p>
Originaali tiitel:
Jennifer Lewis
Black Sheep Billionaire
2008
Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.
Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.
See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud iesikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.
Toimetanud Tõnu Ehasalu
Korrektor Inna Viires
© 2008 by Jennifer Lewis
Trükiväljaanne © 2009 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2009 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN
Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.
Raamatu nr 10170
ISBN (PDF) 978-9949-456-63-5
ISBN (ePub) 978-9949-84-899-7
Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee
Kallis lugeja!
Inimesed küsivad minult sageli: „Millest sinu raamat räägib?”
Selle loo puhul leidsin end vastamast: „See on nagu Romeo ja Julia kohtumine Vihurimäe börsil... aga lõpus ei sure keegi!”
Ilmselgelt ei ole minu raamat täpselt selline nagu need kaks ajatut klassikateost, aga mul on olemas vaenulikest perekondadest armastajad, kaljune ja tuuline maastik ning salapärane kangelane.
Õnneks võin öelda, et lõpp on hoopis teistsugune.
Kui maagiline armastuslugu mind kaasa haarab ja siis äkki üks või mõlemad armastajad traagiliselt suma saavad, võivad mõned ju pidada seda liigutavaks, aga mind ajab see põrgulikult vihale! Ma olen alati võtnud endale vabaduse raamatute ja filmide lõppe mõttes ümber kirjutada, kui need ei vii välja sinna, kuhu mina tahan. Tõenäoliselt on see kalduvus üks paljudest põhjustest, miks minust sai kirjanik. Ükskõik kui palju ma oma tegelasi teel õnneliku lõpuni muserdan, jõuavad nad lõpuks ikka selleni välja.
Ma loodan, et Sa naudid Lily ja Declani lugu!
Jennifer Lewis
Lynni raamatuklubile ja selle uskumatult toredatele liikmetele Abbeyle, Donnale, Kittyle ja Lynnile.
Ma loodan, et me kõik naudime raamatute üle arutamist veel vähemalt kümme aastat!
Palju tänu imelistele inimestele, kes lugesid mu raamatut, kui ma seda kirjutasin – Amandale, Anne’ile, Carolile, Cynthiale, Leeanne’ile, Marie’le, minu agendile Andreale ja minu toimetajale Demetriale. Erilised tänusõnad Amandale ja Carolile finantsalaste nõuannete eest.
Üks
„Oled sa hulluks läinud?” Sügav mehehääl kaikus vana maja kõrgetelt kiviseintelt vastu.
Lily Wharton pööras järsult pead.
Pilgust sellele tugevale, kenale näole läbistas teda kuum ja terav äratundmine. Declan Gates.
Naine võitles hullumeelse sooviga naerda. Ta oleks pidanud teadma, et Declan jätab viisaka vestluse vahele ja asub kohe asja kallale.
„Ma kärbin roosipõõsaid. Nagu sa isegi näha võid, on need veidi üle kasvanud.” Naine viipas neid ümbritsevale peakõrgusele okkarägastikule. Ta oli olnud nii süvenenud püüdesse vana roosiaeda taltsutada, et polnud mehe auto tulekut üldse kuulnud.
„See ei selgita, mida sa teed siin, minu maja juures.” Mehe agressiivne pilk ajas Lily naha kirvendama.
Mehe tugev lõug, uhke nina ja kõrged põsesarnad olid kümne aasta jooksul vähe muutunud, aga see uus Declan kandis rätsepaülikonda, ronkmustad juuksed siledalt üle pea kammitud. Tema laiad õlad ja tugev rind vihjasid, et mehe peente rõivaste all peitub lihaseline keha.
Naise rinda paisutas metsik erutus. Ta oli tagasi tulnud. „Ma olen kuude kaupa püüdnud sind tabada. Väga kurb oli kuulda sinu ema surmast.”
Mehe must kulm kerkis.
Lily punastas kergelt mõistes, et mees oli ta valelt tabanud. Kogu Blackrocki linnake Maine’is oli kergendusest ohanud, kui mäe otsas elav vana nõid oli lõpuks surnud.
„Ma jätsin sulle lugematul hulgal teateid. Sinu kontorist öeldi mulle, et oled Aasias, aga sa ei helistanud mulle tagasi. Ma ei suutnud näha seda maja tühja ja hooletusse jäetuna.”
„Ah jaa. Ma olin peaaegu unustanud, et see oli sinu esivanemate kodu.”
Mehe ilmetud silmad helkisid päikese käes, äratades terve rea mälestusi. Naine oli meeletult võidelnud, et mitte sattuda tema lummusesse kõik need aastad tagasi, kui nende perekondade vaheline vaikiv vihkamine muutis isegi sõpruse kuriteoks.
Praegugi tegi tuttav veetlusetorge naise olemise ebamugavaks.
Kõik tema plaanid ja Blackrocki tulevik sõltusid selle mehe heasoovlikkusest. Ta oli lootnud mehe loomupärasele autundele ning sisemisele vaistule õige ja vale äratundmiseks.
Aga Declan Gates polnud kunagi kena inimene olnud.
Naise kukal läks kuumaks, kui ta meenutas mehe mootorratta kunagi nii tuttavat möirgamist. See mürin oli üle terve linna kostnud ja kaljudelt vastu kajanud, pannes linnaelanikud hambaid kiristama ning meest ja tema perekonda kiruma.
Ta ei olnud sellest hoolinud.
Ta polnud vaevanud ennast nii tühiste asjadega nagu sündsus või teiste inimeste tunded.
Kui naine Declanit viimati – kümme aastat tagasi – nägi, oli mees mürinal otse tema maja ette sõitnud ja uksele prõmminud. Lily oli püüdnud mehest kiiresti lahti saada. Enne kui ema koju tuleb. Enne kui mees märkab, et ta paneb ikka veel naise pulsi kiiremini tuksuma. Naise südames oli ärev paanika segunenud igatsusega. Declan oli öelnud, et lahkub Blackrockist. Et ta ei tule iialgi tagasi. Ja kümme aastat oli ta oma sõna pidanud.
Aga nüüd vajas naine teda.
Mehe silmad libisesid üle Lily triibulise nööpidega särgi ja määrdunud khakipükste. Naine tundis mehe kiskjaliku pilgu all ebamugavat kuumust.
„Sa pole kuigi palju muutunud, Lily.”
Naine polnud kindel, kas see oli mõeldud komplimendi või solvanguna.
„Sina samuti.” Ta neelatas.
„Eksid.”
Ta haaras hekikäärid tugevamini kätte, kui mehe sõnade mõte temani jõudis. Kümme aastat oli pikk aeg.
Üks asi polnud muutunud. Mehe silmad tundusid endiselt temast läbi nägevat, paljastades oma intensiivse pilguga tema mõtted ja püüdlused.
Naine tõmbas järsult hinge. „See maja ehitati tahutud kividest rohkem kui kahesaja aasta eest ainult algeliste tööriistade ning higi ja vaevaga. Kuna maja on kõrgel kalju peal, on seda igalt poolt näha. See on linna nägu. Ei ole õige jätta seda maja lagunema.”
Declan silmitses laia kiviseina. „See maja on alati must olnud. Kuidas sa ta puhtaks said?” Mehe hääles oli ehtne uudishimu.
„Ma kasutasin survepesurit. See uuristas välja kogu nõe ja tahma, mis vabriku kivisöekatlast aastakümnete jooksul sinna sattunud oli.”
Declan