n>
Bibliotheca Mediorum et Communicationis
SARJA KOLLEEGIUM
Indrek Ibrus (Tallinna Ülikool)
Ragne Kõuts-Klemm (Tartu Ülikool)
Eva Näripea (Eesti Kunstiakadeemia)
Pille Pruulmann-Vengerfeldt (Malmö Ülikool)
Andra Siibak (Tartu Ülikool)
Katrin Tiidenberg (Tallinna Ülikool)
Eesti digikultuuri manifest
Koostanud Indrek Ibrus, Marek Tamm ja Katrin Tiidenberg
Bibliotheca Mediorum et Communicationis
Eesti digikultuuri manifest
Kõik esseed on algselt ilmunud 2020. aastal ajalehes Postimees
Raamatu väljaandmist toetas Kultuuriministeerium digikultuuriaasta 2020 kaudu
Toimetanud Madis Järvekülg, Indrek Ibrus, Marek Tamm ja Katrin Tiidenberg
Illustreerinud Ülo Pikkov
Korrektuuri lugenud Eva Kolli
Kujundanud ja küljendanud Sirje Ratso
Sarja makett: Rakett
Autoriõigus: esseede autorid, 2020
Autoriõigus (koostamine): Indrek Ibrus, Marek Tamm ja Katrin Tiidenberg, 2020
Autoriõigus: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2020
ISSN 2613-6260
ISBN 978-9985-58-893-2
e-pub ISBN 978-9985-58-896-3
TLÜ Kirjastus
Narva mnt 25
10120 Tallinn
www.tlupress.com
E-raamat OÜ Flagella
Sissejuhatus
Kas Eesti digikultuur on võimalik?
Indrek Ibrus, Marek Tamm, Katrin Tiidenberg
Eesti on maailmas tuntud kui edumeelne digiriik, ja põhjendatult. Samas ei ole me suutnud panna seda digiriiki kuigi edukalt teenima meie riikluse kõige põhilisemaid väärtusi: keele ja kultuuri säilimist ja arendamist. Mure eesti keele ja kultuuri kestlikkuse pärast võtab avalikkuses üha suuremaid ja kummalisemaid vorme. Samal ajal kuuleme aga üha uutest Eesti e-riigi saavutustest. Mida toob saabunud digiajastu Eesti kultuurile? Kuidas kanda Eesti e-edulugu üle ka kultuuri valdkonda?
Kultuuriministeerium kuulutas 2020. aasta digikultuuriaastaks. See on väga väärtuslik algatus ministeeriumilt, kus digikultuuri valdkond on siiani katmata ja mis peab digikultuuri väljendusvormidele raha kauplema hoopis teiste eesmärkide nimel töötavast majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumist. Pakume, et teema-aastat tuleks näha kui üleskutset mõtestada digikultuuri tähendust Eestis ja laiemalt.
Käesolev raamat koondab ühtede kaante vahele Tallinna Ülikooli ja Postimehe koostöös ilmunud kakskümmend esseed, mis ilmusid algselt 2020. aastal iga kahe nädala tagant (v.a suvevaheajal) Postimehe laupäevase lisalehe AK rubriigis „Digikultuur“. Kutsusime sarjas osalema eri elu- ja erialade inimesi, peamiselt siiski akadeemilise taustaga, soovides pakkuda mitmekesist teemakäsitlust, innustada diskussioonile ja dialoogile. Siinse väljaande jaoks oli autoritel võimalus oma esialgset esseed veidi täiendada ja arendada, sh lisada viiteid, mida leheformaat ei võimaldanud.
Mis on digikultuur?
Digikultuur ei ole mõistena ühetähenduslik ega lihtsalt määratletav. Sõna esiosa „digi-“ viitab vähemalt kolmele tähendusele. Esiteks kultuuri modaalsusele, selle esinemisviisile, st digikultuur on arvandmete kujul esinev kultuur, mis on kas digitaalselt sündinud või tagantjärele digiteeritud.
Teiseks on „digi-“ viide internetile, kommunikatsioonitehnoloogiast vahendatud ja ühendatud maailmale; digikultuur on niisiis internetikultuur selle sõna kõige avaramas mõttes.
Ja viimaks tähendab „digi-“ informatsiooni ja laiemalt kogu ühiskonna uut korraldust, see tähendab algoritmidepõhist maailma, protsesside automatiseerimist ja uut digitaristut, millel põhineb suurem osa avalikest teenustest ja majandustegevusest: servereid, andmebaase, platvorme jne. Selles tähenduses märgib digikultuur uut inimolukorda laiemalt.
Nende tähelepanekute alusel on ilmselt kõige käepärasem eristada digikultuuri kaht põhitähendust. Kitsamas mõttes viitab digikultuur igasugusele digitaalselt loodud, vahendatud või tarbitud loometööle, olgu selleks siis muusika, kunst, film, kirjandus või arvutimängud.
Laiemas tähenduses, mis on võetud aluseks siinses raamatus, tuleks digikultuuri mõista uue tähendusloome kontekstina, uutmoodi „lingitud“ maailmana, mida me alles hakkame paremini mõistma. See uus „digitaalne olukord“ sunnib meid ka Eestis revideerima mitmeid seniseid põhimõtteid ja käitumisharjumusi.
Digitaalne olukord
Uue digitaalse olukorra mõtestamise vajadus on seda aktuaalsem, et viimastel aastatel on lisaks digipöörde loodud võimalustele saanud üha ilmsemaks ka sellega seotud riskid. Kui internet 1990. aastate alguses laiemasse kasutusse jõudis, nähti ennekõike selle positiivset potentsiaali – kõik netikasutajad pääsevad ligi uutele teadmistele, infovahetuse tõhusus ja ulatuslikkus toovad kaasa nii kiirema arengu majanduses kui ka võimaluste üldise võrdsustumise.
Loodeti, et kultuuridevaheline suhtlus saab uue hoo ning odavad ja võimekad digiloome tööriistad muudavad tähendusloome demokraatlikumaks ja üldise kultuuriruumi mitmekesisemaks.
Osa neist lootustest on tõesti teostunud: infovahetust ja -loomet on igas internetitunnis umbes sama palju kui veel 1996. aastal terves aastas. Suurima osa hõivab sellest mitmesugune kultuuriloome, ennekõike mitut laadi videosisu. Loodud on ka päris uusi kultuurivorme, alates meemidest kuni liit- ja virtuaalreaalsuseni.
Ometi teame, et tõeks on saanud ka mitmed juba 1990. aastatel ennustatud negatiivsed arengud. Neist üks peamisi on digikultuuriga kaasnev privaatsuse kadu – et „digitaalne“ tähendab kõige moondumist andmeteks, on iga me liigutus salvestatav. Neid andmeid müüakse, nende põhjal tehakse otsuseid ja sagedasti kasutatakse neid viisidel, mis mitte ei rikasta kultuuri, vaid muudavad selle üheülbalisemaks. Suur osa kultuuriteenuste algoritmidest pakub meile juba tuttavat, mitte üllatavat. Lisaks lähtuvad algoritmilised soovitused jaotustest, mis sageli võimendavad senist kihistumist. Filme ja raamatuid soovitatakse meile tihti üksnes seetõttu, et teised inimesed, kellega oleme mingite tunnuste alusel samasse gruppi liigitatud, on neid ostnud ja vaadanud.
Võrgumajanduse eripära ei ole „tuhat õitsvat lille“, vaid üleilmsete kultuuri- ja kommunikatsioonimonopolide esilekerkimine. See aga tõstatab küsimuse, millised üldse on väikeriikide kultuuriteenuste pakkujate võimalused digitaalsel ja seega paratamatult rahvusvahelisel turul. Kui ERR alustas uue voogedastusteenusega Jupiter, siis millised on selle eduvõimalused võrdluses tohutult jõukamate Netflixi, Amazoni, Disney+ jt uues „striimingusõjas“ kaasalööjatega? Alexa ja Echo või nende analoogid ei hakka turumajanduse tingimustes ja ilma mõne huvigrupi (nt Eesti riigi) panuseta ilmselt kunagi eesti keeles rääkima, küll aga õpivad neid inglise keeles kamandama lapsed kõigis Eesti peredes, kuhu need seadmed soetatakse. Kas Eesti kultuuri elujõulisus ei peitu pigem siin kui toidukulleri tervitussõnavaras?
Digikultuur kui nurjatu probleem
Digikultuuri eri aspektide mõtestamine ei peaks jääma üksnes õpetlasi paeluvaks mõtteharjutuseks, kuivõrd sellel on ulatuslikud sotsiaalsed, majanduslikud, poliitilised ja ökoloogilised