, see, kes teiste seatud rada mööda käib?…
Justkui hirm sikutaks ühest käest ja armastus teisest käest ja mina olen seal keskel ja lähen lihtsalt katki.
Ma ei tea, kuidas toimib otsuste mehhanism neil inimestel, kes tegelikkuses selliseid suuri suunamuutusi ette võtavad. On neil südamehääl nii tugev, et see vaigistab kõik muud hirmud ja kahtlused? Aga mul pole ka ühtegi sellist inimest käepärast võtta, et küsida. Minu isiklikus südames ja peas möllab tohutu segadus, hädasti oleks nõu vaja. Aga kellelt küsida? Ükskõik, kelle peale ma ka ei mõtleks, tundub mulle, et tean ta vastust juba ette. Nojah, mu enda mõistus räägib mulle ju neidsamu asju, mida arvan sõpru mulle vastavat.
Aga