Operatsioon Suvesaar. Detektiivibüroo nr 2. Jørn Lier Horst, Hans Jørgen Sandnes

N SUVESAAR

      Originaali tiitel:

      Jørn Lier Horst

      Hans Jørgen Sandnes

      Operasjon Sommerøya

      Detektivbyrå Nr. 2

      Gyldendal Norsk Forlag AS

      2014

      Toimetanud ja korrektuuri lugenud Hille Lagerspetz

      Copyright © Jørn Lier Horst 2014

      Illustrations copyright © Hans Jørgen Sandnes 2014

      Published by agreement with Salomonsson Agency

      © Tõlge eesti keelde. Sigrid Tooming, 2020

      ISBN 978-9985-3-4869-7

      e-ISBN 9789985349441

      Kirjastus Varrak

      Tallinn, 2020

      www.varrak.ee

      www.facebook.com/kirjastusvarrak

      Trükikoda OÜ Greif

      1. peatükk

      Triiviv paat

      Oli ilus suvepäev. Säravsinises taevas sõudis ainult mõni üksik pilvetups. Ilm oli soe, aga tänu kergele tuulekesele päike ei kõrvetanud.

      Tiril ja Oliver lesisid paadisillal, mõlemal krabiõng vees. Otto pikutas nende kõrval ja hingas loiul nohinal.

      Vee alt paistsid selgesti kätte pesulõksuga nööri otsa kinnitatud katkised ranna karbid. Külg ees, lähenes kiirel kapakul pirakas rannakrabi. Ta ligines Oliveri õngesöödale, aga peatus pisut eemal, siis traavis edasi ja lõi sõrad rannakarpi.

      Oliver vinnas krabi veest välja. See oli sel päeval juba neljateistkümnes ja üks suuremaid, mis nad olid püüdnud. Ta raputas krabi teiste juurde pange ja vaatas, kuidas too panges ringiratast tiirutas ja siis sõrgu hargitades rahulikult paigale jäi.

      Selle asemel et õng uuesti vette lasta, heitis Oliver selili ja pilgutas värelevas päikesepaistes silmi. Kõrgel nende kohal tiirutasid kajakad.

      „Igav on,” ütles ta kaeblikul häälel ja tõmbas nokatsi näole. „Mitte midagi ei toimu. Me oleme neli päeva krabisid püüdnud.”

      „Kas laseme nad vette tagasi?” küsis Tiril ja tõmbas õnge veest välja.

      „Lase,” vastas Oliver mütsi alt. „Homme võime nad jälle kinni püüda.”

      Tiril tõusis püsti, võttis krabipange ja kummutas selle üle silla ääre tühjaks. Ta jäi vaatama, kuidas krabid merepõhjas adrukuhilate alla kadusid, ja tõstis seejärel pilgu. Päike oli kõrgel ja peenike hall viirg, mis merd taevast eraldas, väreles vee kohal virvendavates kuumalainetes.

      Taamal merel õõtsus paat.

      Tiril ei näinud selles mitte kedagi ja ei paistnud ka, et paat kuhugi teel oleks. See lihtsalt hulpis lainetel.

      „Imelik,” ütles Tiril ja pani tühja pange käest.

      „Mis asi?” küsis Oliver ja lükkas nokatsi kuklasse.

      „See paat seal,” näitas Tiril näpuga.

      Oliver tõusis istuli. Päikesevalgus, mis fjordilt peegeldus, pimestas teda. Ta vaatas kissis silmi paadi poole.

      „Tõesti imelik,” noogutas ta. „See on tühi.”

      Nad jäid paadisillale seisma, paat aga triivis lähemale. Kajakas tuli lennates ja maandus selle ahtrile.

      „Vist on lahti pääsenud,” arvas Tiril. „Äkki oli mõnel suuremal paadil slepis ja nöör läks katki või oli halvasti paadisilla külge seotud.”

      „Võib-olla,” ütles Oliver ja hammustas kahtlevalt huulde.

      Paat oli nüüd sillast vaid mõnekümne meetri kaugusel. Paadiäärel istunud kajakas tõusis lendu ja võttis kursi maale. Samal hetkel sõudis päikese ette valge rünkpilv. Värvid tuhmusid ja pisuke tuuleiil tõi Tirilil külmavärinad ihule.

      „Aga mis siis, kui paadis ikkagi on keegi,” ütles Oliver. „Me lihtsalt ei näe teda, sest ta on pikali.”

      2. peatükk

      Otsad kinni

      Oliver viskas kingad jalast, tõmbas T-särgi üle pea ja jäi ujumispükste väel seisma.

      „Kuhu sa lähed?” küsis Tiril.

      „Paadile järele,” vastas Oliver ja astus paar sammu tagasi, et vettehüppeks hoogu võtta.

      Otto ärkas plartsatuse peale ja tõstis valvsalt pea.

      Oliver oli väga hea ujuja. Kiirete rütmiliste tõmmetega ujus ta merele. Kui paadini jäi kümmekond meetrit, sukeldus ta ja ujus edasi vee all. Otto hakkas niutsuma, aga rahunes, kui Oliver paadi kõrval jälle nähtavale ilmus. Ta haaras pardast kinni, vinnas end üles ja vaatas paati sisse. Siis laskis ta lahti ja pöördus paadisillal seisva Tirili poole.

      „Tühi mis tühi,” hüüdis ta.