section>
Toomas Leito
Tagasivaated
Toimetanud Ester Šank
Kujundanud Inga Joala
Fotod: Scanpix, Eesti Filmiarhiiv, erakogud
ISBN 978-9949-85-812-5
e-ISBN 9789949858514
© Toomas Leito pärijad ja Tänapäev, 2020
Trükitud OÜ Greif trükikojas
Foto Vambola Salupuu
EESSÕNA
Viimastel aastatel on mälestusteraamatuid ilmunud rohkesti. Minu katse lisada neile veel üks pole vahest mõttekas. Aga proovida tasub. Ehk on minu käänulises eluloos ka midagi köitvat. Võtsin selle riskantse sammu ette paljude tuttavate survel. Enim on küsitud minu tähelepanekuid EKP Keskkomiteest, kus töötasin erinevatel ametipostidel viis aastat, ja Rahva Häälest, mille toimetaja (peatoimetaja) olin seitse aastat. Oma heietusi alustan varasemast perioodist, kui ma pärast ülikooli lõpetamist läksin tööle Inturisti.
Minu üllitis pole kirjutatud päris tavaliste kaanonite järgi. Need on mälestustekillud, lükitud ajateljele, nagu mu elu on kulgenud, üritamata anda mastaapsemat sündmuste raamistikku. Esitan asju nii, nagu mina neid nägin ja näen. Lisatud oma mõtteid maailma asjade kohta. Kohati antud ka taustainfot, sest noorem põlvkond ei orienteeru ülearu hästi nõukogude elu ja olu eripäras.
Päevikut ei ole ma kunagi pidanud. Selle kirjutise jaoks ei istunud ma raamatukogus ega uurinud algallikaid arhiivis. Aluseks on minu mälu ja mõned teatmeteosed. Seepärast palun ette vabandust faktivigade pärast, mida siin kindlasti leidub.
Kui ma mõnele tuttavale rääkisin kavatsusest oma mälestused kirja panna, siis küsiti kõigepealt, kui ausalt ma räägin. Raske öelda. Aususel avalikus tekstis on oma gradatsioonid. Intiimsetest ja endalegi segastest seikadest ma juttu ei tee. Kuid ühte asja olen endale lubanud – teadlikult ei valeta.
Kaja Leito, Ivo Leito, Toomas Leito (Tallinn, 1972)
I OSA
NOORUSAJA KÄÄNAKUD
Lõpetasin Tartu Ülikooli 1969. aastal eesti filoloogia erialal. Mind suunati tööle Tallinnasse Inturisti giid-tõlgiks. Täpsemalt: ma ise hankisin endale selle suunamise, sest olin seal suviti giidina töötanud ja koolitusraha teeninud. Kodust ma toetust ei saanud ja elasin stipist ja haltuurast. Talvel lugesin Tartus ühing Teaduse lähetusel loenguid rahvusvahelisest olukorrast. Selle eest ühing maksis, mitte palju, aga maksis. Minu jaoks oli see oluline raha.
Ma olin küll filoloog, kuid huvi välispoliitika vastu oli üle keskmise. Olin mitu aastat isegi Rahvusvaheliste Suhete Ringi (RSR) president. Ring koondas välispoliitika huvilisi üle ülikooli. Parematel aegadel oli seal liikmeid üle poolesaja. Avalikud koosolekud toimusid tavaliselt kord kuus ülikooli kohvikus. Mõned teemad pakkusid sedavõrd huvi, et esinemised toimusid ülikooli ühes suurimas, keemiahoone ringauditooriumis (nn keemia ringis), ja saal oli rahvast täis. Ja seda väikese kuulutuse peale peahoones! Edukaimad olid üritused Hiina kultuurirevolutsioonist ja UFO-dest, kus peaesineja oli külalisena Tunne Kelam.
TRÜ rahvusvaheliste suhete ringi 10. aastapäeva tähistamine 1973 ülikooli kohvikus. Pildil RSR-i endised ja praegused presidendid (vasakult) Rein Ruutsoo, Raul Mälk, Rein Toomla, Toomas Leito, Jaak Kaarma, Toomas Alatalu ja Mati Uesson.
Foto: Eesti Filmiarhiiv
Loenguteks infot hankida oli keeruline. Peamiseks abimaterjaliks oli nn sinine atlas. See oli ametialaseks kasutamiseks mõeldud välisajakirjanduse tõlkebülletään, mida tõlgiti ja koostati Moskvas ning saadeti üle liidu vastavatesse asutustesse. Mõistagi oli see vene keeles. Ka ühingu Teadus Tartu osakond sai bülletääni. Mul kui aktiivsel lektoril oli õigus seda kohapeal lugeda.
Loenguid tuli lugeda kõikjal, kuhu ühing saatis, alates koolidest ja lõpetades tehastega. Minu suur konkurent oli Toomas Alatalu, kuid tema jõudis minust rohkem esineda. Arvan, et minu loengute tase oli üpris kehv, kuid tollase aja kohta käis küll, sest mulle tuli isegi personaalseid kutseid.
Pärast kolmandat kursust käisin suvekuudel Inturistis raha teenimas. Kuidas ma sinna sattusin? Väga lihtsalt. Inturist korraldas grupile eesti filoloogidele kursuse, et saada suveks tööle soome keelt oskavaid giide. Tallinna–Helsingi laevaliin oli avatud ja soomlased tulid hordide viisi Vene võimu all ägavat Eestit uudistama. Üleliidulise aktsiaseltsi Inturist Tallinna osakond pidi tagama soomekeelsed ekskursioonid ja muu teeninduse. Korralikult soome keelt valdavaid inimesi nappis, nii pidi neid kuskilt juurde hankima.
Teatavasti oli eesti filoloogidel kohustuslik kaheaastane soome keele kursus, mida meile luges legendaarne Paula Palmeos. Saime kõvasti vatti. Lugesime soome klassikuid ja tuupisime grammatikat. Lugesin näiteks soome keeles läbi Mika Waltari mammutromaani „Sinuhe“. Hiljem sain tunda, et kõnekeele oskus jäi nõrgaks ja ega ma tegelikult ikka osanudki korralikult soome keelt rääkida. Ise tuli giidina töötades kõvasti juurde õppida.
Panin end sellele Inturisti kursusele kirja. Sooritasin edukalt katsed ja kutsuti suveks tööle. Ja läksingi. Kooli lõppedes saatis Inturisti juht ametliku kirja, et mind sinna tööle suunataks.
INTURISTIS
Ülikooli viimasel kursusel jõudis ka minuni teadmine, et meid on koolitatud eesti keele ja kirjanduse õpetajateks ning kõik suunatakse üle Eesti koolidesse tööle. Meie kursusel oli suurepärase pedagoogitalendiga inimesi, nagu näiteks Ene Liivaste, kellest hiljem sai kõrgelt hinnatud õpetaja. Kuid sugugi kõik ei tahtnud saada õpetajaks. Mina nende hulgas. Olin olnud praktikal Elva keskkoolis, kus nägin, et pedagoogiamet mulle ei istu. Sooritasin küll edukalt praktika, kuid mingit rahuldust ei saanud. Seepärast otsisin muid võimalusi ja suvine töö giidina kulus nüüd marjaks ära, et õpetajaametist kõrvale hiilida.
Töökoht oli olemas, kuid enne tuli lahendada elamise küsimus. Mul polnud Tallinnas peavarju. Kui suviti tööl käisin, siis elasin hotelli Tallinn lähedal väikeses ühiselamus. Inturist üüris sealt mulle ühe toa ja see oli täitsa mõnus. Nüüd pidin ise hakkama saama. Olukord oli üsna lootusetu, sest tol ajal oli tubade üürimine üsna vähe arenenud äri. Raha oli ka napilt. Mäletan, et esimese palgana sain 90 rubla.
Ühel päeval märkasin bussijaama juures maja aknal kuulutust, et suveks on välja üürida aiamaja. Astusin sisse ja tõesti oli see saadaval. Omanikust vanaproua kudrutas, et seal on nii romantiline elada. Jah, kuid kemps oli peamajas, nagu ka üldkasutatav kraanikauss. Sellega mugavused piirdusid. Minu mälu järgi ei olnud aiamajas ka elektrit. Kuid üür oli tõesti väike. Lõime käed.
Tööpäevad olid pikad, käisin seal aiamajas vaid ööbimas. Kui sügis lähenes, polnud mul selge, kuhu ma edasi kolin. Siis juhtus ime – vahel juhtub selliseid asju. Sain teretuttavaks mehega, kes elas peamajas. Ta oli suur teatriskäija. Ükskord küsis, kas mul on kuskil peavari olemas. Vastasin ähmaselt, et otsin. Ta ütles, et teab üht kohta, kus on vaba tuba saadaval. Nii sattusin nooblisse eramajja Kännu tänaval.
Maja omanik ja perenaine oli Maimu Toom. Väga erudeeritud, lõpetanud kaks kõrgkooli (EPA ja TPI arhitektuuri eriala). Maja oli tema projekteeritud ja nappide vahenditega ehitatud. See oli kahekordne, kaetud terrasiitkrohviga. Allkorrusel oli suur saal, köök ja väike tuba, mille ma endale sain.
Maimu oli dramaatilise saatusega naine. Mees jättis ta väikese lapsega maha ja ta ehitas üksi maja valmis. Laps suri kaheksa-aastasena