>
Terry Pratchett
Rahvas
Originaali tiitel:
Terry Pratchett
Nation
Doubleday
2008
Copyright © Terry and Lyn Pratchett, 2008
First published as Nation by Random House Children’s Publishers UK, a division of The Random House Group Ltd.
Artwork © Johnny Duddle
Published by arrangement with Random House Children’s Publishers UK, a division of The Random House Group Ltd.
Esimesel eeslehel:
Tähistaevas: Kefeuse tähtkuju ümbrus, kuhu kuulub ka Põhjanael. Põhjapoolkera
© John Sanford / Science Photo Library
Tagumisel eeslehel:
Optiline foto Alfa ja Beta Centaurist, samuti neli tähte, mis moodustavad
Lõunaristi. Lõunapoolkera
© John Sanford / Science Photo Library
© Tõlge eesti keelde. Allan Eichenbaum, 2020
Toimetanud ja korrektuuri lugenud Krista Kaer
ISBN 978-9985-3-4968-7
e-ISBN 9789985350027
Kirjastus Varrak
Tallinn, 2020
www.varrak.ee
www.facebook.com/kirjastusvarrak
Trükikoda OÜ Greif
Lynile
KUIDAS IMO TEGI MAAILMA, SIIS KUI KÕIK OLI TEISITI JA KUU OLI TEISTSUGUNE
Ühel päeval läks Imo kala püüdma, kuid merd ei olnud. Ei olnud midagi peale Imo. Nii sülitas ta pihkudesse, hõõrus neid kokku ja tegi merekera. Pärast seda tegi ta kalad, kuid need olid rumalad ja laisad. Nii võttis ta mõne delfiini hinged, kes olid vähemalt rääkima õppinud, segas need saviga ja hõõrus neid käte vahel ja muutis nende kuju, nii et nendest said inimesed. Nemad olid targad, kuid ei suutnud terve päeva ujuda, niisiis kaevas Imo veel savi, hõõrus seda käte vahel ja põletas oma kalapüügilaagri lõkkes, ja nii valmis maa.
Varsti täitsid inimesed kõik maad ja nende kõhud olid tühjad, niisiis võttis Imo natuke ööd, hõõrus seda käte vahel ja tegi Lokaha, surmajumala.
Imo ei olnud ikka veel rahul ja ta ütles: Ma olen olnud nagu liivaga mängiv laps. See maailm on vigane. Mul ei olnud mingit plaani. Asjad on valesti. Ma hõõrun seda käte vahel ja teen parema maailma.
Kuid Lokaha ütles: Pori on kuivanud. Inimesed jäävad surema.
Imo oli pahane ja küsis: Kes sa oled, et mulle vastu hakata?
Ja Lokaha ütles: Ma olen osa sinust, nagu on kõik asjad.
Niisiis ütlen ma sulle: Anna surelike maailm mulle ning mine ja tee endale parem. Mina valitsen siin õiglaselt. Kui inimene sureb, saadan ma ta delfiiniks, kuni tal on aeg uuesti sündida. Aga kui ma leian mõne olendi, kes on püüelnud kõrgemale; kes on saanud enamaks porist, millest ta on tehtud; kes on õilistanud seda armetut maailma sellega, et oli selle osa, siis avan ma talle ukse sinu täiuslikku maailma ja nemad pole enam aja olendid, sest nad kannavad tähti.
Imo arvas, et see on hea mõte, sest see oli tema enda looming, ja läks tegema oma uut maailma taevasse. Aga enne kui ta seda tegi, puhus ta oma käte peale ja tegi teised jumalad, et kõik ei oleks nii, nagu Lokaha tahab, ja et inimesed küll sureksid, kuid see juhtuks õigel ajal.
Ja just sellepärast me sünnime vees, ei tapa delfiine ja vaatame tähtede poole.
1. PEATÜKK
KATK
Lund langes nii paksult, et see moodustas õhus haprad lumepallid, mis purunesid ja sulasid kohe, kui laskusid kaile ritta pandud hobuste peale. Kell oli neli hommikul, sadam ärkas ning kapten Samson ei olnud seal veel kunagi nii kibedat tegevust näinud. Last lausa lendas laevalt maha, kraanad pingutasid, et kaubapallid nii kiiresti kui võimalik laevalt maha toimetada. Laev lehkas juba desinfektandi järele, lehkas. Kõik, kes laevale tulid, olid sellest nii läbi leotatud, et see nirises neil saabastest välja. Kuid sellest ei piisanud – mõned neist tulid lirtsudes laevale suurte raskete pritsimisballoonidega, mis sülgasid igale poole happeroosat udu.
Ja kapten Samson ei saanud midagi teha. Omanike esindaja seisis sealsamas kail, paberid juhtnööridega käes. Kuid vähemalt proovida kapten Samson kavatses.
„Kas te arvate tõesti, et me nakatame kedagi, härra Blezzard?” kärkis ta kail seisva mehe peale. „Ma võin teile kinnitada…”
„Teie ei nakata, kapten, niipalju kui meie teame, see on teie enda kaitsmiseks,” hüüdis omanike agent oma tohutusse ruuporisse, „ja ma pean teid veel kord hoiatama, et teie ja teie mehed laevalt ei lahkuks!”
„Meil on perekonnad, härra Blezzard!”
„Nii see on, ja nende eest on juba hoolitsetud. Uskuge mind, kapten, neil on läinud hästi, ja hästi läheb ka teil, kui te käske kuulate. Koidikul peate sõitma tagasi Port Merciasse. Ma ei väsi rõhutamast, kui oluline see on.”
„Võimatu! Port Mercia on ju maailma teises servas! Me jõudsime koju alles mõne tunni eest! Meil on toidu- ja veevarud otsakorral!”
„Te heiskate koidikul purjed ja kohtute La Manche’i väinas Liverpooli Neitsiga, mis jõudis äsja tagasi San Franciscost. Kompanii mehed on juba selle pardal. Teile antakse kõik, mida teil vaja on. Nad teevad selle laeva kas või veepiirini paljaks, et teie saaksite piisavalt provianti ja mehi!”
Kapten raputas pead. „Sellest ei piisa, härra Blezzard. See, mida te palute… see on liig. Ma… püha jumal, mees, mul on vaja kõrgemat käsku kui mingid läbi plekktoru karjutud sõnad!”
„Ma arvan, et kedagi minust kõrgemat ei ole teile vaja, kapten. Kas mul on luba pardale tulla?”
Seda häält kapten tundis.
See oli Jumala hääl, või selle järel kohe järgmine. Aga kuigi kapten tundis ära hääle, ei tundnud ta ära kõnelejat, kes maabumistrepi otsa juures seisis. Ära ei tundnud ta teda sellepärast, et tal oli ümber midagi linnupuuri taolist. Vähemalt meenutas see linnupuuri esmapilgul. Hoolikamalt vaadates oli näha, et see on peen metallist karkass, mille peale on tõmmatud õhuke gaasriie. Puuri sees olija kõndis küütlevas desinfektandipilves.
„Sir Geoffrey?” küsis kapten lihtsalt igaks juhuks, kui mees hakkas läikivast maabumistrepist aeglaselt üles sammuma.
„Just nimelt, kapten. Palun vabandust selle kostüümi pärast. Seda nimetatakse päästeülikonnaks, arusaadavatel põhjustel. See on vajalik teie kaitsmiseks. Vene gripp on olnud rängem, kui suudaks ettegi kujutada! Me usume, et kõige hullem on möödas, aga see on nõudnud kohutavat lõivu… ühiskonna kõigist kihtidest. Kõigist kihtidest, kapten. Uskuge mind.”
Midagi selle juures, kuidas juhatuse esimees lausus sõna „kõigist”, pani kapteni kõhklema.