>
Ajulugu
Tauri Tallermaa
Tekst © Tauri Tallermaa ja Helios Kirjastus, 2019
Toimetanud Sirli Peepson
Kujundanud Mai Grepp
Kaanefoto Kristjan Lepp
Trükkinud Greif OÜ
ISBN 978-9949-691-11-1
ISBN 9789949691203 (epub)
www.helios.ee
Alguse algus
Minu aju lugu algab sellest, kui mul hakkas äkitselt hirmus kiire ja tundsin, et nüüd peab minema. Oli juba väga kitsas ja tahtsin lõpuks välja pääseda. Täpselt ei saanud aru, kus ma olin, aga ruumi oli väga vähe ja ainus, mida aju mulle kordas, oli et liigu edasi. Keskkond, milles ma viibisin, hakkas koos minuga liikuma ja rappuma. See tekitas veidi segadust, aga tung välja pääseda oli suurem kui kahtlused selle osas, mis juhtuda võib. Siis läks kõik järsku silmipimestavalt valgeks, ümberringi käis mingi hirmus sigimine ja sagimine, korraks käis terav valu kõhupiirkonnast läbi ja siis andis keegi millegipärast mu palja tagumiku peale korraliku laksu. Muidugi see mulle ei meeldinud ja ma andsin oma rahulolematusest kõva häälega märku. Lööjal oli selle üle isegi ootamatult hea meel. Hoolimata sellest, et mul oli kohutavalt külm, pisteti mind siis alasti mingi külma aluse peale ja seejärel venitati kätest-jalgadest mind nii pikaks, kui võimalik. Eks mind huvitas ennast muidugi ka, kui palju ma kaalun ja kui palju mul siis pikkust ka on, aga antud hetkel oli see teisejärguline. Sõrmed ja varbad jõudsin ma mitu korda üle lugeda, kui ma seal soojas, turvalises, kuid lõpupoole veidi kitsaks jäänud ruumis mõnusalt hõljusin ja loksusin. Mäletan veel, et vist mingi pidu käis teisel pool. Igasugu hääli kostis ja nii suur tahtmine tekkis ise ka kõike seda näha, mitte ainult kuulda. Hiljem sain teada, et tähistati mu vanaisa sünnipäeva …
Lõpuks ometi pandi mulle miskit sooja ümber ja tõsteti mu oma ema juurde. Tal paistis ka päris hea meel olevat …
Kas teil on ka oma sünnist sarnaseid mälestusi? Või pigem olete kuulnud teiste suust? Ja kas me ikka tahaksime oma sünnihetke päriselt ka mäletada? Mäletada kõiki neid nägusid, neid hääli ja tundeid, mis esimest korda ilmavalgust nähes meie meeli erutasid. Inimene on sündides nii abitu. Või on pigem lapsevanem see, kes ei oska talle abiks olla ja temaga sobivat ühist keelt leida. Mingi hetk voodi peal kenasti sissepakitud paarikolmekuist imikut vaadates tekib küll küsimus, et mida ta küll mõtleb või öelda üritab. Kas vastsündinud inimene suudaks ise endal elu sees hoidma hakata – nii nagu see loomariigis käib? Kuigi me ei suuda oma elu algust mäletada, siis kas meie alateadvuses on siiski miskit alles? Mis see alateadvus üldse on ja kus see täpselt asub? Kas me teadvusest saame kõik ühtemoodi aru või on see sama salapärane kui alateadvus?
Ühes Ööülikooli loengus („Loodus tehiskeskkonnas“ 17.06.2017, Vikerraadio) räägib Fred Jüssi meie Maast kui inimesest ja toob sellise võrdluse:
„Planeet maa on 4,6 miljardit aastat vana. See tähendab, teda võiks võrrelda 46-aastase inimesega. Meeldiks võrrelda pigem 46-aastase naisega (nagu Emake Maa). Selle olendi esimesest seitsmest eluaastast pole teada vähimatki. Keskeast on teada mingisugused teadmiste pudemed. Me teame, et 42. eluaastal hakkas maa haljendama. Dinosaurused ja teised suured roomajad ilmusid Maale aasta eest, kui planeet oli 45. Imetajad tulid 8 kuu eest. Läinud nädala keskel otsustasid inimahvid tõusta jalule ja saada ahvinimesteks ehk primaatideks. Viimasel nädalavahetusel kattis jääkilp suurt osa maast. Moodne inimene ehk Homo sapiens recens on umbes 4 tundi vana. Viimase tunni jooksul avastas ta põlluharimise. Tööstusrevolutsioon algas ühe minuti eest. Nende viimase 60 sekundi jooksul on ta teinud paradiisist prügimäe.“
Kas me 46-aastastena vaatame samamoodi tagantjärele oma elule ja avastame, et meie mälust on algus täitsa kadunud ning lähiminevik on tekitanud kaose?
Minu huvi mälu vastu algas 17. aprillil 2002. aastal. Mäletan seda päeva üsna selgelt. See oli kolmapäev. (Nädalapäev on kuidagi imelikult siiani meeles, et oli just kolmapäev, mitte mingi muu päev. Alati võib ju kalendrist vaadata, aga kummaliselt on oluliste sündmuste puhul tihti meeles pigem isegi nädalapäev kui kuupäev.) Me olime tollase Kiirlugemiskool OÜ kolleegi Arvoga tööreisil Londonis. Selleks ajaks olime juba kaks aastat Eesti koolitusturul usinasti kiirlugemise koolitusi korraldanud ja müünud ning otsisime uusi väljakutseid. Mind isiklikult kaasati ettevõtmisse aasta eest. Olin selleks ajaks teema juba selgeks saanud, hulga koolitusi teinud, koolitusprogrammi ka edasi arendanud ning saime aru, et ühe tootega võib pikas perspektiivis üksluiseks minna. Peab midagi sobivat tooteportfelli juurde leidma.
Olime mitu päeva mööda Inglismaa erinevaid koolitusfirmasid käinud tutvumas nende tööde ja toodetega, mis puudutasid loovuse arendamist. Meil oli plaan lähemalt teada saada, kuidas toimib Edward de Bono loovusprogramm „Kuus mõtlemismütsi“ („Six Thinking Hats“) ning kui hind on sobilik, siis osta endale ka vajalik litsents Eesti turu jaoks. Kuigi olime peamiselt keskendunud loovuse koolitustele, oli meie teine hea kolleeg jõudnud kodus uurida ka veidi muid teemasid ning saanud kontakti 8-kordse mälu maailmameistri Dominic O’Brieniga. Juhtumisi oli ta sel ajal Londonis ning oli just käinud BBC telekanalis mäluteemalist intervjuud andmas. Sel ajal oli ta Inglismaal väga populaarne, sest umbes aasta varem oli ta Guinnessi rekordite saates suutnud veatult meelde jätta saatejuhi etteloetud 50 asja ning aasta lõpus võitnud ühtlasi oma kaheksanda meistritiitli. Hiljem sain teada, et kaks nädalat pärast meie kohtumist tegi ta veel ühe Guinnessi rekordi, jättes meelde õiges järjekorras 54 segatud kaardipakki (ühtekokku 2808 kaarti).
Kuna meil jäi kohtumistest õhtupoolik vabaks, siis helistas Arvo talle ja imekombel oli ta nõus meiega kohtuma. Mäletan, kui ta hotelliuksest sisse astus – pikemat kasvu, sirge rühi, inglasliku välimuse ja lokkis juustega härra – märgates meid, pöördus meie poole ja ulatas tutvumiseks käe. Kuna tema tutvustas end kohe eesnime pidi, siis küll veidi kohmetudes, kuid siiski üsna veenvalt, tutvustasime ka meie end. See, mis järgnes, tundub siiamaani veidi kummalisena ja pidasin toona seda pigem inglaste veidruseks. Kui mu kolleeg oli oma nime öelnud, kordas Dominic kohe järele: „Arvo!?“, nagu poleks päris õigesti aru saanud. Aga sama tegi ta ka minu nime kuuldes, korrates seda täpselt ja veatult. (Just praegu mõtlesin selle peale, et äkki oleks pidanud ise ka kordama: „Dominic“? …)
Seejärel me istusime kena tunnikese hotelli lobby’s ja vestlesime mälu treenimise teemal. Mismoodi tema seda teeb, kui kaua ta on seda juba teinud, miks ta seda teeb jne. Küsimusi meil jagus, vastata talle meeldis ja üldse tundus teema väga põnev. Vestluse lõpupoole küsis ta, et kumb meist plaanib siis Eestis mälu treenima hakata ja Arvo viitas kohe minu poole. Ma ei olnud selleks otsuseks veel valmis, aga ei saanud jätta ka muljet, et mina see nüüd küll ei ole. Pigem hakkas see teema üha rohkem haakuma meie senise ainsa koolitusprogrammi – kiirlugemisega ja olin igati valmis uueks mälutreeneriks saama. Mäletan, et ta toonitas veel, et väga tähtis on loogilise ja kujundliku mõtlemisvõime olemasolu. Pidasin end tänu vasakukäelisusele päris heaks fantaseerijaks ning tänu parema käega kirjutamisele üsna loogiliseks mõtlejaks. Siis kiitis ta valiku heaks ning soovis mulle edu.
Leppisime kokku, et Dominic saadab mulle kõik oma kirjutatud raamatud, mina õpin nende põhjal teema selgeks, töötan välja programmi ja hakkangi mälutreeneriks. Lihtne!
Kui olime siis lahkumiseks jälle hotelli vastuvõttu jõudnud ning viisakate inimestena alustanud hüvastijätukätlemist, kordas Dominic oma kätt ulatades veatult meie nimesid: „Arvo!?“, „Tauri?!“. (See küsimärk nime lõpus on sellepärast, et mulle tõesti tundus, nagu oleks ta hääldanud neid küsivas toonis, kontrollimaks, kas ta ikka mäletas õigesti.) Kui ta oli lahkunud, vaatasime üksteisele üllatunud nägudega otsa ja noogutasime heakskiitvalt, sest tegemist oli ju ikkagi mälu maailmameistriga. Niimoodi nad siis jätavadki meelde ja mäletavad kõike, mis vaja …
Tagasi koju jõudes sain üsna pea Dominicilt neli tema väga põhjalikku mälu treenimise raamatut ning 3,5 kuuga õppisin