Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks. Heli Künnapas

      Toimetaja: Maris Mägi

       Illustreerija: Jana Valge

       Tagakaane foto: Triin Künnapas

       ISBN 978-9949-7321-9-7

       ISBN 978-9949-7359-8-3 (epub)

       Trükitud: Trükikoda Auratrükk • www.aura.ee

       www.helikirjastus.ee

      Tere, tere, karupere!

      Ühes sügavas laanes elab armas karupere. Karuema, karuisa ja nende kolm karupoega. Karupere koduks on mõnus pisike majake suurte kuuskede all. Karutüdruk Kelli käib mitmendat aastat koolis. Karupoeg Lukas on juba seitsmeaastane. Pere pesamuna karutüdruk Kitty käib Metsaküla lasteaias. Laanes elab veel igasuguseid toredaid loomi.

      Karuisa käib tihti kodust kaugemal perele süüa ja muud vajalikku toomas. Karuema õpetab lapsi Metsaküla koolis. Praegu on juba mitmendat kuud koolivaheaeg, nii et karuema on koos oma poegadega kodus. Varsti aga algab uus kooliaasta. Sel aastal on see karuperes eriline, sest Lukas läheb esimest aastat kooli.

      Karupoisil on suur unistus. See teeb teda samal ajal õnnelikuks, aga ka veidi õnnetuks. Nimelt tahab karupoiss saada viiuldajaks. See unistus on viimasel ajal haaranud kõik Lukase mõtted. Karupoiss on õnnelik, et ta leidis nii imeilusa unistuse. Nimelt kuulis ta ühel mõnusal augustikuu õhtul, kuidas ritsika Rita viiulit siristas. See oli imeline. Sel õhtul teadis karupoeg, et tema tahab ka viiuldajaks saada.

      Ta rääkis sellest kohe oma vanematele.

      „Sa võid saada selleks, kelleks iganes tahad,” lubas karuema oma poega kallistades.

      „Eks vaatame,” ühmas karuisa veidi vähem entusiastlikult.

      Siis aga läks karupoeg mänguväljakule teiste loomalastega mängima. Ta oli nii õhinas oma unistusest, et jagas seda kohe kõigi sõpradega. Oi, seda karupoja ehmatust, kui sõbrad kõik koos laginal naerma pistsid.

      „Karupoeg viiuldajaks?” irvitas hundi Henri.

      „Sul on ju nii töntsakad käpad,”lagistas rebane Raili haukuvalt naerda.

      Jänesed Jasper ja Julia viskasid selili ning vehkisid lõkerdades käpakestega taeva poole, et kõik ikka aru saaksid, kui naljaks see idee nende arvates on. Põder Paula pööras lihtsalt selja ning hakkas ühe lähedaloleva puu otsast mahlaseid lehti krõmpsutama. Teiste loomalaste irvitamisega ta kaasa ei viitsinud minna, kuid hullu ideega karupojaga polnud põdratüdrukul samuti rohkem midagi rääkida.

      Lukasel oli selleks päevaks mängimise isu täitsa läinud ja ta hakkas kodu poole tagasi minema.

      „Ära siis nüüd kohe solvu,” hüples jänes Jasper Lukase kõrval. „Saad ju ise ka aru, et kui meile sellist nalja räägid, siis me ei suuda naermist nii lihtsalt lõpetada. Tule, hakkame nüüd mängima!”

      „Ma... lubasin emale, et lähen täna varem koju,” valetas karupoeg. Ta ei tahtnud sõprade naeru rohkem kuulata, aga samas hakkas Lukas mõtlema, et äkki ongi kogu see mõte täitsa hullumeelne. Lukas ei tahtnud sõprade ees oma kaduva unistuse pärast kurvastama hakata. Nii otsustaski ta väikese vale abil sõpradest eemale minna. Jänes Jasper kehitas lihtsalt õlgu ning kihutas tagasi teiste sõprade juurde, kes ikka veel karupoja unistuse üle nalja tegid.

      Karupoeg sammus aeglaselt mänguplatsilt eemale. Mida lähemale kodule, seda aeglasemaks ta samm muutus. Ema ju ütles, et ta võib saada, kelleks iganes tahab. Aga emad armastavad oma lapsi väga ja ei julge neile mõnikord tõtt öelda. Kas karuema oli tõesti Lukasele valetanud? Kas Lukase unistust polegi võimalik täita?

      Kes tohib lõhkuda unistuse?

      Terve kodutee mõtles Lukas oma kurvaks muutunud unistuse loole.

      „Poleks ma seda ritsika Rita viiuldamist kunagi kuulnud. Siis ma ei peaks praegu kurb olema,” mõtles Lukas õnnetult.