tion>
Jana Maasik
Enne lõppu
Toimetanud Mari Karlson
Kujundanud Liis Karu
© Jana Maasik ja Tänapäev, 2020
ISBN 978-9949-85-933-7
e-ISBN 9789949859627
www.tnp.ee
Trükitud AS Pakett trükikojas
Lõpus on kõik hästi. Kui kõik pole hästi, siis pole see lõpp.
(Allikas: sotsiaalmeedia)
Lõpus
ON VALGE, ON KARGE JA niiske. Pikk tõusuga sirge suundub silmapiiril otse taevasse. Kahel pool teed on mets justnagu müür, aga kuskil metsa taga on päike juba ammu tõusnud. Mõtlen, et kohe on kõik läbi. Ainult viiv veel ja ongi lõpp. Mis on kolm-neli tundi kaheteistkümne aasta kõrval? Ainult silmapilk. Siis läheme me laiali ja päris kindlasti ei kohtu ma enamikuga neist enam aastaid. Esimene klassikokkutulek viie aasta pärast. Või kümne? Kas ma üldse lähen sinna? Võib-olla tulevad mõned juhuslikud kohtumised poes või rahvarohketel kontsertidel. Nüüd lõpuks, kui meie vahel on tekkinud tuntavalt ühine õhustik, nakatav segu kambavaimust, harjumusest ja sõprusest; kui me muretseme üksteise pärast; naerame naljade üle, mis on ainult meile mõistetavad; lõpuks, kui ma tunnen end ühe osakesena meie klassist, saab see läbi. Ja ees? Tundmatus. Igatahes minu jaoks. Ma ei tea, mis tuleb. Ma ei suuda end kujutleda järgmised nelikümmend aastat mingisuguses töökollektiivis. Ja-jah, enne ma ilmselt õpin veel veidike midagi, kuigi ma endiselt ei tea, mis see võiks olla.
Haigutan, valin Spotifyst oma lemmiklisti ja torkan kõrvaklapinööbid kõrva. Ümisen refrääni, ise täielikus teadmatuses, mis plaane peab mu selja taga inimene, kes lükkab autole sisse esimese käigu, vajutab gaasipedaali, lükkab sisse teise ja siis kolmanda käigu. Ma ei saa teada midagi, mida ma ei tea. Teadmatus ei väära toimuvat. Ma ei saa teada, kui mitu sekundit on mulle jäänud. Kolm? Kaks? Üks?
Lõpp.
Enne lõppu
VIIMASTEL MINUTITEL, KUI ÄRKVELOLEK JA uni segunevad, kui väline tungib juba sisse ja sisemine pole veel taandunud, seisan koos LJ, Alicia, Missi, Janine, Eloisi ja teistega ringis. Ringi keskel on Edla. Me naerame. Kõik peale Edla naeravad, sest me ei naera mõne hea nalja, vaid Edla üle. Ring on kummitoaks liiga suur, aga Edla tuigerdab vastutulelikult lähemale, ainult selleks, et saada järgmine tõuge. Kapuuts silmil, pea maas. Tule-tule, tutike! Irevil hambad ja huuled. Appi ma puudutasin teda! Öäkk! Ha-ha-ha! Kui naljakas see on. Mul on Cillit Bangi vaja! Mina olen vähemalt sama vaimukas kui teised. Andke mulle Torusiili! Ja siis plaks! olen Edla asemel. Ei taha, et mind tõugataks. Põiklen käte eest. Püüan joosta, aga ei liigu paigast. Lihased on pingutusest valusad, aga nemad ‒ kõik nad ‒ on ikka niisama lähedal. Pean neist eemale saama. Hingeldan nagu pärast viisaja meetri jooksu. Jookse! Hetkel, kui ma põmaki! parketile prantsatan, teen silmad lahti.
Unenägu.
Korduv.
Stressihormoonide sihitu sööst soikub, ahmin mitu minutit õhku ja tänan kedagi, kes mu elu üle valvab, et ta ei lasknud sel päriselt juhtuda. Lükkan end otsustavalt istukile. Uus päev. Kell on kuus. Tõrjun mälestuse unenäost eemale mõttega, et mul on tund aega, enne kui ema mind äratama tuleb. Raamat mu padjakuhila kõrval on keskelt lahti, mitu lehte on kortsus, mu vasakul põsel on kortsunud lehtedest jäänud jäljed. Lugesin vist umbes kaheni. Neli tundi unenägudega vürtsitatud und. Tore. Võiksin veel tunnikese pingutada, aga ma tean, et seda ei juhtu, ma ei jääks magama. Ma ei jää kunagi. Oleks Suli veel elus, läheksin temaga jalutama, aga Sulit pole juba üle aasta meiega. Mul tuleb mõte jooksma minna. Kunagi käisin peaaegu igal hommikul. Nüüd aina harvem ja harvem. Viimasest korrast on kindlasti rohkem kui kolm nädalat möödas. Spordiriided, pikkade varrukatega T-särk, dressid, kindad, õhuke müts, kõik on pestud, hoolikalt kokku volditud ja riiulis, teiste spordiriiete kõrval.
Kodu on vaikne.
Sulgen enda järel ukse, pigistan võtit kinda sees, kuni mõtlen ümber ja poetan selle lukuga taskusse. Aiavärav kolksatab mu selja taga. Päike tõuseb umbes kahe tunni pärast. Maailm põrkab mulle tänavalaternate kollaka kuma valguslindis kergelt vastu. Musta pilvekupli all liiguvad juba autod, heidavad horisontaal- ja vertikaalvarbadega aedadele heledaid varje. Külm torgib nägu, tossud libisevad loikudel. Otsin kiviklibu ja sörgin edasi. Esimene hommik sel sügisel, kui autoomanikud kõvasti kiruda saavad. Paar maja edasi kraabib ülikonnas mees ühe käega linnamaasturi esiklaasi, teises käes hoiab sigaretti. Vähemalt ei haise auto diisli järele. Korraks läheb jalg alt ära ja ehmatab mu tähelepanelikuks. Hingan. Tipin tihedamalt, kui mulle meeldiks, ühe tänavavalgusti heledast laigust järgmiseni. Kergelt koidab juba. Tänava otsas keeran bussisõitjate jalgrajale, kus kõduhõng erilise intensiivsusega ninna lööb. Rada on kuni mullani paljaks tallatud, keegi ei viitsi minna ringi mööda kõnniteed, kõik lõikavad pärast poole tunni pikkust bussis loksumist otse koju.
Jälle kõnniteel. Pärast unenäokammitsaid on jooksmine eriliselt vabastav. Mõnel õnnistatud kohal, kus majaomanikud ja kojamehed ei ole oma lehepuhurite ja harjadega vehkinud, pole isegi libe, sest lehed on kohevate viirgudena kõnniteel. Eemal, parkimisplatsi taga mängivad kaks koera, üks on suur ja valge, teine pisike ja pruun. Laternad helgivad nende läikival karval. Koerte kahejalgsed sõbrad vestlevad, samal ajal hajevil pilgul oma lemmikuid silmas pidades.
Hingan. Üks … kaks … kolm … Kõrvaklappides on Becki värske lugu. Avastasin selle laulu alles mõni päev tagasi, nüüd on see mu Spotify lemmikute listis, mis tähendab, et see pole viimane kord, kui ma seda kuulan. Möödun plangust, millele on kratsitud suguorganeid ja klassikalisi teateid selle kohta, kes keda armastab. Olen mänguväljakust juba möödas ja jätkan oma teekonda kergliiklusteel. Kuuekümnendatel ehitatud garaažibokside telliskiviseinal on ümarate punaste tähtedega grafiti „Aidake!“. Ma loen seda iga kord, kui ma siit möödun. Aidake! Aidake keda? Miks? Miks ta selle kirjutas? Mingi teatraalne žest? Olen noor ja traagiline, ja nii lahe on mängida kõigi poolt hüljatud, surmale määratud äraneetu rolli? Või siiski mitte? Sooviski abi ning maalis selle korrapäraste stiliseeritud tähtedega sõna. Ebakõla teostuse ja sõnumi vahel. Ei mingisugust kiirustatult visatud meeleheitlikku hüüatust, kiri on korralik, läbimõeldud, ilus. Aidake! Pakilisust tõstab esile vaid hüüumärk.
Otsustan lühema tee kasuks. Keeran ümber garaažinurga ja suudan hädavaevu hoiduda laupkokkupõrkest vanema mehega. Mees teeb liigutuse, nagu tahaks ta mind tõugata. Kõrvaklappide must juhe vonkleb endiselt mu telefonist kõrvadesse. Now I’m far from the world in your seventh heaven … Now you got to let me know … Ma ei kuule vanamehe sõnu, aga viis, kuidas ta suu liigub, reedab sisu.
Olen tagasi kõnniteel ja kujutan ette, et autodes-bussides istuvad inimesed vahivad mind määrdunud akende tagant. Kummid sülitavad poripritsmeid ja tuul viskub mulle suuremate tuulepüüdjate sabas näkku. Pärnu maantee. Paplite puiestee. Teisele poole raudteed jääb rahvakeeli Statoil. Mulle tuleb vastu tüdruk, kapuuts silmil. Hetkeks olen täiesti kindel, et see on Edla. Siis hakkan kahtlema, mõtlen, et see on unenäo pärast. On liiga hämar ja laternaposti kahvatu valgus jääb tüdruku selja taha. Põikan Tammede puiesteele, jooksen sada meetrit ja pööran otsa ümber. Tüdruk – võimalik, et Edla – suundub Edla kohta liiga kindlal ja asjalikul sammul Circle K uksest sisse. Kell on pool seitse. Olen veendunud, et kes iganes ta on, ei läinud ta sinna papptopsis kohvi ja saiakese järele. Sellisel kellaajal, selles asukohas sõidetakse kohvi ja saiakest ostma autoga. Ta läks tööle.
Saadan oma Samsungi viimase nelja protsendiga emale sõnumi: Jooksen. Kohe jõuan. Panen Spotify vaikseks, et telefoni mitte viimseni tühjaks lasta. Maa ei põrka mulle enam sama kergelt vastu kui kodust lahkudes, ja see meeldib mulle, vaimne väsimus on vahetatud füüsilise vastu. Köögis põleb laelamp. Ribakardinate vahelt paistab Riko uljas püstine tukk.