_v" target="_blank" rel="nofollow" href="#fb3_img_img_e8aa28ee-4c66-5a58-865f-e72342ea6d87.jpg"/>
Käesolev e-raamat sisaldab autoriõigusega kaitstud materjale ja kogu e-raamatu sisu on autorikaitse objekt. E-raamatu kasutamine on lubatud üksnes autoriõiguste omaniku poolt lubatud viisil ning tingimustel.
Tingimused e-raamatu kasutamiseks:
1. Kogu e-raamatu sisu on autoriõigustega kaitstud. Kõik õigused reserveeritud;
2. E-raamat on mõeldud üksnes isiklikuks kasutamiseks;
3. E-raamatu osaline või kogu sisu paljundamine mis tahes kujul on keelatud, va isiklikuks kasutamiseks e-raamatu digitaalses exlibrises fikseeritud e-raamatu omaniku poolt;
4. E-raamatust või selle üksikutest osadest võib teha isiklikuks tarbeks väljatrükke üksnes e-raamatu digitaalses exlibrises fikseeritud e-raamatu omanik, e-raamatu kopeerimine ja kolmandatele isikutele jagamine ei ole lubatud;
5. E-raamatu võib alla laadida ning salvestada oma arvutisse üksnes e-raamatu digitaalses exlibrises fikseeritud e-raamatu omanik;
Keelatud on e-raamatust kõrvaldada omandiõigust tähistavaid märke, etikette või muid e-raamatu märke.
VASTUTUS
Autoriõigusega kaitstud e-raamatu mittesihipärane kasutamine või omavoliline turustamine on ebaseaduslik ja on aluseks kahjunõude esitamisele. E-raamatu väljaandja ja levitaja ei vastuta kahju eest, mis tuleneb e-raamatu väärast kasutamisest.
Kasutades käesolevat e-raamatut nõustute automaatselt eespool toodud tingimustega.
Nimi: Kirjastus Ilmamaa eISBN: 978-9949-473-61-8
Paberraamatu ilmumisandmed,
mille järgi on valmistatud e-raamat
Koostanud Aivar Kull
Toimetanud Urmas Tõnisson
Kujundanud Mari Ainso
Raamatu väljaandmist on toetanud
Eesti Kultuurkapital
Kirjastus „Ilmamaa“ 2020
Vanemuise 19, 51003 Tartu
www.ilmamaa.ee
ISBN 978–9985–77–757–2
Trükitud OÜ Greif trükikojas
Pajula tee 4, Lohkva, Luunja vald, 62207 Tartumaa
Saateks
Tuues avalikkuse ette uue teose Uku Masingu lõpmatuna näivast käsikirjalisest pärandist, peab selle raamatu toimetaja oma kohuseks tutvustada lugejaile neid asjaolusid ja põhimõtteid, millest käsikirjade editeerimisel juhenduti. Uku Masingu “Jüriöö” käsikirjade trükivalmis seadmine oli mitmekordselt keeruline ja aeganõudev töö. Nagu kõigi postuumsete väljaannete puhul tavaline, pole vahetu ja elav dialoog autoriga enam võimalik. Eriti keeruliseks teeb selle editsiooni asjaolu, et Uku Masingu järelejäänud paberite hulgas leidub ühe ja sama teema kaks erinevat käsikirja, milles paraku esineb sisulisi kattumisi. Esimene neist kannab autori omakäelist pealkirja “1343. Kirjutatud 1956” ja see sisaldab 49 lehte masinkirjas teksti. Teisel käsikirjal (80 lehte masinkirjas) tiitelleht küll puudub, kuid esimesel tekstilehel kordub taas käsitsi kirjutatud pealkiri “1343” ja pühendus “Pääpiiskop Jaan Kiivitile 50. sünnipäevaks”. Et Masingu ametivend ja EELK peapiiskop Jaan Kiivit sen. oli sündinud 27. veebr. 1906, siis pidi viimatinimetatud käsikiri valmima hiljemalt 1956. aasta jaanuaris-veebruaris. Toimetaja arvamuse kohaselt on pikem käsikiri sisuliselt küpsem kui esimesena nimetatu, ehkki seda mõtet ei toeta Masingu enda notiits, et “1343” on kirjutatud 1956. Nii või teisiti, aga Jüriöö teema kaks versiooni loovad mulje, et Uku Masing ise ei käsitanud oma kirjutisi kui lõpetatuid ega taotlenud teadaolevalt ka nende trükis avaldamist. Sellest tunnistavad ka arvukad ja ilmselt eri aegadel käsitsi kirjutatud servamärkused, läbikriipsutused ja lisandid. Kuna Masing oli 1963. aastani EELK Usuteaduse Instituudi õppejõud, siis kasutas ta oma käsikirju loengumaterjalina, millele viitavad mõned “Jüriöö” käsikirjade marginaalid. Tõsiasi aga on, et mõlemad käsikirjad läksid jüngrite kaudu liikvele ja nii on neid aastakümnete vältel teadmata arv kordi kirjutusmasinal või muul moel kopeeritud. Autori tahtest sõltumatult on Eestis käibel olnud (ja on kindlasti veel tänagi) arvukalt vigaseid koopiaid. Enim tuntud on vist pikem käsikiri, mis on Masingu alapealkirjast saanud iseseisva, ent õnnestunud tiitli “Vaskuks ja vikaaria Lohult”. Seda traditsiooni on järgitud ka käesolevale raamatule pealkirja leidmisel. Raamatu koostamisel aluseks olnud käsikirjade toimetamisel on üritatud arvesse võtta autori neid käsikirjalisi täiendusi, mis viitavad otseselt teksti parandamisele ja mis hõlbustavad käsitluse paremat mõistmist. Autori käsikirjades esinevad sagedased allikaviited on ühtlustatud ja täiendatud ainult lühendite osas. Tekstist paremaks arusaamiseks on lisatud tarvilikud allikaviited, kui need algkäsikirjas puuduvad. Lisatud allikaviited ja autori eksitusi seletavad märkused on tähistatud lühendiga Toim. ning nende eest kannab vastutust toimetaja. Masingu ladinakeelsete allikaväljavõtete tõlked on esitatud joonealustes viidetes ja märgistatud lühendiga Tlk. Pieteeditundest autori mõttekäikude ja arusaamade vastu on reeglina välditud Masingu ideede täiendamist ja parandamist hilisema (või ka varasema) ajalookirjanduse abil. Toimetaja arvamust Uku Masingu vaadetest Jüriööle võib lugeda raamatu järelsõnas. Uku Masingu keelekasutus on tihtipeale raske-ja omapärane. Kuigi Masing kirjutas ‘ü’ asemel eranditult ‘y’, on sellest siinsete käsikirjade trükkitoimetamisel siiski loobutud. Niisamuti on muudetud selgelt arhailised sõnakujud nagu ‘arkiiv, härtsog, pääpiiskop’ jmt. Masingu teksti keelelisel redigeerimisel on püütud võimalikult säilitada autori stiili eripära, lauseehitust on harvadel juhtudel muudetud vaid käsitluse selguse huvides. Sellele vaatamata pole Uku Masingu Jüriöö käsitluse lugemine hõlpus ajaviide, kuid eks sellest kuma läbi autori eriomane mõttelaad ja maailmanägemine. Et käsikirjade toimetamine lõpule jõudis, peab toimetaja oma meeldivaks kohuseks tänada Hando Runnelit asjalike nõuannete ja kannatliku meele eest, Merike Ristikivi, kes lahkelt tõlkis Masingu ladinakeelsed tsitaadid maakeelde ja Helle Rajamäge, kes aitas toimetajat tekstide arvutisse viimisel.
Jüri Kivimäe
1343
Kuidas roimarid valmistavad ajalugu
Inimest, kellele valetamine on loomuomaduseks, ei tavatseta iial igati uskuda, sest selline inimene valetab tahtmatult ja enam veel siis, kui tal on vaja end näidata paremaks sellest, mis ta on tegelikult. Igast reeglist on küll rohkesti teda kinnitavaid erandeid ning vahel olude sunnil tuleb arvestada habituaalse valetajagi juttu. Eriti siis, kui pole muid, kellelt oleks säilinud teateid. Kuid on vähe säärast kergemeelsust ajaloo kirjeldamisel nagu see, mis täidab meie standardteoseid Liivimaa ordu andmete kasutamisel 1343. aasta sündmuste arutlemisel. Ollakse päris kindel, et Bartholomäus HOENEKE kuulus Järva foogti õukonda1 ja ometi peetakse ta kirjeldust enamvähem tõekaks. Seda hoolimata tõigast, et igale ajaloolasele on ilmne, et ordu pidi võltsima. HOENEKE kirjeldus jätab ju mulje, et Jumal on õssitanud harjakad mässule õigete isandate vastu ainult selleks, et rahuldada ordu soovi ja kinkida talle Harju ja Viru, mida ta nii kaua, nii südamlikult on himustanud. Paraku, ei ole säilinud ühtki HOENEKEst sõltumatut üksikasjalisemat kirjeldust2 ja seepärast võib paista, et ütelda HOENEKE valetajaks, on omakorda tingitud eestlasele loomuomasest antipaatiast ordu vastu. Võib väita, et HOENEKE ometi jutustas tõiku ja neid ainult tõlgendas võõriti, seega ajaloolase kohuseks on leida, “mis juhtus tõeliselt”.3 Kuid HOENEKEs ei ole tegemist ainult tõikadega, mis säärastena lahutatavad interpretatsioonist, sest ta oma interpretatsiooni – kui see üldse väärib seda nimetust – esitab samuti tõigana ja selle pähe seda võtavad ajaloolasedki. Ja