0" target="_blank" rel="nofollow" href="#b00000001.jpg"/>
Autoriõigus © Anu Raud, 2020
Väljaandja © Kirjastus SE&JS, 2020
Fotod © õiguste omanikud ja nende esindajad
Valda Raud
ÜKS ELU
Päevaraamat. Kirjad. Tõlked
Raamat ilmub Valda Raua 100. sünniaastapäevaks 29. jaanuaril 2020.
Koostaja Ela Tomson
Toimetaja ja allmärkuste koostaja Sirje Endre
Tõlkenäidiste valik Sirje Endre, Kadi Pajupuu
Korrektuuritoimetajad Kai Ellip, Tarmo Tilsen, Elle Veermäe
Kujundus ja küljendus Kadi Pajupuu
Valda Raua bibliograafia Kai Ellip
Nimeloetelu Elle Veermäe
Fotod Anu Raua kogu, Eesti Rahvusarhiiv, Eesti Arhitektuurimuuseum, Eesti Rahva Muuseum,
Harjumaa Muuseum, Armin Alla, Heidi Maasikmets, Tõnu Noorits, Aet Ollisaar, Ain Protsin,
Verner Puhm, Jaan Riet, Marju Raabe, Arno Saar, Viktor Salmre, Kalju Suur, Eduard Selleke,
Tõnu Tormis, Georgi Tsvetkov, Gunnar Vaidla, Endel Veliste, Toomas Volmer.
Kujunduses on kasutatud Valda Raua tõlkes eesti lugejani jõudnud teoste kaanepilte.
Teos ilmub Eesti Kultuurkapitali toel.
www.sejs.ee
Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas
ISBN 978-9949-7386-2-5
e-ISBN 9789949738649
Published and printed in Estonia
2020
Kääriku talu vahtraallee.
Kui te kellestki jutustate, hakkate tema järele puudust tundma.
SAATEKS
Olin 16-aastane, kui mu ema tõi ühel päeval koju ““Loomingu” Raamatukogu” järjekordse numbri. Luges ise ja andis siis mulle lugeda. Raamat oli Jerome D. Salingeri “Kuristik rukkis”. Lugesin – ja tundsin ära oma sõpru, leidsin mõtteid, mida isegi olin mõelnud. Raamat oli meievanustest, hilisteismelistest. Selles loos oli tuttavaid romantilisi ettekujutusi, maailmavalu, peatselt kättejõudva täiskasvanuea ahvatlusi ja esimesi pettumusi. Peategelane oli ameerika poiss Holden Caulfield, aga see raamat oli meist endist, kõneles meiega eesti keeles.
Muidugi ei osanud ma tollal tähele panna, tänu kellele see raamat meieni jõudis. Küllap ei osanud hinnata, kui hästi see oli tõlgitud, ei teadnud, kes on tõlkija Valda Raud. Ammugi ei aimanud, et elu mind ükskord temaga kokku viib ja et aastakümnete pärast saan tänu tema tütrele, kunstnik Anu Rauale lugeda Valda enda käega kirjutatud päevikuid, mälestusi, kirju ja panna need kokku raamatuks pealkirjaga ÜKS ELU. Nende kaante vahel on tõepoolest lugu ühest pikast elust. Nagu igas elus, oli siin kõike – nooruse lootusi ja sära, armastust, ootamatusi, heitlike aegade tumedaid mõtteid ja vana ea vaikset rõõmu. Oli heameelt oma tööst ja lihtsatest igapäevastest asjadest, kohtumistest ja soojadest suhetest sõpradega, kellega jagati ühiseid huvisid. Valda Raua päevikutes on tallel osake Eesti kultuuriloost. Ent selle sügavalt intelligentse naise elu ei olnud vaid kirjandus, tõlkimine, kontserdid, kunstinäitused, juubelid, kohviõhtud Tallinna prouadega. Kõigi igapäevamuredega tuli toime tulla, hoolt kanda laste käekäigu eest ja olla vapper kaaslane abikaasa Mart Rauale tema pikkadel haiguseaastatel. Veel vanas eas tuli üle elada sunnitud lahkumine Tallinna kodust, mis poole sajandi vältel oli omaks saanud. Viimased kakskümmend aastat elas Valda Raud koos tütrega Viljandimaal, Heimtalis, Mart Raua isatalus Käärikul. Valda Raua elu viimaseks tõlketööks jäi “Keldi palved. Palveid ja õnnistussove Hebriidi saartelt Šotimaalt.” Usk, mis temas sügavalt ja vaikselt oli elanud, leidis väljenduse keldi palvete eestikeelses kogumikus, millest tänaseks on juba mitu trükki ilmunud. Vanade keltide tekstid vastasid täpselt Valda Raua hingelaadile, need on lihtsate, loodusega ühes rütmis elavate inimeste palved ja soovid. Rõõmuga olen märganud, et eesti inimesed läkitavad neid üksteisele kutsetel ja õnnitluskaartidel. Tean ja nägin, millise pühendumisega üle 80-aastane Valda Raud keldi palveid eesti keelde seadis. Tean ja nägin ka seda, kui uskumatult erksa ja vaibumatu huvi kõige ümbritseva vastu ta oma päevade lõpuni säilitas.
“Ei ole midagi huvitavamat ilmas, kui inimene kõige oma olemusega: hingega, tundmustega, rõõmude ja kurvastusega, nutu ja naeruga, tujude ja põhimõtetega,” on kirjutanud Anton Hansen Tammsaare. Loodan, et jääte temaga seda raamatut lugedes nõusse.
Ela Tomson
MINU EMA
Elasin emaga koos just nii kaua, kui elas ema. Ta oli 93-aastane, kui siitilmast lahkus. Üks mu esimesi mudilasemäestusi on see, kui istusime ahjupaistel ja küünlavalgel Tallinna kodus. Elektrit ei olnud. Vaatasin küünlatuld ja küünlajalale libisevaid küünlarasva tilku. Ju ma seal siis unehõlma vajusin. Hommikul ärgates olid minu voodi kõrval öökapi peal väikesed valged pardikesed. Küll nad olid ilusad ja küll ma rõõmustasin nende üle. Need olid küünlarasvast miniskulptuurid. Ema tegi. Ema rääkis palju oma lapsepõlvest. Tema isa oli sõjaväelane ja nii oli lapsepõlvekodusid rohkem kui üks. Ta elas pikemat aega Valgas, käis seal lasteaias, algkoolis ning muusikakoolis. Erilise soojusega meenutas ta lihtsamat ja vaesemat agulirahvast. Mitmel korral oli juhtunud, et ta kukkus tiiki läbi hapra jää. Mõni klassiõde viis ta siis oma koju. Sellistes peredes pandi riided pliidi kohale kuivama, anti maitsvat sousti-kartulit ja vahel tuli soemüüri ääres isegi tukk peale. Varasemast lapsepõlvest meenutas ema oma muinasmaad Paldiskit, ohtlikku turnimist pankranniku veere peal ja Pakri saari. Ta rääkis ka Pakri naiste riietest. Need tundusid talle omapärased ja ilusad olevat. Elukohtade nimekirja kuulus ka Tapa, aga sellest ei meenu midagi erilist. Suure soojusega meenutas ema Kase talu Varal, kus ta lapsepõlves palju aastaid suvitas.
Ema isa oli soomusrongi ohvitser, Vabadusristi kavaler, talle kingiti talu Tartumaal, Varal. Vanaisast ja vanaemast talupidajaid ei olnud. Talu müüdi ära, aga ostjad osutusid kenadeks inimesteks, kellega säilis sõprus ja suhtlemine. Väike Valda oli seal palju suvesid. Ehk see panigi aluse tema sügavale loodusearmastusele. Tartu Ülikoolis õppis ema inglise keelt. Ta lõpetas ülikooli peaaegu et kaks korda, sest pärast sõda ennesõjaaegne haridus enam ei kehtinud. Me elasime Tallinnas. Aeg-ajalt oli ema nädalaid Tartus eksameid tegemas. Need olid pikad ja valusad ootamised. Kord saadeti mind selleks ajaks pioneerilaagrisse. Olin alles seitsmene, esimeses klassis. Viimaks saabus kauaoodatud kojusõidupäev. Oli varasuvi. Leidsin metsast ühe punase maasika. Tahtsin seda emale viia ja hoidsin terve sõidu Karepalt Tallinnasse maasikat oma higises peos. See oli tõeline igatsus, tõeline armastus.
Lapsepõlve videvikujutud, mida ema mulle rääkis, olid põhiliselt Tartu ülikoolist, professorite Karlingu ja Tuulse loengutest, akadeemilise ema Paula Palmeose kostitustest Werneri kohvikus – imemaitsvat kohvi ja kooki kirjeldas ta nii, et tundsin maitset ja lõhna. Ema üks lemmikaineid oli kunstiajalugu. Ta näitas mulle ühest soome kunstiraamatust Gallén-Kallela pilti Lemminkäineni emast ja elutust pojast. Vaatasin seda pilti tihti ja aina lootsin, et mesilane pojale “hinge sisse tooks”. Ema rääkis mulle veel kevadisest lõhnavast Toomemäest, noormeestega kohtumistest peahoone suure kella all, üliõpilasorganisatsioonist Filiae Patriae, kuhu ta kuulus, üliõpilasballidest. Üldiselt arvas ema, et kõige targema tarkuse saab ikka Tartu Ülikooli valgete sammaste vahelt sisse ja välja kõndides. Ülikool oli tema elus väga oluline.
Pärast sõda oli ema väikeste lastega, minu ja vend Annusega kodus ja tõlketöö osutus talle sobilikuks. Mäletan juba pisikesest lapsest peale kirjutusmasina “Continental”