Krahvinna von Richter. Rein Raud

section>

      

      © Rein Raud 1993

      © Kultuuriselts Neli Tuult 2020

      ISBN 978-9949-01-757-7

      Seda ei juhtunud just sageli, et vana krahv Jacob von Richteri ning tema talupoegade arvamus oleks milleski üleni kokku langenud, kuid ühes olid nad ometi täiesti sama meelt: noore Ernsti mõistusega oli Jenas midagi juhtunud. Täie aru juures olles poleks ta iialgi võinud abielluda niisuguse eputise, niisuguse hilpharaka, niisuguse lehtsabaga nagu uus krahvinna von, vabandust, krahvinna de Richter, sest ka oma perekonnanime ei nõustunud see olevus mingil muul viisil hääldama kui rišteer ning von-ist ei tahtnud ta midagi kuuldagi, see ei olevat talle sobiv. Ei olevat sobiv! Noorproua oli Eestimaal ja Kardse mõisas, tõsi, vaid mõned nädalad viibinud ega võinud seega teada, mis on siin sobiv ja mis mitte. Aga küll aeg teda õpetab, lootis vanahärra Jacob, ja ega talupoegadelgi midagi selle vastu poleks olnud, kui uus mõisaproua oleks end vähe harjunumal kombel ülal suvatsenud pidada — kus seda enne nähtud, et krahvi tõld, asja ees, teist taga, keset külateed kinni peetakse ning heinamaal vikatit luiskava talupoja juurde astutakse, et tema mütsi kohendada. Kuid just seda oli proua de Richter hiljuti Nõlvaku Andresega teinud. Mis tal arus oli? Proua oli Andresel kõigepealt õlgadest kinni võtnud ning ta päikese suhtes teise nurga alla keeranud, siis Andrese mütsi pisut kuklasse lükanud ning oma kaelaräti talle salliks sidunud. Pealegi palaval suveajal, kui üldse salle ei kanta! Siis oli ta veel mõne hetke meest vaadanud ja laginal naerma pursanud. Andres ei osanud istuda ega astuda, oli vaid enda ette pobisenud, et kuidas prouad soovivad, aga vikatit edasi teritada ka ei julgenud, kuni see naine seal naeris. Siis keeras proua jalapealt ümber, jooksis tõlda tagasi ja lehvitas Andresele veel korra aknast. Täitsa hull peast. Andres võttis muidugi rätiku kaelast ära, aga ei mõistnud sellega midagi peale hakata. Pärast viis koju ja andis oma Juulile, kes oleks sellega ehk ka üht-teist ette võtta osanud, aga õhtul oli aidamees Nõlvakul platsis ja andis teada, et proua de Risteer soovivad oma kaelarätti tagasi. Juuli kehitas õlgu — kui soovivad, siis soovivad, mis seal ikka.

       Aga ega see tal ainuke kord olnud selliseid lollusi teha. Mis mõisas endas sündis, seda oskas külarahvas ainult arvata, sest teenijatel oli vanahärra Jacob ränga nuhtluse ähvardusel keelanud proua tegemistest kellelegi rääkida. Üht-teist ikkagi teati. Kaseoru Meinard oli kord mõisa kutsutud, sest mõned poisid olid mõisa aiast õunu varastamas käinud ning Meinardi nooremat olla ka justkui nende hulgas nähtud — poiss oli tegelikult paras väänkael küll, Meinardil oli temaga hulka vaeva — ja oligi siis Meinard mõisahoovis seisnud ja oodanud, et millal ta sisse lastakse, kui korraga oli suur uks lahti läinud ja kõik noore Ernsti jahikoerad sealt välja tormanud, mis oli juba iseenesest kaunis hirmus lugu, sest vihaga need nalja ei mõistnud, aga esimese ähmiga ei tundnud Meinard neid üldse ära, kuna kõik koerad olid punaseks värvitud. Uksest kuulis veel, kuidas vanahärra Jacob hirmsa häälega röögib, ja koerad lõrisesid ka nagu metsalised, nii et Meinard suure ähmiga sealsamas õuel kasvava pärna otsa ronis — ega ta eriti vana mees ju polnudki, aga pärna esimesed kandvamad oksad olid maast vähemalt sülla kõrgusel ning tema ehmatus pidi ikka ehtne olema, et sinna puu otsa sattuda. Seal ta siis istus ja ootas, et keegi need põrgukoerad ära kutsuks. Ning kui ta pead pöörama juhtus, nägi ta kõrval aknal noort krahvinnat istumas. Sel oli nägu surnukahvatu, nii et Meinard teda esimese hooga haigeks arvas, aga kui ta tähelepanelikumalt vaatama jäi, siis sai ta aru, et proual oli nägu paksu puudrikorra all ja kulmud oli ta endale hoopistükkis valesse kohta joonistanud, kõrgele laubale, juuksejuurtest vaid paari sõrme jagu allapoole. Käes hoidis ta lehvikut, aga ei liigutanud üldse, vaid istus nagu kuju. Meinard ei osanud temalt korraga enam pilku ära pöörata ja krahvinna tundus ka temaga justkui tõtt vaatavat. Kuni siis proua talle ühtäkki keelt näitas, seejärel silma pilgutas ja akna kõva pauguga kinni lõi.

       Just samal ajal oli üks ähmitäis teener õue jooksnud. Meinardit ei pannud ta tähelegi, vaid üritas koerad kuidagi hobusetalli ajada, sest nende karvast tilkus igale poole punast värvi ning tuppa tagasi neid muidugi lasta ei saanud. Kui see tal lõpuks oli õnnestunud, hüppas ka Meinard ettevaatlikult puu otsast alla. Mis sina siit tahad, küsis teener, ja Meinard seletas oma tuleku põhjuse talle ära. Teener viis ta noore Ernsti juurde, kes õunte asja üldse jutuks ei võtnud, vaid andis Meinardile viis kopikat hõbedas ja käskis suu pidada, aga Meinard läks mõisast kohe kõrtsi ja rääkis kogu loo sõpradele kortli viina juures ära. Palju ta sinna omast käest juurde pani, ei teadnud keegi öelda, aga üldiselt Meinard eriline jutumees ei olnud ja tema poeg käis sealtpeale karistamatult mõisaaias õunu söömas, millal tal vaid pähe tuli, nii et ilmselt olid noore prouaga lood ikka õige hullud.

       Mis vana krahv Jacobit tegelikult kõige rohkem ärritas, oli noore Ernsti enda käitumine. Sõbrad olid talle ju rääkinud, et ei maksa poissi Jenasse ülikooli saata — harjub sealsete kommetega ära ega sobi enam siia maale, olid nad teda hoiatanud, aga tookord polnud ta mõistuse häält mikski pannud. Nüüd oli igatahes selgemast selgem, et suur kooliskäimine oli ta poja ainult lollimaks teinud. Kui esimesed raamatukastitäied Saksamaalt olid Kardsesse kohale toimetatud, oli ta, vana narr, isegi rõõmustanud, et poiss raha lõbustuste peale ära ei raiska, aga kui iga nädal paar kasti juurde tuli ning ta neid avades nägi iga raamatu esilehel sama nime — Sabine de Languenot — muutus asi talle kahtlaseks, eriti kuna raamatute seas oli saksakeelseid vaid tühine näputäis. Järgmistes kirjades püüdis ta siis ääri-veeri järele uurida, kas Ernstil pole ehk kavas perekonda luua ja kui on, kas siis tema õnneliku väljavalitu nimi näiteks Sabine ei ole; selle peale järgnes pikk vaikus. Ühel päeval tuli Jenast lõpuks kiri ja kui krahv selle lahti tegi, pidi ta peaaegu et rabanduse saama: seal kutsuti teda nädal tagasi asetleidnud laulatusele Jenasse, kus preili Sabine de Languenot'st oli saanud proua de Richter. Järgmisel päeval toodi mõisa korraga viis raamatukasti.

       Oleks Ernst tollal kodus viibinud, saanuks ta isalt tõenäoliselt nii mitutki sõna kuulda, mida vanahärra Jacob ainult erandjuhtudel pruukida tavatses. Kuid ta saabus alles kolm nädalat hiljem. Paar päeva enne sai vanahärra Jacob telegrammi, milles teda paluti ühele teatud rongile tõld Rakvere jaama vastu saata. Ta oli küll veel nii vihane, et ise jaama vastu ei läinud, aga kui Ernst lõpuks koju jõudis, noor ja kaunis abikaasa käevangus, ja kuna see end alguses pealegi üsna kombekalt ülal pidas, ei osanud isa Ernstiga kurjustama hakata — mis teha, poiss oli väga armunud, see paistis tal näost, ning eks temagi oli ju kunagi noor olnud, või nii oli vähemalt ta kadunud abikaasale tundunud.

       Pisut kripeldas ta meeles muidugi asjaolu, et tal naabritele minia päritolust midagi usaldusväärset rääkida polnud. Oma jutu järgi oli Sabine sündinud Itaalias, kuhu ta vanaisa perekond kunagi Prantsuse revolutsiooni eest oli põgenenud. Üks de Languenot oli teeninud Napoleoni ja üsna kõrge ohvitserina ka Venemaal ära käinud. Ernst kinnitas isale ülevoolavalt, et tema naise perekonnal on laitmatu reputatsioon ja et tegemist on ülimalt kõrgesti haritud ja sümpaatsete inimestega; Sabine ise kõneles saksa keelt pisut laulvalt, ent üldiselt õigesti, samuti tundis ta päris hästi saksa kirjandust, kuigi ei pidanud sellest eriti lugu. Kodune keel oli tal olnud prantsuse, kuid ka itaalia keelt rääkis ta täiesti vabalt ning enne magamajäämist eelistas lugeda just itaaliakeelseid raamatuid, peamiselt luuletusi, millest vanahärra Jacob midagi aru ei saanud, kuigi teda ümbruskonnas üldiselt üheks kõige haritumaks meheks peeti.

       Nõnda oli ta oma meeles miniaga juba peaaegu leppida otsustanud, kui see suve hakul oma esimeste trikkidega hakkama sai. Alguses ei teinud vanahärra Jacob muud, kui püüdis Sabine'iga tõsiselt kõnelda — oleks tema abikaasa tollal veel elus olnud, jätnuks ta selle ülesande kõhklemata naisele — et armas minia, meie maal on veidi teised kombed kui teil, siin ei saa päris iga asja ka teha, mis hing igatseb. Et kas tal poleks parem oma igavust näiteks tikkimisega peletada. Muidugi, vanahärra Jacob sai ju aru, et maaelu on miniale esialgu veel harjumatu, kuid midagi paremat soovitada ei tulnud tal lihtsalt pähe. Tikkimise peale oli Sabine norsatanud, kuigi muidu kuulas ta äia juttu vaikselt ja pealtnäha aupaklikult. Hiljem taipas vanahärra Jacob, et ta pidanuks hoopis küsima, kas minia kõik oma raamatud ka läbi on lugenud. Sest pea iga teine nendest suurtest tolmunud köidetest oleks pidanud talle vähemalt neljaks-viieks päevaks rahulikku tegevust pakkuma.