Catherine Ryan Howard

Valetaja tüdruk


Скачать книгу

      Catherine Ryan Howard

       Valetaja tüdruk

      Originaali tiitel:

      Catherine Ryan Howard

      The Liar’s Girl

      Copyright © Catherine Ryan Howard, 2018

      Raamatu väljaandmist on toetanud Literature Ireland

      Toimetanud ja korrektuuri lugenud Mari-Epp Tirkkonen

      Kujundanud Signe Kanarbik

      Kaanefoto: McKenny's Bridge Dublinis © Triin Olvet 2019, © Dmitry Laudin/Shutterstock

      Tõlge eesti keelde © Triin Olvet ja Ühinenud Ajakirjad, 2020

      ISBN 978-9949-696-34-5

      e-ISBN 9789949696741

      Trükk Tallinna Raamatutrükikoda

      Isale, osutatud reklaamiteenuste eest

      Kell näitab 4.17 laupäeva hommikul, kui Jen tuleb meelemärkusele diivanilogul ühes neist Rathminesi punastest tellistest ridamajadest, mis on korteriteks ümber ehitatud, tudengitele välja üüritud ja seejärel repetama jäetud.

      Mees vaatab, kuidas tüdruku nägu reedab kimbatust, kuid on kiire seda varjama. Kui palju tüdruk mäletab? Vahest seltskonda inimesi Harcourt Streeti klubist üksteise järel lahkumas. Tõuklemist läbi higise purjus rahvamassi, kleidiselgadesse klammerdumist ja seelikusabadesse haakumist. Ehk mäletab ta, kuidas tema sõbranna Michelle riputas end lõpuks mingi kuti käevangu ja talle midagi karjus. Et nad lähevad mingi kuti peole, et nad võivad sinna minna jala.

      „Kelle peole?“ kuulis mees teda küsimas.

      „Jacki!“ karjuti talle vastuseks.

      Polnud selge, kas Jen tundis Jacki või mitte, aga igatahes läks ta neile järele.

      Nüüd kügeleb ta diivanil ühes pimedas toas, mis on täis nägusid, mida ta arvatavasti ära ei tunne. Läikleva musta kleidi peened õlapaelad torkavad kahvatul tedretähnilisel nahal teravalt silma, meik on silmade ümber laiali läinud ja korratu. Tüdruku silmalaud näivad rasked. Pea vajub kergelt ühele küljele.

      Keegi ropendab valju häälega ja klõpsab lülitit, ruum täitub räige, kõrvetava valgusega.

      Jen kissitab silmi, tõstab siis pead, kuni silmad jõuavad ainsa palja, tolmuse elektripirnini, mis laest alla ripub. Tagasi alla, põrandani tema ees. Üks kutt roomab neljakäpakil ringi, otsib midagi. Ta vaatab meest halvakspanevalt.

      See koht on jõle. Vaip on vana ja plekiline. Sügaval selle karuses sisemuses leidub kartulikrõpsude puru, juuksekarvu ja sigaretituhka. Vaip pole korralikult põrandale liimitud. Selle asemel katavad põrandat suured lahtised, servadest räbaldunud ja narmastunud vaibatükid, mille vahelt laiguti paistab paljas tolmune põrand. Diivani vastas on saepuruplaadiga kinni löödud kamin, rohelise värvi lapike magnooliakarva kaminaseinal jäänud tähistama kohta, kus kunagi asus kaminasimss. Kamina ette on tõstetud omavahel sobimatud toolid – valge aiatool, kokkupandav kämpinguiste, rebenenud kott-tool. Nendel istub kolm meest, kes tõmbavad kordamööda üht joint’i.

      Teine ja väiksem diivan seisab Jenist vasakul. Sellel mees istubki.

      Õhk on suitsust paks ja ainsal aknal pole kardinaid ega rulood. Mööda paljast klaasi nirisevad kondenseerunud vee ojad.

      Mees ei jõua ära oodata, et sealt juba minema saaks.

      Jeni olemine muutub järjest ebamugavamaks. Kulm on kortsus. Mees jälgib, kuidas ta oma käsi reite vahele pigistab ja õlad kühmu tõmbab. Tüdruk vahetab diivanil asendit. Tema pilk peatub kordamööda kolmel suitsetajal ja uurib nende nägusid. Kas ta tunneb neist mõnda? Ta pöörab pead, et üle vaadata ülejäänud tuba…

      Ja peatub.

      Ta on neid varem näinud.

      Kaminast paremal seisab Ameerika stiilis külmkapp/sügavkülmik, liiga suur, et mahtuda üleni tühimikku kaminaseina ja toa otsaseina vahel; see on omandanud kollakasvalge tooni ja umbropsu kaetud karjuvalt maitsetute külmikumagnetitega.

      Jen pilgutab selle peale silmi.

      Külmik elutoas ei saa talle tunduda ebaharilik. Nagu iga Dublinis taskukohast üürikorterit otsiv üliõpilane kiiresti teada saab, on keset elutuba, tillukese köögi kõrval seisvad külmikud arvatavasti viimane moeröögatus. Ent kui udu Jeni peas tasapisi lahtuma hakkab, saab ta aru, et selle külmiku juures näeb ta midagi väga tuttavat.

      Jeni tähelepanu tõmbab poiss, kes istub tema kõrval. Poiss näib temavanune, üheksateist või kakskümmend. Ta müksab tüdrukut, küsib, kas too tahaks veel üht jooki. Ta ei vasta. Hetk hiljem müksab poiss teda uuesti ja seekord keerab ta end poisi poole.

      Poiss nookab peaga õllepurgi poole, mida tüdruk paremas käes hoiab, vormides huultega sõnu: „Veel üks?

      Jeni näib tema käes olev õlu üllatavat. Purki hooletult viltu hoides lausub ta midagi, mis kõlab nagu: „See pole veel otsas.“

      Poiss tõuseb. Jalas kannab ta kulunud seemisnahkseid kingi, mille paelad narmendavad, ning teksapükse, seljas sinivalget triibulist särki, nööbid lahti, selle all T-särki. Kuigi T-särgist on nähtaval üksnes peenike triip, paistab siiski, et sellele on trükitud kuulus filmiplakat. Must, kollane, punane. Kui poiss on läinud, vajub Jeni keha temast tühjaks jäänud kohale, laskudes seni, kuni saab kukla diivanipadjale toetada. Ta suleb silmad…

      Ja avab need äkitselt uuesti. Toetab peopesad vastu diivanit, tõukab end sirgelt istuma. Põrnitseb külmikut.

       Ongi.

      Jeni suu avaneb pisut ja siis kukub tal õllepurk peost põrandale, veereb eemale ja diivani alla. Selle sisu valgub välja, pritsib laiali, lastes kuuldavale oma tavalise mulksuva heli. Ta ei tee ühtki liigutust, et purki üles korjata. Ta ei näi isegi taipavat, et see kukkus maha.

      Jen ajab end ebakindlalt jalule, tardub hetkeks, et kõrgetel kontsadel tasakaalu leida. Ta astub sammu ettepoole, kaks, kolm, kuni jõuab käesirutuse kaugusele külmikuuksest. Seal ta seisatab ja vangutab pead, nagu ei suudaks ta oma silmi uskuda.

      Ja kes võiks seda talle pahaks panna?

      Need on tema magnetid.

      Needsamad, mida tema lennukipiloodist ema on koju toonud sestpeale, kui ta oli alles väike plika. Roosa Eiffeli torn. Suure kanjoni reljeefne kujutis. Sydney ooperiteater. Colosseum Roomas. Hollywoodi kuulsuste allee täht tema nimega.

      Magnetid, mis peaksid olema mikrolaineahju küljes tema Hallsi korteris, köögis, mida ta jagab Michelle’iga. Just sealt oli ta õhtul peole läinud. Jen pomiseb midagi seosetut ja siis läheb edasi, komberdab külmiku juurest tagasi, võtab suuna ukse poole, kiirustab toast välja, jättes maha mantli ja koti, mis kogu selle aja diivanil tema istumise all olid.

      Mitte keegi ei märka tema kummalist lahkumist. Pidulised on liiga purjus või pilves või mõlemat, on liiga pime, liiga hilja, liiga vara. Kui keegi panebki seda tähele, ei hooli ta niigi palju, et huvi tunda. Mees mõtleb, kui väga nad end süüdi tunnevad, kui järgnevail päevil Gardale1 tunnistavad seda vähest, mida teavad.

      Ta loeb mõttes nii aeglaselt kui suudab kümneni, enne kui toolilt tõuseb, Jeni mantli ja koti haarab ja tema järel majast välja astub.

      Tüdruk kõnnib kodu poole. Pooletunnine jalutuskäik, sest ta pole siinkandis kunagi taksot saanud. Inimtühjadel, pimedatel tänavatel, sest on kõige vaiksem aeg, see kummaline vahemik, mil enamik pubide ja klubide püsikundesid on oma voodeis uinunud, kuid veel enne, kui