Iluküla. Käthe von Roeder-Gnadeberg

mitte enam laps, sire, käis Helbrichi-tüdrukutega hommikul suplemas.“

      „Jah, härra.“ Mida muud tal öelda oli? Liisu veeretas ratastooli tagumise sissepääsu juurde, kust pääses otse, ilma astmeteta, maja paremasse tiiba. „Kas härra soovib koos teistega hommikueinet süüa? Söök juba nüüd kell seitse. Siis sõidavad nad kirikusse.“

      „Ei,“ otsustas mees, „too mulle hommikusöök tuppa.“ Ehkki ta oleks tüdrukuga, keda ta veel kunagi näinud polnud, meeleldi tuttavaks saanud, ei soovinud ta temaga nüüd ja kohe kokku saada. Lõunasöögi ajal tuleb selleks taas võimalus. Rahulikum. Ja korraga tärkas temas taas elutahe. Ta rõivastub ümber. Isegi kui ta karkudega käib, näeb ta parem välja kui kõik teised meesolevused selles majas. Peab proovima, kas ta suudab sellisele noorele metskitsele veel muljet avaldada!

      Kui Liisu teda kätepesuks pesulaua äärde veeretas, langes ta pilk peeglisse. – Mu jumal, mis ta endale küll ette oli kujutanud! Ta haaras peast kinni. Nüüd oli see jälle kohal, see pimedus! Võimatu taluda ja vaid see, kes ise sügavaimaid depressioone läbi on elanud, suudab seda mõista! Alates Siberisse pagendamisest ja Balti rügemendis bolševike vastu võideldes haavatasaamisest tuli ikka ja jälle ette, et ta langes väljapääsmatusse sügavikku, enam ei tahtnud, enam ei suutnud ... Noor metskits ununes.

      „Jäta hommikusöök, Liisu,“ kostis ta järsk käsk, „aita mind voodisse!“

      11 Franz Schuberti serenaad aastast 1826 William Shakespeare’i / August Wilhelm Schlegeli sõnadele.

      12 Friedrich Theodor Fröhlichi (1803–1879) viis, sõnad Joseph von Eichendorff (1788–1857).

      JUMALAMEES KUI KALJU

      „TERE!“ JA „KUIDAS magasite?“ – „Kas meri on väga külm?“ tervitasid noored üksteist. Söödi muna, leiba või, mee ja moosiga, joodi piima ning istuti rõõmsal meelel maja ees vankritele, millele Tõnu ja Thomas olid hobused juba ette rakendanud. Lineikaga, pikkvankriga, millel oli kogu vankri pikkuses vaid üks nahaga kaetud iste, millel sõitjad pidid istuma justkui sadulas, tuli sõita noortel. Thomas istus kutsarina ees, tema järel Arina. Arina järel aasiapäraste näojoontega poiss, Björk ja Rootsi poiss.

      Lineikale järgnes vanker vanemate, Minni-tädi, Nita ja Robertiga, rodu lõpetas aga redelvanker, ka kirikuvankriks kutsutu, kus istusid tallmeister Tõnu, karjatalitaja Madli ja Siedlerite abielupaar, kes elas ühes endistest moonakamajadest ja kellele kuulus nüüd osa Ilukülast.

      Teel lisandus veel kirikuvankreid, mõned neist ehitud, ümbruskonna talu- ja asunikuperedega. Oli rõõmsat lehvitamist ja tervitusi.

      Arina jaoks oli kõik uus. Et siin Saksamaa tüüpi kokkusurutud külasid ei olnud, vaid talud olid hajali maastikul, oli Arina jaoks sama harjumatu kui avarad niidud kaskede ja lepapõõsastega. Ja põllud, mis Saksamaal iga vaba maatükikese enda alla võtsid, paiknesid siin niiviisi, nagu jaguks maad küll ja veel.

      „Kui puutumatu siin kõik välja näeb!“ ütles ta imestunult.

      Keegi ei paistnud teda kuulvat. Vanker kolises ja rappus, sest vankrirattad oli rautatud, mitte kummirehvidega. Siis pani tõmmu noormees talle käe ümber piha. Rutakalt pööras Arina end ümber:

      „Mida te endale lubate?“ Poiss vaatas talle oma etteulatuvate põsesarnade kohal olevate mustade silmadega nii iseäralikult otsa, et Arinal hakkas hirm.

      „Kas sa üldse tead, kes ma olen?“ küsis ta, ettepoole naaldudes. Ja kui Arina midagi ei vastanud, vaid end kiiruga vabaks püüdis saada, lisas poiss: „Tead, ma võiksin sulle nii mõndagi rääkida ...“

      Kirik seisis kalmistu esisel künkal. See oli väike, valgeks lubjatud, terava torniga, mille otsas kukk, ja raske puituksega, millel sepistatud rist.

      Allpool, kirikuesisel väljakul oli lasipuu, mille külge mehed hobused sidusid, nad võtsid vankrilt heinakotid ning riputasid need loomadele tiisli või lasipuu külge. Ka Thomas ja Tõnu sidusid ohjad lasipuu külge.

      „Kas siin käib alati nii palju inimesi kirikus?“ pöördus Arina Thomase poole ning seisis ta kõrval, kui Thomas loomade eest hoolitses. Ta pelgas võõrast poissi. Thomasega tundis ta end aga kindlalt. Ta soovis poisi lähedusse jääda.

      „Jah, nad tulevad kirikusse ka kaugemast kandist, ja mitte ainult lõikustänupühaks,“ vastas Thomas. „Mulle meeldivad need inimesed.“

      Arina vaatas kirikulisi.

      Meestel olid enamjaolt valged särgid ja tumedad pühapäevakuued seljas, naistel suurrätid ja valged pearätid. Noortel tüdrukutel olid aga triibulised rahvariideseelikud ja valged, kirju tikandiga pluusid. Aga ka heledad suvekleidid. Nad olid kenad, enamasti linalakad ja sinisilmad. Paljudel viljavihud ning puuviljakorvid õnnistamiseks kaasa võetud. Ümberringi valitses pidulik-rõõmus meeleolu.