section>
Adik Levin
Abielu diabeediga
© Adik Levin, 2018
© Kirjastus Pilgrim, 2018
Koostanud Ursula Zimmermann
Toimetanud Inge Pitsner
Küljendanud Lauri Tuulik
Fotod Kalev Lilleorg
ISBN 978-9949-621-67-5
e-ISBN 9789949099146
Trükk: Tallinna Raamatutrükikoda
SAATESÕNAD
Selles raamatus ei räägi Adik Levin mitte arstina, vaid 20-aastase kogemusega diabeedipatsiendina, kellel on juhtumisi doktorikraadiga lastearsti haridus. Aastatega on ta enda jaoks välja töötanud palju hästitoimivaid nippe, millest võib olla kasu nii mõnelegi diabeeti põdevale lugejale. Uute raviskeemide väljatöötamisel on dr Levini raudkindlaks põhimõtteks, et ainult arsti ja patsiendi aktiivses ja erksas koostöös saab sündida parim lahendus.
Võib juhtuda, et osad tema arvamused siinses raamatus ei ühti mõne teise arsti arvamusega, mis aga ei tähenda, et sel teisel arstil võib olla õigus. Tema kui diabeedihaige tähtsaim moto iseenda jaoks on, et pigem hoida veresuhkru taset madalal või normaalsel tasemel kui kõrgel, sest isegi kui see on igapäevaelus palju raskem variant, säästab see olulisel määral suhkruhaige veresoonkonda, südametööd, neere ja organismi üldisemalt.
Selles raamatus kuuluvad kõik ravimid ja nõuanded dr Adik Levini isikliku raviskeemi hulka, mis on kujunenud koostöös tema raviarstidega ning järjekindla katsetamise ja vaatluse tulemusena. Need ei ole kindlasti üksüheselt ülekantavad mõnele teisele patsiendile. Raamat põhineb Adik Levini isiklikul kogemusel, kuidas temast sai diabeetik, missugune on olnud tema teekond koos selle haigusega ning mida ta on teinud selleks, et jõuda välja sinna, kus ta täna on.
Raamatu suurim eesmärk on ärgitada diabeedihaiget, aga miks mitte ka täiesti tervet inimest, loovamalt omaenda tervise huvides kaasa mõtlema. Jagades oma isiklikke kogemusi ja teadmisi, kutsub dr Levin kõiki inimesi ISE oma tervise eest hoolt kandma.
2018. aasta mais
perekond Levinite suvekodus
Siin on pererahvas veetnud oma viimase kahekümne viie aasta kevaded, suved ja ka sügised nii kaua, kuniks ilm on lubanud. Siin on nende väike maapealne paradiis: lilleklumbid, maasikapeenrad, nurgake maitserohelisega, vastselt ülesseatud kasvuhoone tomatitaimedega, marjapõõsad ja õunapuud, kaugemal aianurgas peremehe uhkus ja hobi – suvegrill ja suitsuahi. Ikka ja jälle võib kuulda dr Levini kiitvaid sõnu abikaasa Dina suunal, kes varustab nende köögilauda juba aastaid omakasvatatud köögi-, juur- ja puuviljadega.
Pidime kohtuma siinsamas juba nädalapäevad tagasi, aga kohtumispäeva varahommikul saan dr Levinilt kõne, kus ta vabandab, et peab meie kokkusaamise edasi lükkama, sest veetis ootamatult öö Lääne-Tallinna Keskhaigla erakorralise meditsiini osakonnas, on täiesti magamata ja naasmas koju puhkama. Lubab aga sellest, mis temaga sel ööl juhtus, käesoleva raamatu tarbeks kindlasti veel rääkida – selleks et hoiatada kõiki teisi diabeetikuid, et nendega samamoodi ei juhtuks. Lisaks tänab Lääne-Tallinna Keskhaigla erakorralise osakonna töötajaid abi ja ravi eest. Samuti tänab õnne, et on juhtumisi arstiharidusega diabeetik, sest vastasel juhul teda enda sõnul ilmselt siinilmas enam ei oleks …
Täna ootab Adik Levin mind värava ees tänaval, kõbus ja rõõmsameelne nagu tavaliselt, ja ütleb kohe tervituseks, et tal on viimastel päevadel suvekodu juures palju tegemist olnud: koorem hobusesõnnikut tahtis värava eest sisse kandmist ja suveköögi ümber sissevajunud kivisillutis uuendamist. Tõepoolest, aeda sisenedes on kohe näha, et kõigile peenardele on puistatud erilise hoolega pruuni pehmet turvast meenutavat pudi. Töö on olnud korralik ja ilumeelega, mitte ühelgi jalgteel ega murulapil pole sõnnikukribulat ja peenrad on kaetud ilusa ühtlase kattega, kuskil pole midagi liiga vähe ega liiga palju. Kasutamata sõnnikukotid on kärutatud aiakuuri taha korralikesse virnadesse. Suveköögiesine plats on kui loodiga lõigatud, iga kivi korrapäraselt üksteise kõrvale tagasi pandud.
Adik Levin on sündinud 1940. aastal, aga mitte miski tema vaimses ega füüsilises olekus ei reeda seda. Peremees juhatab mu verandale ja suundub ise tõtakal sammul toa poole, ilmudes peagi tagasi, käes kaks kokkumässitud kilekotinutsakut, üks punane, teine sinine. „Siin, selles sinises kotis, on mul ööinsuliin. See on pikatoimeline insuliin, mida süstin endale juba aastaid, igal õhtul enne magamaminekut kuni 35 ühikut,” seletab dr Levin sinise kilekoti sisu. „Aga see siin,” võtab ta nüüd punase kotikänkra, „on kiire ehk söögiinsuliin, mida süstin vastavalt vajadusele ja enesetundele pärast söömist. Olenevalt süsivesikute hulgast söömise ajal süstin tavaliselt 3–6 ühikut. Varsti, kui hakkame pannkooke sööma, pean ka endale süsti tegema.”
Kotid tõi dr Levin selleks, et puust ja punaselt – või kui soovite, siis punaselt ja siniselt – näitlikustada seda, mis juhtus nädala eest ja mis oleks võinud talle maksma minna elu.
Ta oli käinud Tallinna aukodanike vastuvõtul ja koju jõudes end väga väsinult tundnud. Abikaasa ootas teda juba ja kohe starditi suvekodu poole. Kohale jõudnud, sõi Adik kõhu täis, võttis – kahjuks autopiloodil – punasest kotist süstla ja tegi endale 35 ühikut insuliini. Küll õiget insuliini, aga õnnetuseks täiesti vales koguses.
Süstitud kogus ületas lubatud kiire insuliini koguse kuuekordselt. „Iga ravim on mürk,” võtab dr Levin asja arusaadavas keeles kokku, „seni, kuni sa õige doosi võtad, aitab mürk sul terveks saada või tervemana püsida, aga niipea kui doosi ületad, hakkab mürk su enda vastu tööle. See ongi põhjus, miks arstid ei taha kirjutada patsiendile kahte erinevat insuliini, see on tohutult ohtlik, kui ära segada. Kui abi ei saa, siis võib lõppeda selline eksimus hüpoglükeemilise koomaga või isegi surmaga.” See on 20-aastase kogemusega diabeetikule teine kord, kui ta väsimusest ja omaenda inimlikust eksimusest saatusliku vea teeb, esimest korda juhtus taoline seik viis aastat tagasi.
„Niipea kui olin prohmakaga hakkama saanud, oli mu väsimus kui peoga pühitud! Olin täiesti ärkvel, helistasin otsemaid kiirabisse ja hakkasin glükoositablette sööma. Õnneks jagan asja ja seega ma ju tean, et sellises olukorras on küsimus ainult ajas: mingil hetkel tulevad ilma meditsiinilise sekkumiseta krambid, siis kooma ja lõpuks surm.”
Algul oli dr Levinil veresuhkru näit 12 mmol/l, poole tunni pärast juba 9 ja seejärel hakkas see väga kiiresti langema. Tema õnn oli, et ta oli enne süstimist väga korralikult söönud, toit oli jõudnud hakata lagunema, tänu millele toimus juba kehas glükoosi tootmine, vastasel juhul poleks ta jõudnud kiirabi ära oodata, isegi kui see tuli tõesti väga kiiresti. Kohe kiirabiautos pandi talle veeni kanüül ja EMO-sse kohale jõudes hakati tilgutama 5%-st glükoosilahust. Aga dr Levini enesetunne halvenes järjest, juba tundis ta algavat higistamist ja veresuhkru analüüs näitas tulemuseks ainult 3,6 mmol/l. Nüüd tuli arstiharidus kuhjaga kasuks, dr Levin palus õel kutsuda uuesti valvearsti ja ütles, et glükoosikogust tuleb viivitamatult suurendada 40% peale. Kuni aparatuuri ümber sätiti ja uus kogus paika saadi, oli suhkrunäit langenud juba 2,9 mmol/l peale. Nüüd sai kõige hullem stsenaarium peatatud, suhkrutase ei hakanud küll veel piisaval määral tõusma, aga see ka enam ei langenud.
Kella poole viie ajal hommikul hakkas tase enam-vähem stabiliseeruma ja kell kuus sai dr Levin abikaasale helistada ja ta järele kutsuda. „See oli väga kole kogemus ja suur õppetund,” võtab ta juhtunu kokku, „diabeedihaige ei tohi end hetkekski lasta autopiloodi peale. Kogu aeg tuleb kaasa mõelda, mida ja kui palju sööd ning mida ja kui palju süstid.”
Dr Levini jaoks on olnud glükohemoglobiini tase (kolme kuu keskmine suhkrutase veres, võetakse veeniverest) viimased aastad üsna stabiilne. Ta on püüdnud seda teadlikult hoida pidevalt kas normaalsel tasemel (6,5–7,1 mmol/l) või natukene alla selle, mis on insuliiniravil olevale patsiendile väga head arvud. Ebamugavalt hakkab ta end tundma ja närv tuleb sisse, kui aktuaalne suhkrunäit langeb alla