Helen Käit
Janno ja Joosep. 2. osa. Lohe needus
© Randvelt Kirjastus ja Helen Käit, 2014
© Illustratsioonid Merilyn Anvelt
Toimetaja Helen Eelrand
Korrektuur Sven Saun
Kujundus Villu Koskaru
ISBN 978-9949-9345-8-4 (kogu teos)
ISBN 978-9949-9496-4-9 (2. osa)
e-ISBN 9789949740642
www.raamatukirjastus.eu
Trükitud OÜ Greif trükikojas
Ordu kogunemine
Joosep jäi magama peaaegu samal hetkel, kui ta pea patja puudutas. Janne ei saanud aga kuidagi und. Ta mõtles ikka ja jälle Ferrumile, homsele ordu nõupidamisele ja miskipärast ka sellele imelikule oigavale helile, mida nad metsas kuulsid. Ta ei saanud ise ka päriselt aru, mispärast see talle ikka ja jälle meelde tuli. Ta tahtis sellest emandale rääkida, aga polnud siiani sobivat momenti leidnud. Kui ta homme emandaga kahekesi servikaputiisandaid kutsuma läheb, siis võib-olla tekib ka võimalus sellest juttu teha, arvas ta.
Janne lootis, et nad ikka lähevad emandaga kahekesi. Tal ei olnud aimugi, kas kõrgest soost emandal sobib üldse ilma saatjateta kuhugi minna. Võib-olla võtab ta hunniku toatüdrukuid ja teenijaid kaasa. Kuigi tegelikult Janne seda eriti ei uskunud. Nii palju, kui ta emandat tundis, poleks too sellist tsirkust välja kannatanud.
See kummaline oigamise ja ulgumise vahepealne hääl kummitas Jannet sellest hetkest alates, kui ta seda metsas kuulis. Ta ei saanud aru, mismoodi, aga ta uskus kaljukindlalt, et see on mingil moel oluline. Seega tuleks kindlasti välja uurida, kes ja miks sellist häält tegi. Aga tal polnud õrna aimugi, mil moel seda teha. See oli samuti üks põhjus, miks ta tahtis hirmsasti emandaga rääkida.
Lõpuks jäi tüdruk peamiselt omaenda tormilistest mõtetest kurnatuna magama, vajudes rahutusse, ebareaalsete unenägudega unne. Kui Flossi neid hommikul äratama tuli, pidi ta Jannega tükk aega vaeva nägema, sest vaatamata toatüdruku pingutustele ei tahtnud too kuidagi silmi lahti teha. Alles siis, kui Joosep Flossile appi tuli ning nad koos Jannelt teki pealt ära tirisid ning teda juba üsna energiliselt raputasid, suutis tüdruk end unenägudemaalt lahti rebida.
Ta vaatas hetkelises segaduses enda ümber, aru saamata, kus ta on ning mis temaga toimub. Alles siis, kui Joosep meenutas, et nad peavad tänaõhtuseks ordu nõupidamiseks liikmeid kokku kutsuma minema, jõudis tegelikkus talle kohale. Ta ajas ennast istukile ja lükkas jalad üle voodiääre põrandale.
„Te ei usu iialgi, mida ma unes nägin, ütles ta seepeale.
„No räägi siis, mida sa nägid?” utsitas Joosep teda tagant.
„Mitte praegu. Ma vajan selle üle järele mõtlemiseks natuke aega. See kõik tundus kohati nii… reaalne. Võib-olla oli see mingisugune vihje.”
„Vihje millele?” ei jätnud Joosep järele.
„Ma ju ütlesin, et ma ei räägi sellest praegu. Võib-olla hiljem. Õhtul näiteks. Aga mulle tundub, et me peaksime nüüd ruttu midagi sööma ja siis minema oma tänaseid ülesandeid täitma. Flossi, mis meil süüa on?”
„Tõin teile lossi pagari käest värskeltküpsetatud saiakesi. Need on laual.”
Nüüd tundis ka Janne värskete saiakeste hurmavat lõhna. Kui ta poleks olnud niivõrd oma unenäo lummuses, tundnuks ta seda arvatavasti juba varem.
„Oih… jah… aitäh,” sai ta lõpuks suust.
Flossi itsitas.
„Võta heaks. Ma jätan teid nüüd sööma. Janne, emand on juba valmis ja ootab sind lossi väravahoones. Tule sinna kohe, kui söömise lõpetad.”
„Kus kohas see väravahoone asub?” tahtis Janne teada.
„See on väike punase katusega majake kohe lossivärava kõrval. Sa ei saa seda märkamata sealt mööda kõndida. Aga nüüd – head isu.”
Kui Flossi lahkus, kugistasid Janne ja Joosep kumbki kaks saiakest alla, jõid head külma maasikamahla peale ja olidki valmis kumbki oma ülesannet täitma. Väravani kõndisid nad koos. Seal pööras Janne sisse väravamajakesse, Joosep aga väljus lossiväravast ja suundus mööda tuttavat teed küla poole.
Emand Mandolina juba ootas Jannet, nagu Flossi oli öelnud. Ta oli väravamajas üksi ning Janne lootis, et nii see jääbki.
„Ärme siis rohkem aega raiska, hakkame liikuma. Hobused on juba saduldatud.”
„Hobused? Kas me läheme hobustega?”
„Just nii. Jala ei jõuaks me õhtukski kohale. Oled sa varem ratsutanud?”
„Ei.”
„Pole midagi, valisin sulle rahuliku ja taltsa looma, sul ei teki temaga mingit probleemi. Tema nimi on Kiki. Tule, ma teen teid tuttavaks.”
Nad astusid majast välja. Maja ees oli lasipuu külge seotud kaks kõrbi hobust – üks suurem, teine väiksem. Janne märkas neid tulles, aga ei pööranud neile erilist tähelepanu. Tal polnud pähegi tulnud, et need seisavad seal tema ja emanda jaoks. Emand läks valge lauguga hobuse juurde ja patsutas teda turjale.
„See ongi Kiki. Tule tee talle pai.”
Janne lähenes ettevaatlikult hobusele. Kuigi ta polnud varem ratsutanud, polnud ta varem ühele hobusele ka nii lähedal olnud. Ta kartis natuke, aga võttis siis ennast kokku, astus hobuse juurde ja katsus ettevaatlikult tema kohevat lakka. Hobune pööras oma pea tema poole ja vaatas talle oma ilusate pruunide silmadega otsa. Hetkega kadus Janne hirm. Ta paitas õrnalt Kiki karvast põske. Hobune nügis omakorda hellalt oma pehme ninaga ta kätt. Rohkem polnud vajagi.
„Võta nüüd valjastest kinni, pane jalg jalusesse ja tõmba ennast sadulasse,” õpetas emand.
Janne tegi nagu õpetatud. Et Kiki oli väikesekasvuline hobune, polnud tal sadulasse tõusmisega probleeme. Ja kui ta juba kord sadulas istus, tundis ta end seal üsna kindlalt.
„Ma ratsutan ees. Sina ratsuta Kikiga mulle lihtsalt järele. Kiki on tark hobune, usalda teda.”
„Ma usaldangi.”
Emand hakkas oma hobusega ees astuma ning Kiki järgnes talle ilma igasuguse juhendamiseta. Ta oli tark hobune, just nagu emand Mandolina ütles. Alguses ratsutasid nad teineteise taga, emand ees ja Janne tema järel. Teerada oli lihtsalt nii kitsas, et kõrvuti ratsutades oleksid nad terve tee enda alla võtnud ja vastutulijad poleks mööda pääsenud. Kui nad juba metsa vahele jõudsid, muutusid vastutulijad üha harvemaks ning kui nad juba tükk aega kedagi ei kohanud, võttis Janne südame rindu, kannustas oma hobust ja ratsutas emanda kõrvale.
„Emand Mandolina, ma tahaksin sinuga millestki rääkida.”
„Jah – ja mis see on?”
„Ühel päeval, kui me Joosepiga metsas jalutasime, kuulsime mingit imelikku oigavat ulgumist. Või siis ulguvat oigamist. Ma pole päris kindel, kumb see oli. Esialgu tundus see võigas ja verdtarretav, aga mida rohkem ma selle peale mõtlen, seda rohkem tundub mulle, et see oli pigem appikarje. Oskad sa arvata, kes sellist häält võiks teha?”
Emand jäi viivuks mõttesse.
„Te olite seal ju päevasel ajal? Muidugi, rumal küsimus. Manuhhid uluvad mõnikord, aga nad teevad seda eranditult öösel, sest nad ei talu päevavalgust. Päevasel ajal ei tule nad kunagi välja. Rohkem selliseid loomi, kel oleks kombes ulguda, meie metsades ei ela. Kui see polnud just mõni haavatud loom, kes valu pärast sellist häält tegi.”
Janne