le>
Suur üllatus
Cedric ei teadnud enesest mitte midagi. Keegi polnud temale sellest kõnelnud, kes ta oli. Ema jutu järele ta teadis ainult seda, et ta isa oli inglane. Isa suri juba siis, kui ta oli alles väike poiss. Isast mäletas ta ainult niipalju, et ta oli suur, siniste silmadega, pikkade vurrudega ja et tore oli tema seljas ratsutada.
Pärast isa surma leidis Cedric, et parem on emaga isast mitte kõnelda. Kui isa oli haige, saadeti Cedric kodunt ära, ja kui ta ükskord jälle tagasi tuli, oli kõik juba möödas. Ema, kes ka oli haige olnud, võis juba veidi akna all istuda. Ta oli väga kahvatu ja kõhn ning naeratus oli tema näolt kadunud. Ta silmad olid muutunud suureks ning kurvaks ja ta oli üleni mustas riides.
„Kallim,” ütles Cedric (isa oli ema kallimaks hüüdnud, nii õppis ka poeg ema hüüdma), „kas isal on juba parem?”
Cedric tundis, kuidas ema käed värisesid. Ta tõstis oma kähara pea ja vaatas emale silmi. Seal oli midagi, mis andis temale tunda, et ema hakkab nutma. „Kallim,” ütles Cedrik, „kas isa on juba terve?”
Äkitselt käskis temale ta väike armastav süda käed ema kaela ümber panna ja teda lakkamatult suudelda. Ema pani oma näo poja õlale ja nuttis kibedasti. Seejuures hoidis ta teda kõvasti kinni, just kui poleks ta teda kunagi lahti tahtnud lasta.
„Jah, ta on terve,” nuuksus ema, „ta on üsna… üsna terve. Kuid meie ei jäta teineteist maha. Ei iialgi!”
Väike Cedric sai aru, et ta suur isa ei tule enam iialgi tagasi, et ta on surnud, nagu teised kõnelesid. Aga ta ei saanud aru, miks kõik nii kurvad olid.
Et ema alati nuttis, kui ta isast kõneles, siis jõudis Cedric salaja otsusele isast mitte kõnelda. Samuti leidis Cedric, et emale on parem, kui ta ei istu üksi akna või kamina juures ega jää mõtlema.
Nad elasid väga üksildast elu ja tundsid vähe inimesi. Cedric märkas seda alles siis, kui oli kasvanud suuremaks. Tema ema oli olnud orb ja üsna üksi siin maailmas elanud, kui isa ta kosis. Cedriku ema oli väga ilus ja elas seltsilisena ühe rikka vanaproua juures, kes polnud temale mitte väga sõbralik. Ühel päeval nägi teda seal kapten Cedric Errol, kes tuli sinna majja külla, pisarsilmil trepist üles jooksvat. Ta näis nii süütu, nii armas ja üllas, et kapten teda enam ei suutnud unustada. Pärast mitmesuguseid imelikke juhtumeid nad õppisid teineteist tundma ja armastama. Nad abiellusid, kuigi seega nii mitmelegi inimesele sünnitasid meelepaha.
Kõige vihasem oli kapteni isa, väga rikas ja tähtis aadlimees Inglismaal, kel oli peale väga halva iseloomu veel suur viha Ameerika ja ameeriklaste vastu. Tal oli peale kapten Cedricu veel kaks vanemat poega. Seaduses oli ette nähtud, et vanim poeg pidi pärima perekonna nime ja mõisad, mis olid väga rikkad ning toredad. Vanima poja surma puhul oleks pärijaks saanud järgmine poeg. Nii oli noorimal pojal suure perekonna liikmena vähe lootust saada kord rikkaks meheks.
Kuid loodus oli annetanud talle head omadused, millised puudusid tema vanemail vendadel. Ta evis ilusa näo ja tugeva ning kuningliku keha. Ta naeratus oli rõõmus ja hääl pehme ning armas. Ta oli vahva ning suuremeelne ja omas parima südame maailmas. Seejuures ta näis omavat võime sundida kõiki end armastama. Kuid nii polnud lugu tema vanemate vendadega, ükski neist polnud ilus, hea ega tark. Juba poisikestena nad polnud lugupeetud. Kui nad käisid koolis, ei hoolinud nad õppimisest, vaid raiskasid mõlemad aega ja raha ning leidsid vähe õigeid sõpru.
Vana krahv, nende isa, oli neist sageli pettunud ja rõhutud meeleolus. Tema pärija ei teinud tema kõrgele nimele palju au ja ei tõotanud saada muuks kui enesearmastajaks, pillajaks ja tähtsuseta inimeseks. See oli väga kurb — nii mõtles krahv —, et just see poeg, kes sündis kolmandana ja sai vaid väikese varanduse osaliseks, pidi koondama enesesse kõik head omadused: hiilguse, jõu ja iluduse. Sageli ta isegi vihkas seda noormeest sellepärast, et tal olid need omadused, mis oleksid pidanud kuuluma kõrgele seisusele ning hiilgavale varandusele. Kuid sellegipoolest ta ei suutnud oma uhke, jonnaka ning vana südame põhjas suruda maha armastust oma noorima poja vastu. Kord jonnakas meeleolus ta saatis selle poja Ameerikasse reisima. Isa kavatses teda lühemaks ajaks ära saata, et mitte nii tihti vihastada, võrreldes teda vendadega, kes tollal oma metsikute eluviisidega sünnitasid temale palju meelehärma.
Ent vaevalt oli möödunud kuus kuud, kui krahv juba üksindust hakkas tundma. Ta igatses salaja oma poja järele ja kutsus teda koju. Kuid tema kiri sattus vastamisi poja omaga, kus viimane isale teatas oma armastusest ilusa ameerika neiu vastu ja oma kavatsusest teda naida. Kui krahv sai selle kirja, oli ta metsikult vihane. Nii halb kui ta iseloom ka oli, nii vihane polnud ta veel kunagi olnud. Teener, kes viibis sel hetkel toas, arvas, et krahv saab rabanduse, nii vihane oli ta. Tund aega möllas ta kui tiiger, siis kirjutas pojale kirja, et poeg ei tohi enam iialgi isamajale läheneda ega isale ja oma vendadele kirjutada. Ta teatas pojale, et see võib elada kuidas talle meeldib ja surra kus talle meeldib, sest ta on perekonnast ära tõugatud igavesti ja kaotanud lootuse igasuguse abi peale isa poolt.
Kapten oli väga kurb seda kirja lugedes. Ta oli uhke Inglismaa üle ning armastas palavalt oma ilusat kodu, kus ta oli sündinud. Ta armastas isegi oma halva iseloomuga isa ja tundis sageli temale kaasa pettumuses vanemate vendade üle. Aga ta teadis, et tal pole tulevikus isa poolt sõbralikkust oodata.
Esiteks ei teadnud ta, mis ette võtta. Ta polnud kasvatatud töö jaoks ja ka ärilised teadmised puudusid tal, ent julgust ja kindlust oli tal küllalt.
Ta müüs oma patendi Inglise sõjalaevale ja pärast mitmesuguseid sekeldusi leidis endale New Yorgis koha ning abiellus. Vahe endise ning uue elu vahel oli suur, kuid ta oli noor ja õnnelik ning lootis, et visa töö valmistab talle kuldse tuleviku. Ta omas väikese majakese kõrvalises tänavas ja ta poeg sündis seal ilmale. Elu oli nii hea ja rõõmus oma lihtsuses, et kapten hetkekski ei kahetsenud oma abiellumist vastu isa tahtmist.
Nende väike pojake sarnles väga oma vanemaile. Ehk ta küll nii väikeses ning lihtsas majakeses oli sündinud, ei võinud siiski armsamat ega tugevamat lapsukest leida. Esiteks oli ta alati terve, nii et ta kellelegi vaeva ei sünnitanud. Teiseks oli tal nii hea iseloom ja alati hea tuju, et valmistas kõigile headmeelt. Kolmandaks oli ta piltilus.
Juba kuuekuiselt katsid tema pead toredad tihedad kullakarva juuksed, mille käharas otste alt vaatasid suured pruunid silmad pikkade ripsmete alt laia maailma. Ta selg ja jalakesed olid nii tugevad, et ta juba üheksakuiselt käima õppis. Tema olek oli beebi kohta niivõrd armas, et tõmbas enesele kõikide tähelepanu. Ta näis aru saavat, et igaüks on tema sõber, ja kui keegi temaga kõneles, kui ta viibis väljas oma vankris, siis vaatas ta sellele oma suurte silmadega armsalt ja tõsiselt otsa. Tagajärg oli see, et naabruses ei leidunud ühtki inimest, kes ei oleks meeleldi teda näinud ning temaga kõnelnud. Isegi kaupmees nurgal, kes oli tuntud kõige halvema iseloomuga olendina maailmas, pööris lapsele tähelepanu.
Kui Cedric oli küllalt vana, et oma hoidjaga välja jalutama minna, kandis ta seljas lühikest valgeruudulist kuube ja peas suurt valget kübarat. Järel vedas ta alati väikest vankrikest. Ta oli väljas nii ilus ning õitsev, et kõik inimesed teda vaatasid. Koju jõudnult jutustas hoidja emale pikki jutte poja vaatlejaist ja daamidest, kes lasksid oma tõllad peatada, et vaadelda lapsukest ja kõnelda temaga. Ja kui õnnelikud nad olid, kui Cedric nendega nii armsalt ja elavalt kõneles, nagu oleksid nad vanad tuttavad.
Tema sõbralikkus ja avalikkus olid vanemailt pärit. Kunagi ei kuulnud ta kodus viisakuseta sõnu. Ta oli alati armastatud ja isaliku hoolsusega hellitatud, nii jäid ka tema süütud tundmused puhtaks. Alati kuulis ta, et ema hüüti õrna nimega, nii hüüdis ka tema, kui hakkas kõnelema. Ta nägi alati isa õrnust ema vastu, samasuguseks kasvas ka tema.
Kui Cedric nägi, et isa enam iialgi tagasi ei tule ja ema oli seepärast väga kurb, siis tärkas temas mõte teha ema võimalikult õnnelikuks. Ta oli vaevalt kõnelema õppinud, aga see tundmus asus temas, kui ta ronis ema sülle ja suudles teda, kui ta pani oma käharpea ema rinnale, kui ta tõi emale oma mänguasju ja pildiraamatuid või istus tema kõrval sohval. Ta ei olnud küllalt vana, et teada, mis teha, aga ta tegi mis võis ja trööstis seega ema rohkem, kui ta arvata võis.
„Oh, Mary,” kuulis ta ema teenijale ütlevat, „ma olen kindel, ta püüab mind lohutada omal süütul viisil — seda ma tean. Ta vaatleb mind vahel nii uuriva, süütu pilguga, kui oleks tal suur kaastundmus minu vastu,