Lee Child
Tasub surra
Originaali tiitel:
Lee Child
Worth Dying For
Bantam Press
2010
Toimetanud ja korrektuuri lugenud Ingrid Eylandt-Kuure
Kujundanud Toomas Niklus
Copyright © Lee Child, 2010
© Tõlge eesti keelde. Peeter Villmann, 2020
ISBN 978-9985-3-4939-7
e-ISBN 9789985349823
Kirjastus Varrak
Tallinn, 2020
www.varrak.ee
www.facebook.com/kirjastusvarrak
Trükikoda OÜ Greif
Oma tütrele Ruthile
ÜKS
Eldridge Tyler sõitis Nebraskas mööda pikka sirget kaherealist maanteed ja tema mobiiltelefon hakkas helisema. See juhtus õhtueelsel ajal. Nad olid käinud tütretütrele jalatseid ostmas ja olid nüüd teel koju. Autoks oli ühe päeva vanuse ajalehe värvi pika kabiiniga pikap Silverado ja laps selitas selle väikesel tagaistmel. Ta ei maganud. Ta küll lamas, ent oli täiesti ärkvel ja hoidis jalgu üleval. Tüdruk silmitses lummatult kahe jala kõrgusel oma näo kohal võdisevaid suuri valgeid tenniseid. Ta tegi suuga veidraid häälitsusi. Laps oli kaheksa aastat vana. Tyleri arvates arenes ta aeglasemalt, kui oleks pidanud.
Tyleri telefon oli lihtne ja üldse mitte uhke väljanägemisega, kuid samas ka piisavalt keeruline, et erinevate numbrite jaoks saaks määrata erinevad helinad. Suurem osa numbreid andis endast teada valmistajafirma valitud meloodiaga, neli aga olid seadistatud tooma kuuldavale madalat ja pakilist nooti, mis jäi kuhugi tuletõrjeauto sireeni ja allveelaeva sukeldumismärguande vahepeale. Ning just nimelt seda heli Tyler kuuliski tollel hilispärastlõunal Nebraskas pikal ja sirgel kaherealisel maanteel firmapoest kümme miili lõuna pool ja kodust kakskümmend miili põhja pool. Nii et ta urgitses mobiiltelefoni armatuurlaua laekast välja, vajutas nupule, tõstis telefoni kõrva äärde ja ütles: „Jah?”
Kellegi hääl lausus: „Meil võib sind tarvis minna.”
„Mind?”
„Noh, sind ja sinu püssi. Nagu varemgi.”
„Võib minna?”
„Selles järgus on tegemist ainult ettevaatusabinõuga.”
„Mis toimub?”
„Üks vennike nuusib ringi.”
„Kas lähedal?”
„Raske öelda.”
„Kui palju ta teab?”
„Mõnda asja teab. Kõike veel mitte.”
„Kes ta on?”
„Mitte keegi. Võõras. Lihtsalt üks vennike. Aga ta sekkus. Me arvame, et ta on sõjaväes teeninud. Me arvame, et ta on olnud sõjaväepolitseinik. Võib-olla ta ei ole saanud lahti harjumusest politseinikku mängida.”
„Kui palju aega tagasi ta sõjaväes teenis?”
„Igiammu.”
„Kas tal mingisuguseid sidemeid on?”
„Meie meelest mitte mingisuguseid. Temast ei hakataks puudust tundma. Ta uitab ringi. On midagi hulkuri sarnast. Tuul puhus ta sisse nagu kõrbepalli. Nüüd tuleb ta jälle välja puhuda.”
„Kirjeldus?”
„Suurt kasvu mees,” ütles hääl. „Vähemalt kuus jalga ja viis tolli ning vahest nii umbes kakssada viiskümmend naela. Kui teda viimati nähti, kandis ta avarat vana pruuni joppi ja kootud mütsi. Ta liigub naljakalt, nagu oleksid tal jalad kanged. Nagu valutaks tal miski.”
„Olgu pealegi,” kostis Tyler. „Nii et kus ja millal?”
„Me tahame, et sa aidal silma peal hoiaksid,” ütles hääl. „Kogu homse päeva jooksul. Me ei tohi lubada, et ta aita näeb. Praegu küll ei tohi. Kui me teda täna õhtul kätte ei saa, siis jagab ta lõpuks asja ära. Ta tahab sinna minna ja pilgu peale heita.”
„Kas ta kavatseb otseteed sisse astuda – lihtsalt läheb ja kõik?”
„Ta arvab, et me oleme neljakesi. Ta ei tea, et meid on viis.”
„See on hea.”
„Kui sa teda näed, siis lase ta maha.”
„Saab tehtud.”
„Ära mööda lase.”
„Kas ma olen kunagi mööda lasknud?” sõnas Tyler. Ta lõpetas kõne, pani telefoni laekasse tagasi ja jätkas sõitu, tüdrukukese uued jalanõud peeglis vehklemas, surnud talvised põllud ees, surnud talvised põllud taga, pimedus vasakul, loojuv päike paremal.
Ait oli ehitatud tükk aega tagasi ehk siis, kui Nebraska põllumajandusele sobisid mõõduka suurusega puidust ehitised. Hiljem tõrjusid selle välja suured metallist varjualused, mis aeti püsti ainuüksi logistikauuringute põhjal välja valitud kaugetesse kohtadesse. Aga see vana hoone oli aegamööda aina rohkem kiiva kiskudes, pikkamisi pehkides, viltu vajudes ja luitudes vastu pidanud. Aita ümbritses igast küljest igivana asfalteeritud plats, mida olid kergitanud talvepakased, mõrastanud suvepäike ja pitsiga katnud traatjad umbrohud. Peasissepääsuks oli raudlattidega ühendatud vägevatest plankudest lükanduks, mis rippus raudrööpale seatud raudratastel, kuid hoone oli viltu vajudes ukse kindlalt kinni kiilunud. Ainus võimalus aita pääseda oli minna läbi käiguluugi, mis kujutas endast lükandukse sisse selle keskjoonest veidi vasakule tehtud väikest, inimesest pisut madalamat tavalist ust.
Eldridge Tyler silmitses läbi oma püssi optilise sihiku ainiti seda ust. Ta oli asunud positsioonile tund varem kui vaja, juba tublisti enne koitu, sest pidas seda mõistlikuks ettevaatusabinõuks. Ta oli kannatlik mees. Ja põhjalik. Ja väga hoolikas. Ta keeras oma pikapiga maanteelt ära, sõitis looklevaid traktoriroopaid mööda läbi pimeduse ja jättis siis auto vanasse kolme seinaga varjualusesse, mis oli ehitatud kunagi ammu selleks, et kaitsta riidest väetisekotte kevadvihmade eest. Maapind oli kõvaks külmunud ja auto ei kergitanud tolmu ega jätnud endast jälgi. Ta suretas suure V8 mootori välja, läks varjualuse sissepääsu juurde ja sidus selle ette pikka kasvu mehe sääreluu kõrgusele musta plastisolatsiooniga peenikesest elektrijuhtmest tõmbetraadi.
Seejärel kõndis ta pikapi juurde tagasi, ronis kasti, astus kabiinilaele ning tõstis püssi ja lõuendist poekoti pea kohale poolpööningule, mis oli nagu varjualuse viilkatuse alla ehitatud riiul. Seejärel hiivas ta ennast neile järele, roomas edasi ja võttis eest lahtise põikliistudest võre, mis kattis pööningu viilseina tehtud õhutusava, kust pidi talle niipea, kui taevas valgeks läheb, selgesti kätte paistma täpipealt sada kakskümmend jardi põhja pool paiknev ait. Ta oli uurinud selle kandi läbi juba palju aastaid tagasi ehk tollel esimesel korral, kui tema neli sõpra olid ta appi kutsunud, ja ta oli hästi ette valmistunud, tõmbetraadi jaoks naelad seina löönud, mõõtnud sammudega ära vahemaa aidani ja teinud lahti liistudest võre. Nüüd oli ta taas vaevata siia üles poolpööningule roninud, hoidnud ennast soojas nii hästi, kui sai, ja oodanud, millal päike taevasse tõuseb, mida see viimaks kaame ja kahkjana ka tegi.
Tema püss oli Grand Alaskan ja selle oli Ameerikas valmistanud Arnold Arms Company. Pessa käisid .338 Magnum-padrunid, relvaraud oli 26 tolli pikk ja kaba oli nikerdatud Kreeka pähklipuust, näitusele panemiseks väärilise kvaliteediga. Relv maksis seitse tuhat dollarit, oli käepärane suurema osa neljajalgsete küttimiseks ja kõlbas suurepäraselt kasutamiseks kõikide kahejalgsete vastu. Optiline sihik oli Leica üheksasajadollarine Ultravid, mille okulaarile oli söövitatud tavapärane