ection>
I
Igaviku hoovus voolab lakkamata oma lähteist, mis pole tajutavad, igavikkude poole, mis on samuti tohutult saladuslikud, kuid kannab olevusi ja esemeid nende ajaliku lõpuni. Aeg liigub rahulikult kaasa, sekund sekundi järele, nagu oleks ta selle hoovuse muutumatuks taevaks. Mõnikord hakkab vool kohati kobrutama, tõusevad vood, lõhuvad lained ja kohisevad keerud, kus olevused haaravad kaasa keerlevate ja peremeheta jäänud esemete järele. Mõni saab juhuslikult võimu killu kätte ja ei lase enam lahti, kuni vool on paisanud veel juurde riismeid, milledest saab kindel jalgealune ja parv. Siis kiidavad kõik pääsenut, ja pärastised põlvedki mäletavad seda suurt võimu ja tarkust. Mõni teine kantakse rikkuste risu sekka, ja ta oskab seda koos hoida ja kasutada. Kuna kolmas näeb seda kõike, ei tea sellega midagi teha, istub vaid oma pehkinud palgil ja laulab ja on rõõmus, et saab sõita ikka igavikku, ikka igavikku, hoolimata, kas teda keegi mäletabki.
See on ju võrdlus, nagu neid on leiutatud varemgi. Kuid pole ju tarvis olla ikka esimene, kes leiab tabavama võrdluse aja ning elu jaoks. Piisab sellest vanastki. Sest on päris mõistlikkegi mehi, kel polevat õieti aegagi, kui peaksid minema hädalistele asjatoiminguile, kuid kes ikkagi jäävad seisatama, kui jõgi ujutab üle, kui mõni pais on vabanenud või kui on jääminek. Nad vaatavad voolu ja neis hakkab midagi salapäraselt liikuma mingi aimuse poole. Ja kuigi nad ei leia sõnu, et leida võrdlusjooni voolava vee ja maailma elu vahel, siiski lähevad nad siis oma igapäevaste talituste juurde tundega, nagu oleks neil olnud mingi ebamäärane ilmutus.
Kui Taaniel Tümm oleks kunagi tagasi mõtelnud kokkuvõtte tegemiseks, kas on tema eluajal olnud ka tormi ja lainetust, siis ei oleks ta õieti osanud midagi kindlat üteldagi. Oli ju olnud sõdasid maailmas kaugel või lähemalgi, kuid see kõik oli teda nagu puudutanud õige vähe. See kõik oli ju möödas nagu see ähmane mälestuski, et kunagi olid vene soldatitel niisugused mütsid, nagu ta neid nägi olevat piltidel prantsuse sõduritel. Seejuures ei teadnudki, kas ta ise oli näinud seda soldatite rühma maanteel Viljandi lähedal, või aga oli sellest kunagi jutustatud. Ühte aga pidas ta kindlaks: ei olnud see tema nooruse ajal, kui Pärnus türgi sõjavangid olid kartnud saunaminemist, palunud ja nutnud, sest arvanud, et viiakse surma. See pidi olema olnud ikka varem, kuigi Taaniel Tümm aastaarvudest oma väitele toetust ei otsinud. Tal puudus ajaloomeel, kuigi muidu arvude suhtes mälu oli rahuldav.
Ka need ajad, kus kobrutas elu hoovus ja tõusis kõrgeidki laineid, olid läinud, jätmata sügavamaid mälestusi. Oli, mis ta oli olnud aastail 1905 ja 1906, kus põletati ja tapeti, tema ise oli jäänud nagu kahe silma vahele, oli hoidunud vaid kõrvale ja teinud ennast tähelepandamatuks. Niisama sel marulisel aastal 1917. Kuigi nad siis olid üsna tühjaks riisunud vilja- ja linalaod. Siis tal oli läinud kaduma hulk varandust, ja sellele mõnikord mõtleski Taaniel Tümm. Ja seepärast seisiski viimane aastaarv temal kuidagi väljapaistvamalt meeles kui see palju varajasem, kus põlesid mõisad.
Pime juhus, mis valitseb niisama rahuliku voolu ajal nagu ka tormistel aegadel ja võib hukutav olla tugevaile, julgeile kui ka ettevaatlikele, ei lasknud vaikseil päevil kukkuda ühtegi kivi katuselt ega saatnud kaela hullumeelset või mõrtsukat. Ja marulistel päevadel ei lasknud seesama pime juhus ühelgi mässulisel või kadedal tekkida järsku mõtet võtta Taaniel Tümmilt varandus või elu. Ta polnud kunagi olnud ettetükkiv, ja kuigi ta mõnikord nägi tormakaid jõuke, siis naeratas ta, nagu kiidaks ta heaks meelepärast vaatemängu. Oleks ta tõmmanud pea krae vahele ja hiilinud minema, siis oleksid kohe teda jälginud mitmed silmapaarid. Aga Taaniel Tümm kartis ju küll natuke, kuid huvitav oli temale siiski, mis inimesed kõik ära ei tee, ja sellepärast ta siis ka naeratas. Kuigi talle hiljem tuli aimus, et oleks ju ka võinud halvasti minna.
Niisugune oli ta juba maast-madalast ja niisugusena vaatas ta ikka meeleldi pealt, mida tegid ja võisid kõik teised, kuna tema ise oli ikka kõigest kuidagi väljaspool. Teised on ikkagi hoopis teised, aga tema ise on hoopis omaette.
Kes teda mäletavad veel tollest ajast, need mäletavad temast õieti väga vähe. Oli seal mõisas poisikene, Taan Tümm oli ta nimi, jah, Tümmi Taan, kes mõnikord seisis kusagil ja vahtis. Vahtis nõnda, nagu tahaks ta kaasa tulla, ja naeratas. Kui aga kutsusid, siis naeratas veel rohkem, pidi nagu jalamaid kaasa tulema, siis aga läks tõsiseks ja kinniseks ja kadus minema. Nõnda nagu mõni väike kutsikas, keda meelitad, kes ka kohe liputab saba ja kohe nagu tuleks mängima, koguni ajab esimesed jalad harki ja langetab kelmikalt pea, et nüüd läheb lahti. Aga siis tõmbab enne ühe kõrva kahtlevalt ligi pead, siis teise, mõtleb ruttu ümber ja keerabki ringi ja sörgib koju, saba lontis, et ikkagi ei maksa, tont teab, mis sellest võib välja tulla.
Niisuguseid mäletajaid ei olnud palju. Need, kes olid seal mõisas tol ajal, need olid laiali mööda maailma või surnud või ei olnud õieti tähelegi pannud seda väikest jässakat poissi, kes nii vähe puutus silma sealse alati käratseva, rahutult jooksva ja ulakustest elava nooruse keskel. Ja see noorus ise meenutas vanemaks saades palju huvitavamaid kaasaeglasi ja kaaslasi nagu Hakkaja Kustat, kes ehmudes või vihastades võttis haige ilme silmadesse, kukkus siis maha, läks näost siniseks, ajas vahtu suust, ja siis pärast ajas enese jälle istukile ja vaatas ringi, nagu oleks kogu maailm võõras ja ta peab alles jälle harjuma nagu ärgates unest.
Huvitav oli ka rendimaa pidaja poeg Kuigu Jass, kes oskas kõndida kõrgeil karkudel ja neil tantsidagi. Kuid kõige meeldejäävam temast oli, et ta kukkus kord sel toimingul maha ja ajas enesele seejuures pussi rindu. Nad ütlesid, et kopsud olnud näha. Kuid paranes, aga tükk aega ei saanud enam ratsutada ristikheinanurmelt koju, kuna teised kihutasid, mis aga hobused võtsid. Ei, temal pistvat rinnus. Ja siiski sai temast terve mees ja hiljem suure talu koduväi, kes kasvatas ja müütas hobuseid ja oli suurte lõugadega üle valla. Oli teine kõrgele jõudnud kõigi põliste perepoegade kiuste, see ühehobuse-maa rentniku poeg.
Andis ka meeles pidada Lõõvi Piidert, kes alati tegi kõike keelatut, kuid oli lahtise peaga ja vallakoolis teadis nagu lennust, mis oli raamatuis. Aga võttis ette ja hakkas hobuseid varastama ja viidi sunnitööle. Lubas kätte maksta kõikidele, kui kord tagasi tuleb, silmad aina välkusid ja sõimas isa ja ema.
Uibu Karla oli juba suur mees ja suur vigurivänt, kõige naljakam pidudel, laiade õlgadega, oskas ennast aga Immatu mäe nõlval kerra tõmmata ja alla veereda nagu muna. Tema nad olid heinateol öösel surnuks löönud, kaikaga pähe. Kui koju toodi, oli kange ja seati seina äärde seisma ja seisiski. Ka sellest oli rohkem rääkida kui Tümmi Taanist.
Uuriti küll, kes on Uibu Karla tapnud, aga päris õiget meest kätte ei saadud, oli löödud pimedas, ja vangi läks, kes oli andnud viimase hoobi, mis polevatki olnud surmav löök. Hoitud juba surnuks löödu püsti ja kutsutud ka Nirgi Jaan, et anna sina ka oma tümakas. Nirgi Jaan andiski, ja niisiis läks tema sunnitööle pisarsilmil, viidi ära seotuna ja kinnitas ikka, et ta polevatki löönud kõvasti. Ka Nirgi Jaani mäletati.
Taaniel Tümmgi mäletas teda, nagu mäletas kõiki teisigi, kui tal aega oli kedagi mäletada. Aga seda aega pärastine elu temale palju ei andnud. Kui ta oligi mõnikord öösiti ärkvel, siis oli tal vaja raskelt arvutada ja mõtelda, kuidas tulla toime oma talitustega, ja siis polnud mahti meenutada seda, mis ammu oli möödas.
Kuid ega see sellegipärast ei kadunud tema tajust; mineviku aimus seisis ikka nagu selja taga, tõi mõne kõla kõrva ja mõni lõhngi lõi väikse vilka pildikese silma ette. Või aga kõneles keegi nõnda, nagu kunagi oli kõnelnud mõni teine seal Varekaare mõisas, ja siis oli silmade ees hetkeks avar pilt Ruusa veskist, millest mitte kaugel teisel järvekaldal oli viinavabrik, mäenõlvaku seljataga, millest aga üle ulatus kõrge korsten. Või aga tekkis üsna selge pilt õunapuudest, mis olid rentnikkude ja moonakate hobusetalli vastas üle tee. Nende vahelt paistis hekkide ja kõrgete puude tagant mõisahäärberi valge sein, mida tohtis vaadata vaid eemalt-kaugelt, sest see oli püha paik. Seal võisid lähedal ja päris juureski käia mõisa kutsar ja mõisa aednik, vist ka tallipoiss. Natuke imelik oli, et seal elasidki peremamsel, toatüdruk ja köögitüdruk, päris ikka vanaparuniga ühes majas. Valitseja, noh see muidugi käis seal, see oli suur härra ja viibutas ja keerutas keppi, kui kõndis oma valges kuues. Aga palju ta seal ikkagi nagu ei käinudki, tema oli ju rendihärra valitseja, mitte parunihärra oma. Elas rendihärra majas, ja mõnikord kostis kaugele, kui nad mõlemad õiendasid ja seletasid.
Nõnda vilksatas Taaniel Tümmi elus kord-korralt ikka mõni nähtus endisest ajast ja tuli koguni see või teine hõng, isegi